Mure siis järgmine. Enne poja sündi sai tütar suuresti kõik mis tahtis. Lasteaias käitus enamvähem hästi. Sai ise riidesse jne. Aga kodus viskas põrandale, et võtke saapad jalast ja aita, aita aita. Aitasime teda kui tõesti nägime, et vajas abi kuid rasedus oli mulle raske ja seega pidi ta paljude asjadega ise hakkama saama (riietamine hambapesu jms.) Raseduse ajal aitas tütar paljuski mind. Kui mul midagi maha kukkus, siis tõstis üles. Ja kui lasteaiast tulles kodus põrandale viskas, et aita aita ja ma vastasin, et emme ei saa kuna kõht on liiga suur siis sai aru ja riietas ennast ise lahti.
Kuid olukord muutus kui poeg sündis. Raseduse ajal silitas kõhtu ja rääkis kõhubeebiga. Käis meiega ultrahelis kaasas, et teda võimalikult hästi ette valmistada beebi tulekuks. Ja praegu tal poja vastu halbu tundeid pole. paitab musitab tahab sülle võtta laulab ja näitab oma mänguasju jne. Aga enam ei kuula meie sõna. Küll ei saa riidesse, siis ei saa riidest lahti. Ei maitse talle üks ega teine söök-tahab kartulit aga kui kartul on valmis siis teatab, et ei maitse, sest tema tahtis praekartulit. Ühesõnaga üks pidev virisemine kõige üle. Ei korista enda järelt kui palume ja vastab, et mina olen sinujaoks küll asju teinud ja kui laps palub siis peab tegema.
Tähelepanu- ja armastuse puudust ei saa ju olla. Sest tegelema temaga eraldi mehega, et tunneks end mõlema vanema poolt armastatuna. Mina meisterdan temaga-abikaasa võtab trenni kaasa ja siis mängivad seal korvpalli koos. Aga ikka on käitumine halb.
Paluks näpunäiteid kuidas käituda? Sest me ei oska enam kuidagi edasi tegutseda. Varsti on kooliminek ja selline käitumine ei saa jätkuda.
Ette tänades, Kaiti
Olete mures oma 6,5-aastase tütre pärast.
Tõepoolest, kirjelduse järgi tundub mullegi, et tähelepanu ega armastuse puudust tal ilmselt ei ole. Kuid paistab nii, et lapsel on puudu eakohastest piiridest, mida saavad paika panna vaid vanemad. Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. On ju nii, et tite ümber toimetavad kõik, ja beebi peabki end tundma nagu väike prints/printsess, kõik hoolitsevad ja reageerivad tähelepanelikult.
Kui laps on 1-2-aastane, on tal endistviisi esiplaanil omad tahtmised, ja talle tundub endiselt, et kogu maailm ja kõik inimesed tema ümber on loodud vaid selleks, et tema soove täita. Ent täiskasvanud aina kasvava lapse ümber hakkavad üha rohkem tegema viiteid sellele, et laps siiski ei ole maailma naba: ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid, ning tasapisi hakkab laps mõistma, et elu koosneb suhtlemisest, mis on vastastikune protsess, ja head suhted põhinevad sellel, et me arvestame üksteise tunnete, soovide ja piiridega.
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Seegi on oluline osa vanemaks olemisest: õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei maitse, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan), ja vanemlikku piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina vastutan.
Vanemluses on palju kohti, kus vanem kehtestab reeglid ja need ei kuulu läbirääkimiste alla, nagu on ka kohti, kus läbirääkimised ja kompromissid on igati omal kohal. Esindatud peaksid kindlasti olema mõlemad suhtlemisviisid, sest ei autoritaarne kasvatusviis, kus vanem seab kõik reeglid, ega ka kõikelubav, kus vanem järgib lapse reegleid, ei anna head tulemust. Ent head tulemust ei anna ka see, kui püüame luua lastega võrdväärseid sõbrasuhteid. See lihtsalt ei toimi, sest vastutus lasub kindlasti vanemal, ja tihti on nähtav, et lapsed jätavad oma „jauramise“ ja vastutöötamise, kui tunnetavad, et vanema hoolivus avaldub piiride panekus mõjusal moel.
Nii et jätkake kindlasti kõiki neid toredaid koostegemisi, mida kirjas mainite, nii tunneb laps end väärtusliku ja armastatuna. Ent õppige ka piire panema konkreetsel ja mõjusal moel, lapse tundeid aktsepteerides, kuid temaga vaidlusse laskumata. Teie laps ei vaja enam abi riidessepanekul ega hammaste pesemisel, kui ta ei soovi süüa, võib ta lauast lahkuda; kodu korrashoiu eest hoolitsevad kõik pereliikmed, keegi pole kellegi teenija ja kõigil peaks kodus mugav olema. Näidake lapsele selgemini, kus on teie piir, siis teab laps sellega paremini arvestada.
