Tere, sooviks nõustaja arvamust, kuidas mõjub 8 kuusele nädal aega emata olla. Laps jääks oma isaga, kes samuti sünnist alates lapsega aktiivselt tegelenud. Laps saab nii rpa kui rp selleks ajaks kui vaja ära olla võõrutaks rinnast. Sooviks just teada, kas see oleks lapsele tõsine šokk, mille tagajärgedega peab pärast kaua aega tegelema? Praegu on küll nii olnud kui lapsel gaasid või muidu nutab siis olen ikka mina (ema), kes tead lohutab ja kelle süles rahuneb. Samas ega pole isale selleks palju võimalust ka andnud. Minekuni oleks ka paar kuud aega, kus saaks last natuke harjutada. Palun teie arvamust, kuidas selline lahusolek 8 kuust last mõjutab ( eemal oleku ajaks ongi laps 8,5 kuune).
Soovite arvamust, kuidas mõjutab nädalane lahusolek teie alla aastast last.
Kirja põhjal saan aru, et põhisuhe on lapsel teiega, lapse isal on olnud pigem toetav roll. Nii on ka lapse arengu jaoks parim: esimesel eluaastal ongi lapsele kõige olulisem inimene ema, ema on lapse turvasadam: ema käed ja süli, ema hääl ja ligiolek, kõik see on lapsele arenguliselt väga oluline. Lapse arengu uurijad on seisukohal, et mida väiksem on laps, seda vähemaks ajaks võib lapse põhihooldaja lapse juurest ära minna. Suures piires on reegel selline: 1-aastase juurest võib ema eemal olla ühe päeva, 2-aastase juurest kaks päeva, kolmese juurest kolm päeva järjest jne.
Nõnda siis peate arvestama sellega, et teie nädalane äraolek võib olla lapsele küllalt raske, usaldus- ja kiindumussuhe võib kannatada saada.
Kui nädalane eemalolek on siiski tingimata vajalik, siis saate tema mõningat eeltööd ja olla ka valmis lapse reaktsioonideks teie tagasi tulles. Kindlasti ei tohiks olla teie eemal oleku ajal sisse viia mingeid lisamuutusi: päevarutiin peab olema sama, ei maksa lisada uusi rutiine, kohti ja inimesi. Iga lisamuutus on lapsele lisapinge.
Kahe kuu jooksul saate lapse rinnast võõrutada, samuti saab lapse issi tulla rohkem „pildile“. Üldjoontes isa osatähtsus võrdsustub emaga umbes lapse aastaseks saades, nii et kui isa nüüd lapsega rohkem tegelema asub, teda söödab, mähkut vahetab, temaga jalutab ja mängib, teda öise ärkamise puhul patsutab-kiigutab jne jne, siis see kõik on vajalik ja ühtlasi töötab ka selle heaks, et laps teie äraolemisega paremini toime tuleks.
Lapsed on erinevad ja käituvad neis olukordades samuti erinevalt. Osadest lastest ei saa justkui midagi aru, teised nutavad või võõristavad ema tagasi tulles, osa hakkavad emmet hammustama ja lööma... Inimpsüühika on keerukas, nii suur kui ka väike inimene n-ö paneb kõrvale selle, millega tal hetkel puudub ressurss toime tulla (ja ema eemalolek on lapsele kindlasti mõistetamatu). Usun küll, et igaühes meist on „kõrvalepandut“, millega selle toimumise hetkel midagi ette võtta ei osanud, ja mille mõjud võivad – kuid ei pruugi – ilmneda kõige ootamatumatel hetkedel.
Kuidas teie laps eemalolekule reageerib, seda kogete siis, kui olete tagasi ja see on käes. Ilmselt läheb teil tagasi tulles vaja suuremat mõistvust, kannatlikkust ja rahulikkust. Kui seesuguseid lapse jaoks liialt pikki äraolekuid on võimalikult harva, on loota, et need ei anna pikaajalisi mõjusid väikelapse psüühikasse.
