Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Veelkord väikelapse hirmudest ja argusest...

Maria
Külaline
Postitatud 12.08.2012 kell 15:34
Tere

Mul on 2a 10 k poiss. Ta on arukas, tubli ja koduseinte vahel väga reibas laps, kes tunneb aktiivset huvi ümbritseva maailma vastu. Keeleliselt on samuti hästi arenenud. Probleem seisneb tema liigses kartlikuses väljaspool kodu.
Juba imikuna vaatasin, et teised omasugused talle eriti ei meeldi. Kui keegi eakaaslastest tema vastu huvi tundis ning patsutama tuli, siis kisas, vehkis kätega ja roomas eest minema. Tol korral mõtlesin, et see on täiesti normaalne, sest imikud ei peagi omavahel suhtlema ning veel vähem mängima.
Lapse kasvades aga ei ole oluliselt midagi muutunud. Hetkel on ta pea-aegu kolmene ja kardab kohutavalt teisi lapsi ning võõraid täiskasvanuid. Ta on siiani olnud kodune laps ning alates sellest sügisest on plaan minna ka lasteaeda. Teiste lastega oleme püüdnud teda juba pikka aega harjutada, käies kodusele tegevusele vahelduseks mängutubades ning mänguväljakutel mängimas. Liivakastis laseb ta tavaliselt endal kõik mänguasjad käest ära võtta. Kui mõni laps teeb tema suunas mingi liigutuse, või mis veel hullem, avaldab temaga soovi koos mängida, siis põgeneb ta lihtsalt ära. Kui keegi lastest kisab või teeb tema suunas mõne karjuva häälitsuse, siis põgeneb samuti, või viskab ennast lihtsalt pikali maha ja klammerdub minu külge. Liumäel, kus kõik aktiivselt liugu lasevad, laseb ta enda ees mitu ringi lapsi läbi, enne kui ise julgeb alla lasta.
Minu jaoks kõige hirmsamad juhtumid on kahel korral olnud poes/turul ja seotud täiskasvanute käitumisega. Kord juhtus turul selline asi, et laps jooksis rõõmsalt maasikaleti äärde, ega märganud sealsamas nurga taga seisnud müüjat, kes last nähes ootamatult nähtavale hüppas ja kartuses, et laps maasikaid puutuma hakkab, talle ennetavalt paar kõvemat sõna ütles. Laps vajus tänavale pikali ning ei suutnud jalgu alla võtta. Tõstsin mitu korda üles ja ta vajus näost valgena uuesti asfaldile maha, öeldes, et paha on olla. Juhutm ehmatas mind ka ära ning läksime kiiresti koju, kus laps ütles, et ei taha enam maasikaid, sest seal oli kuri tädi. Teine samalaadne juhtum oli poes, aga siis ma juba teadsin, mis toimub.
Korra on on üks vanem poiss teda mängutoas hirmutanud, tehes lapse nina all mingeid koledaid häälitsusi. Laps viskas ennast taas pikali ning ei osanud kuidagi reageerida. Korjasin üles, lohutasin ja läksime ära.
Koduses elus ei toimu meil minu arvates midagi ekstreemset ja nagu enne ütlesin, on laps vägagi aktiivne, taibukas ja jutukas tegelane.
Mul on tegelikult hirm teda lasteaeda saata. Ühest küljest leian, et tal oleks aeg natuke grupis viibida, aga teisest küljest on hirm, et ega ta sealt mingit järjekordset traumat ei saa. Siiani olen olnud seisukohal, et laps lihtsalt ongi selline ning las ta siis olla. Olen talle nii palju toeks ja julgustuseks, kui vähegi saan ega sunni millekski, kui ta selleks valmis pole. Aga edasi? Kuidas ma lasteaiaga toimima pean? Kas see on normaalne, et laps niimoodi kardab? Ma ei saa aru, millest selline hirm?
Mida ma saan tema heaks teha? On mõnda head raamatut selle kohta?

Aitäh
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 13.08.2012 kell 11:27
Iga laps on isesugune, seetõttu on teie mõte, et kõik lapsed ei tee kõiki asju sarnaselt, igati kohane ja mõistlik lähenemine. Seda ka nüüd, kui tunnetate, et laps võiks olla julgem, enda eest seista, mitte teisi karta jms.
Lapse käitumine ongi tihti täiskasvanutele arusaamatu, ent tegelikult polegi nii väga vaja mõista käitumist – aga tingimata on vaja mõista lapse vajadust. Sest inimene, olgu suur või väike, midagi ilmaasjata ei tee. Alati on põhjus. Ja osati on väikelapse erinevad hirmud lihtsalt arengulised, sh hirm ootamatu ja valju heli vastu, võõraste vastu jms. Laps ei tea veel maailma elust kuigipalju, seetõttu võib täiskasvanu jaoks harilikust juhtumusest saada lapsele väga hirmutav kogemus ja siis on ema-isa töö eelkõige seda hirmu (nagu ka igat muud lapse tunnet) püüda mõista ja aktsepteerida. Alles seejärel on kohane rääkida sellest, mida vanem ise arvab: et see (heli, hääl, käitumine jms) ei ole hirmus, et sellel on nii- või naasugune põhjus, et võiks käituda nii või naa jne.
Sest ükskõik millise tunde avaldumisega on tegu - iga tunne on eelkõige vaja vastuvõetavaks tunnistada, sellest saab alguse tunnetega toimetuleku õppimine. Ei ole valesid ega õigeid tunded, lihtsalt on tunded. Kui näete lapse tundeid esile kerkimas, olge toetav ning püüdke neile nimi anda ja neid mõista, nt: sulle üldse ei meeldinud see hääl; sa kardad liumäest alla lasta, sa ei taha teistega liivakastis mängida; sulle tundub ema süles kindlam, sulle meeldib minu selja taga peidus olla... jne. Last ei tohi tema tunnete pärast riielda ega hukka mõista.
Kui laps saab hirmu tundes teilt sõnumi, et tema tunne on normaalne, et temaga ei ole mitte midagi valesti seetõttu, et ta tunneb just nii, siis see on esimene võimalus tal rahuneda. Kuna laps on väike, siis on vaja mõistvat sõnumit toetada ka kehaliselt ja miimikaga: teie sõnad, käed, hääletoon - kõik need peaksid andma lapsele kooskõlalise sõnumi, et teda on mõistetud, et temaga ei ole midagi valesti. Ka kui laps hoiab väga kõvasti end teie küljes ja ei ole nõus sülest maha minema, saate samal moel tema tundeid peegeldada: oi, sa nii kardad, sa ei taha üldse minust lahti lasta, sulle tundub nii kõige parem jne.
Vastu lapse tahtmist ei tohiks teda sundida teistega mängima ega olema koos kellegagi, keda ta kardab. Samas saate pärast peegeldavaid ja mõistvaid sõnumeid, kui laps on rahunenud, teda julgustada: vaata, see poiss tahab sinuga mängida; näe, kuidas tüdruk sõitis viuhti mäest alla... jms, vastavalt olukorrale. Ent kui laps ei soovi siiski teha seda tegevust, mida te talle soovitate, siis respekteerige last ja andke uus julgustus alles mõne aja pärast. Oluline on ka mitte loobuda julgustamast, aga mitte sellega liiale minna.
Teie rahu ja mõistvus on väga vajalikud. Ei maksa mänguväljakul ega muudeski kohtades, kus võõraid on, käimisest loobuda, vaid alati, kui tuleb ette olukord, mis lapsele ei meeldi ja temas tugevaid tundeid äratab, peegeldada neid tundeid, normaliseerida, anda lapsele selge ja rahulik sõnum: sa kardad, sulle ei meeldi jms, aga samas peaks laps teie olekust välja lugeda saama, et ühelt poolt on tema kartus normaalne, samas aga võib tunda ka midagi muud, sest teie olekust tajub laps ka seda, et lahti pole midagi hullu. Kui laps tajub teie rahu selles olukorras, siis rahuneb ka tema rutem. Samas - kui teie ise olete hirmul selle tõttu, et ÄKKI juhtub jälle midagi sellist, millega laps ja seejärel teie ise toime ei tule, siis see on lapsele halb olukord. Kõigi emotsionaalsete olukordade lahendamise eest vastutab täiskasvanu. Kui teie võimaldate lapsel tajuda, et teie kontrollite olukorda, ja vastutus selle olukorra lahendamise eest lasub teil, on lapsel lihtsam rahuneda ja pikapeale probleem peaks taanduma. Vaja on aega, kannatlikkust, rahu.
Praegu, veel enne lasteaeda minekut saate kõike seda veel proovida. Ja ka lasteaeda mineku osas on kõige tähtsam teie rahu. Kui te liialt muretsete, kas-kuidas laps hakkama saab, siis tajub laps teie muret ja pelgab veel rohkem. Ka lasteaia uudsusest tekkivate pingetega saab paremini toime kõiki tundeid aktsepteerides, kannatlik ja rahulik olles. Ja lasteaia õpetajad on professionaalsed lapsekasvatajad – kindlasti saate ka neile toetuda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!