olen 3-kuuse beebi ning 2a3k väikelapse õnnelik ema. 3 nädalat olen nendega kolmekesi, 1 nädal on laste issi ka kodus. Minu probleemiks on tähelepanu jagamine neile mõlemale. Tahaks, et mõlemad saaks sellist tähelepanu ja hoolitsust nagu esimene laps 2 aastat sai, aga kahjuks pole see võimalik. Lapsed tunduvad olevat õnnelikud, 2-aastase käitumises ma mingeid erilisi muutusi pole täheldanud (need kahese jonnituurid on tekkinud, aga see on ilmselt ikka selle arenguetapi tõttu), beebisse suhtub ta ka hästi, armukadedust pole mina ega mu mees täheldanud, paitab-kallistab ja räägib beebiga juttu aeg-ajalt. Beebi on väga rõõmus, naeratab teistele, enda peegelpildile, mänguasjadele. Mulle endale tundub, et enamuse ajast beebi magab vankris (kõik päevauned teeb vankris, vanker peab liikuma) või siis pikutab mängumatil (kuna mul on vaja teha süüa, koristada, suurema lapsega tegeleda jne). Kui ta nutab (suht harva), võtan ta küll sülle, aga kui mul on näiteks söögitegemine pooleli, siis ta lihtsalt on mul süles, räägin temaga, aga silmsidet pole. Kui ma teda toidan (rinnalaps), siis tavaliselt loen suuremaga raamatut või panen puzzlet kokku. Kui ma temaga mängumatil olen, siis püüan vaheldumisi beebile naeratada ja suuremaga jutustada. Suurema lapsega olin tema beebieas peaaegu kogu tema ärkveloleku aja tema kõrval, näitasin mänguasju, jutustasin, tegin nägusid jne. Magama panen neid ka koos, beebi jääb tissi otsas magama, suuremale panen lihtsalt käe ümber (magame kõik ühes voodis). Olen korduvalt näinud unes, et jätan beebi issiga koju, et korraks ära minna ja siis näiteks 5 tunni pärast tuleb meelde, et beebi on ju söömata, ta ilmselt juba röögib näljast, miks mees mulle ei helistanud, milline ema ma olen, unustasin oma lapse ära jne. Ärkan selle peale üles ja jube kehv tunne on. Suuremaga on lihtsam, teda ma saan söögitegemise ja muudesse kodustesse toimetustesse kaasata, olen seda koguaeg teinud, samuti saan temaga jutustada, kui õues vankrit liigutan ja tema liivakastis mängib.
Kuipalju ja kuidas mõjutab beebi arengut see, et ma saan suhteliselt vähe teda nö ninnunännutada? Kui beebi näib olevat rõõmus, kas siis on kõik korras? Ega see, et ma ei saa talle piisavalt silmsidet ja jagamatut tähelepanu pakkuda, ei muuda teda tulevikus näiteks ebakindlaks?
Olete kahe väikelapse ema ja soovite oma laste eest hoolitseda nii, et neil oleks olemas kõik arenguks vajalik.
Kirjelduse järgi tundub, et olete oma keerulise ülesandega hästi toime tulnud. Kui lapsed on rõõmsad, energilised ja koostöövalmid, siis võib arvata, et neil on olemas kõik arenguks ja kasvamiseks vajalik. Jonnihood, nagu te isegi kirjutate, on ealine eripära ja sellesse tuleb tõesti suhtuda rahu, mõistvuse ja kannatlikkusega.
Esimene laps saab reeglina rohkem vanemate tähelepanu, kuid kindlasti on võimalusi tähelepanu ja hoolivuse jagamiseks-tasakaalustamiseks ka siis, kui peres on rohkem lapsi. Enamasti on nii, et kui perre sünnib uus beebi, siis issi võtab vanema lapse n-ö üle. Teie laste isa on nädalaid eemal ja siis jälle kodus. Loodetavasti saate sel ajal, kui teie elukaaslane kodus on, teha neid asju, millest jääb puudu lastega üksinda toimetades - saate ehk ka veidi päris oma aega ja saate anda lastele kummalegi ka privaatset tähelepanu. Mõlemat on vaja: teil on vaja kasvõi veidikeseks see suur vastutusekoorem maha panna, oma akusid laadida, et suuta olla see kannatlik ja rahulik ema, keda lapsed hädasti vajavad ning lastel on vaja ka ema täit tähelepanu. Vast on issiga koos olles võimalik need lüngad täita. Ma ei tea, kas teil on see võimalus, et sel ajal, kui isa ära on, saate veel kellegi abi kasutada, et ise veidi hõlpu saada: vanaemad, sõbrannad, hoidjatädi. Kui on olemas mingigi tugivõrgustik sel ajal, kui mees ära, siis ka see aitaks natuke korraldada seda, et saaksite kummagi lapsega tegelda ka ükshaaval: olla heas täiskontaktis beebiga, kui see tissi otsas on, ning keskenduda lugemisele-mängimisele suurema lapsega ilma beebiga tegelemata. See "keegi veel" aitaks ehk ka seda võimaldada, et saaksite mehega kahekesi olla, et teineteisele pühenduda.
Tähtis on, et teie ise oleksite võimalikult rõõmus ja rahulik, lapsed ju mõnes mõttes kasvavadki sära toel ema silmades. Nii et püüdke ka edaspidi hoolitseda selle eest, et see sära teie silmades olemas oleks.
