Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: peremustrite analüüs

Naine
Külaline
Postitatud 07.12.2013 kell 01:44
Olen pikki aastaid elanud üksinda, kuid sooviksin olla suhtes, samas need suhted, mis oleks võimalikud, ei rahulda mind. Nii kaua kui end mäletan, olen lapsest peale, alates 1. klassist, olnud huvitatud neist vastassugupoole esindajatest, kes minu vastu huvi ei tunne. Olen elu aeg olnud nn õnnetult armunud. Mul on olnud kaks pikemat suhet, kus olen armastanud, aga mõlemad jätsid mind maha ja viimane ütles, et see oli minu süü. Mõlema suhte lõpuaastal tundsin, et suhtega pole korras - minu ja vastaspoole vajadused olid üksteist välistavad, kaugenesime, teadsin, et suhe puruneb. Hetkel olen olnud ligi 10 aastat üksi. Mul on olnud sel perioodil kaks väga lühikest suhet, mõlemat alustasin, kuna mees soovis minuga koos olla, üks kavandas ühist tulevikku jne, kuid mõne kuu pärast ei suutnud ma enam seda kaasa teha - tunded puudusid nende meeste vastu ja pidin suhted lõpetama. Mõni aeg tagasi olin armunud abielumehesse, kes selgelt käitus minuga väga halvasti ja lõpuks jättis mu maha, elasin seda valusalt üle. Sama muster kordub lapsest peale - tundeid äratavad vaid mehed, kes minust ei hooli. Olen nüüdseks loobunud lähisuhetest vastassugupoolega, kuna pole leidnud mitte kunagi vastuarmastust, või kui, siis lühiajalist ja takkajärgi pole kindel kas mind ikka armastati või oldi minuga koos mugavusest. Samas ma ei soovi suhteid nende meestega, kes minuga suhet soovivad, kuna mul pole kunagi olnud nende vastu tundeid. Tahaksin teada kuidas rahuldada oma vajadust anda armastust ja tunda end armastatuna kui pole olnud võimalik leida vastuarmastust? Kas olla igavesti üksi, või armastada mehi, kes minust tegelikult ei hooli, või olla koos nende meestega, kelle vastu ka parima tahtmise juures ei suuda tundeid äratada? Dilemma, mil puudub lahendus, seiseb selles, et pikaaegne üksindus ja eriti emotsionaalse ja füüsilise läheduse puudumine rõhub ja masendab, kuid lähisuhted on ebarahuldavad, kuna nad ei anna vastuarmastust või ei suuda ma ise anda piisavat armastust ja hoolivust. Kas selline olukord on normaalne ja tavapärane või on tegu kõrvalekaldega ja põhjus võib olla lapsepõlves kogetud pere suhtemustrites? Kui põhjus on peremustrites, kuidas need seljatada? Teadvustamine, analüüs jne ei aita vabaneda tunnetest või neid tekitada. Kas aitaks kognitiivne teraapia vms?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.12.2013 kell 01:02
Otsite vastust küsimusele, kuidas luua püsivat lähisuhet, mis vastaks teie ootustele. Senistes lähisuhetes on olnud valusaid kogemusi, samas on ilmselt kõik neis juhtunu andnud teile mõtlemisainet iseenda üle.
Lähisuhte olulisust elus oleks raske üle tähtsustada, sest turvalise lähisuhte olemasolu on üks inimese põhivajadustest. Kui maailma sünnib laps, siis oma esimese eluaasta on ta suure osa ajast ema turvalises süles: tema eest hoolitsetakse, tema vajadusi peetakse tähtsaks, tema nutu järgi püütakse aimata, mis on puudu, tema naerule ja rõõmule elatakse kaasa. Esimese eluaasta armastuskogemuse võtab inimlaps olulisena ellu kaasa, ja sellest kogemusest sünnib omanäoline kordussund: iga laps, kui ta juba täiskasvanuikka on jõudmas, soovib leida endale partneri, kes on sama armastav, hoolitsev ja usaldusväärne kui ema. Loomulikult loovad täiskasvanud täiskasvanulikke suhteid, kuid suures piires saab armastust võrrelda ürgse pildi ja tundega: koos armastava ja armastatud partneriga tuntakse end nagu oleks ema süles, kõht piima täis.
Kuid kahjuks ei ole see kaugeltki mitte kõigi laste kogemus. Uuringutest on nähtav, et lapsed, kes on süstemaatiliselt pidanud üle elama hoolimatust ja mõistmatust, loovad täiskasvanuna erinevaid suhteid võrreldes nendega, kelle põhikogemus väikelapsena on tema põhihooldajate armastus, toetus ja mõistmine. Kui väike laps ei saa piisavalt tunda, et ta on armastust, toetust ja mõistmist väärt, siis see väärtusetusetunne (madal enesehinnang, vähene enesetoetusvõime jms) tuleb kaasa ka tema täiskasvanulikesse suhetesse. Me kipume täiskasvanuna looma enda ümber selliseid suhteid, mida kogesime enda ümber oma õrnas eas. See algne mudel on meil ikka kaasas.
Samas on siiski kindlasti võimalikud ka muutused: inimene on paindlik, aju on paindlik, inimene on õppimisvõimeline, paljutki lapsepõlves puuduvat on ikka ka võimalik kompenseerida, ümber hinnata, uusi seoseid ja tähendusi luua.
Mina usun humanistliku psühholoogia põhiprintsiipi, mille järgi iga inimene on loodud väärikaks olendiks, kes on võimeline enesearenguks ja rikastavate suhete loomiseks. Teie kirja lugedes tundub mulle, et olete oma suhete sasipuntras olles usu hea suhte võimalikkuse mõneti ära kaotanud, või on hakanud teile tunduma, et esitate liialt kõrgeid või lausa imelikke nõudmisi.
Seetõttu kinnitan üle: head suhted on kindlasti võimalikud, hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu, turvaline lähisuhe teeb meid avatumaks, tolerantsemaks ja sõbralikumaks. Teil on täielik õigus soovida ja luua just seesuguseid suhteid, nagu teie vajate. Hea lähisuhte aluselised osad on turvatunne ja lähedus, kuid sama olulised on ka pühendumus teineteisele, st kohusetunne ja usk ühiselt loodavasse tulevikku. Kõik see peaks põhinema kahe poole käitumisel ja kokkulepetel - mõlemad partnerid võtavad vastutuse oma käitumise eest, tegelikult kõige eest, mida nad ütlevad, teevad või tegemata jätavad. On väga oluline, et mõlemad partnerid tunneksid end suhtes turvaliselt ja usuksid ühisesse tulevikku teineteisega. Alati ja igas suhtes on ikka kaks inimest: nii suhte alustamiseks kui ka lõpetamiseks on vaja kaht inimest, seetõttu võiks kaaluda küsimärkide panemist neisse kohtadesse, kus keegi vaid teid süüdistab.
Inimesel on suur vajadus olla aktsepteeritud sellisena nagu ta on. See on ka üks hea lähisuhte põhiväärtusi: oma mõtteid ja tundeid saab jagada, kartmata eemalelükkamist, halvustamist ja hukkamõistmist. Olla mõistetud, kuulatud, armastatud, aktsepteeritud – need on inimlikud vajadused ja kõige enam pakub neile katet toimiv lähisuhe.
Kui soovite oma suhtemustreid psühhoteraapias uurida, siis arvan, et eelistust ei peaks tegema mitte niivõrd teraapiasuuna järgi (kognitiivne, analüütiline, elamuslik, pereteraapia), vaid pigem selle järgi, milline suhe teil tekib oma terapeudiga. Terapeudi professionaalsus ja piisav kogemustepagas on kindlasti olulised, kuid psühhoteraapia oluline osa on ka usalduslik suhe terapeudiga, see annab lootust ning hea eelduse muutusteks ja tervenemiseks. Lapsepõlvemustreid aga ilmselt teil vaja uurida on, sest muutustest ei saa asja, kui me eelnevalt ei uuri, miks oleme kujunenud just sellisteks, mis on aidanud mustritel kinnistuda jms. See võib olla päris keerukas ja aegavõttev protsess, samas aga ka põnev ning uusi võimalusi loov. Soovin teile selleks edu.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!