Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: laps, ema ja vanaema - nende suhtlemine

Murelik tädi
Külaline
Postitatud 24.10.2012 kell 10:15
Tere,

Selle loo tegelasteks on minu õde, minu õelaps ( 5 aastane) ja minu ema. mu õde sai lapse narkomaanist mehega ja kasutab ise ka narkootikume, tal on avastatud sügav depressioon ning ta on lapse sünnist saati töötu olnud. Ta armastab küll oma last väga aga ta ei suuda pakkuda lapsele seda mida vaja on (stabiilsust, rutiini jm). Mu ema on aastaid muretsenud õelapse pärast ja võttis ta suvel enda juurde elama. Sellest hetkest saadik pole õelaps ja ema omavahel kohtunud ja rääkinud, kuni eelmise nädalani, kus nad käisid koos kinos ja õelaps nädala vahetuse oma emaga veetis. Nüüd tahab ta kogu aeg ema juurde tagasi ja nutab südantlõhestavalt.
Mina arvan, et laps ja ema peaksid igapäev telefoniteel suhtlema ja nädala vahetustel kokku saama, siis laps harjub ära, et tal ongi selline elurütm, kus ta pole pidevalt oma emaga koos ja me peaks ära kannatama selle nutu, mida on ülivalus vaadata.
Minu ema arvab jällegi, et see pole üldse hea, et laps ja ema omavahel suhtlevad.

Mind huvitabki, kuidas oleks lapse seisukohalt kõige õigem teha ja et tema sellest mingit traumat ei saaks ja kedagi pärast süüdistama ei hakkaks, et pole lastud emaga suhelda?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 25.10.2012 kell 00:18
Igal lapsel on isa ja ema ning suhe nendega on väga tähtis. Laps ei pea tähtsaks seda, kes või milline ta vanem on – iga laps armastab oma vanemaid, see on elu seadus, sest on ju igaüks meist kokku pandud isast ja emast. Laps ei lakka vanemat armastamast isegi siis, kui vanem temast ei hooli, pigem lakkab laps ses olukorras armastamast iseend, ja omamoodi loogika on ju selleski: ma ei saa ju olla midagi väärt, kui mulle kõige tähtsamad inimesed, minu ema ja isa, minust ei hooli. See on n-ö trauma koht: lapsel võib kujuneda madal enesehinnang, eneseväärtusutunne pole piisav, ja need arengud võivad viia problemaatiliste olukordadeni lapse täiskasvanuelus ja lähisuhetes.
Loomulikult on asi keerukas ja valuline, kui on kujunenud olukord, et vanemad ei ole suutelised oma lapsele pakkuma turvalist kasvukeskkonda. Sel juhul on kõige mõistlikum, et lapse eest hoolitsemise võtab üle keegi lähisugulasest, nagu teil ongi kujunenud. Kui lapsel kujuneb turvaline, emotsionaalselt lähedane suhe oma hooldajaga, vähendab see oluliselt trauma mõju, mille põhjustab vanematest lahutamine.
Lapsele tuleks kindlasti tema ea kohaselt püüda selgitada, et ema-isa kindlasti armastavad teda, kuid et teatud põhjustel on kujunenud selline olukord jmt. Ka kohtumised emaga võiksid kindlasti jääda, ent peab olema kindel, see on igati turvaline olukord lapse jaoks.
Et laps ema taga nutab, on loomulik. Seda võib olla raske kuulata ja välja kannatada, ent teil kõigil on lihtsam, kui suudate lapse kurbust, nuttu ja valu aktsepteerida. Laps rahuneb emotsionaalselt keerukas olukorras kiiremini, kui tunneb, et teda ümbritsevad täiskasvanud teda mõistavad ja toetavad. Väikestel lastel puudub võime ennast ise rahustada ja oma raskete tunnetega toime tulla, selleks vajab ta täiskasvanu abi.
Laps võiks emaga suhelda samal moel nagu suhtlevad lapsed lahutatud vanematega: täiskasvanud teevad kindlad kokkulepped ja vastutavad nende kokkulepete täitmise eest, kummalgi poolel peab olema pidev info lapsega toimuva kohta, lapse viibimine kodust eemal (kodu saab olla vaid üks) peab olema turvaline: põhiperel (hooldajal) peaks olema täpne ülevaade sellest, mida laps koos emaga teeb, kus magab, kas ta on söönud, millises seltskonnas viibib jms. Vajadusel saate nõu saamiseks pöörduda ka kohalikku sotsiaalosakonda, kus täpselt teatakse seesuguste juhtumite korralduslikku ja ka juriidilist poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!