Artikkel: Õpetaja enesekehtestamine aitab tõhusalt õpetada ja õppida.
Autor: Auli Andersalu-Targo, Audentese erakooli ja spordigümnaasiumi psühholoog, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja
* Lapsed usuvad täiskasvanu käitumist rohkem kui tema sõnu.
* Ka õpetaja vajadused peavad olema rahuldatud.
Ilmselt tahavad kõik õpetajad koos õpilastega tõhusalt tööd teha ja samas olla nendega heades suhetes. Eri põhjustel võib see osutuda üsna keerukaks. Kui lapsel on probleeme, näiteks kardab ta klassikaaslaste halvustavaid märkusi või tema vanemad tülitsevad, on tal raske õppetööle keskenduda. Kui õpetajale on probleem näiteks see, et õpilased räägivad omavahel valjusti või ei tööta tunnis kaasa, võib tal olla raske õpetamisele keskenduda.
Eeskuju õpetab
Õpetaja ja õpilase inimlik suhe aitab heale koostööle kaasa. Suhe peab olema avatud (mõlemad on ausad teise suhtes) ja hooliv (mõlemad tunnevad end teise poolt hinnatuna). Oluline on ka mõlemapoolne rahulolu, just oma vajaduste eest seismine seostub enesekehtestamise mõistega. Loomulikult on tähtis märgata õpilaste probleeme ja toetada neile lahenduste leidmist. Samas on tasakaalu hoidmiseks vaja õpetajal hoolitseda selle eest, et tema enda vajadused oleksid rahuldatud.
Õpetaja positiivsed käitumismallid on õpilastele oluliseks eeskujuks. Nii näevad lapsed, mis on hoolivus, sallivus, andestamine jne. Lisaks annab õpetaja käitumine kuulaja ning kehtestajana olulise mudeli õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamiseks.
Kui lapse käitumine on õpetajale vastumeelt, võib ta öelda: „Mulle ei meeldi see, mida sa praegu teed.” Nii on suhtlemine aus ja täiskasvanu annab oma mõtetest otsekoheselt teada. Kui õpetaja tahab mõjuda tõsiseltvõetavalt, peavad tema jutt ja kehakeel olema vastavuses, sest lapsed usuvad käitumist rohkem kui sõnu.
Pole käesurumisvõistlus
Enamiku õpetajate jaoks on distsipliini tagamine klassis kõige raskem probleem. Lapsed käituvad aeg-ajalt vastuvõetamatult. Kui õpetaja astub klassi, tahab ta õpetada, mitte õpilasi korrale kutsuda, ta tahab näha õpilasi õppimas, mitte raisata aega korraloomisele. Võimul põhinevad distsiplineerimisvõtted (karistamisega ähvardamine, karistamine, süüdistamine, häbistamine) tekitavad lastes vastupanu. Isegi kui õpilane väliselt muudab oma käitumist, hakkab ta üsna pea harjumuspäraselt tegutsema.
Enesekehtestamine ei tähenda agressiivset käitumist, kus täiskasvanu sunnib last oma tahtmisele alluma. See on hoopis täiskasvanu vastutus oma tunnete reguleerimisel ja nendega toimetulek keerulises suhtlusolukorras. Iga õpetaja võiks mõelda, kas tema suhted õpilastega on justkui käesurumisvõistlus, et selgitada, kumb on tugevam, või kui sõbralik käesurumine teineteist austaval moel.
Õpetajatel tuleb oma igapäevatöös puutuda palju kokku õpilaste ebameeldiva käitumistega. Näiteks on õpilane korduvalt hilinenud ja segab sellega klassi. Või ei tagasta õpilane materjale, mida õpetajalt laenas, või võtab luba küsimata tema laualt õppevahendeid. Häirib ka see, kui õpilased räägivad omavahel nii valjult, et see segab ülejäänud klassi.
Et oma elu ja tööga rahul olla, peab inimene õppima ära tundma probleeme, mis on tema omad. See eeldab oma tunnetega kontaktis olemist, sest võimalikku probleemi näitavad enamasti tugevad tunded (näiteks pahameel, ärritus, pettumus) ja tunnete füüsilised ilmingud (näiteks peavalu, lihaspinge, närvilisus). Need tunded ja reaktsioonid on õpetaja omad ning ta peab ise nende eest vastutuse võtma. Igal inimesel on õigus oma tundeid tunda ja neid väljendada, sest kui ta püüab neist mitte välja teha, on tagajärjeks kuhjunud pinge ja väsimus. Need ei lase õpetajal oma parimal moel tööd teha.
Õpilaste ebasobiva käitumise muutmiseks võib kasutada kolme võimalust: muuta teise inimese käitumist, keskkonda või hoopis iseennast. Enesekehtestamine tähendab, et õpetaja püüab muuta õpilase käitumist. Sellisel juhul astub ta enda eest välja ja ütleb, et õpilase käitumine on vastuolus tema õigustega. Kehtestamine on enda eest seismine, milles ei pea kasutama sõnu kui poksikindaid, et end lastele kuuldavaks teha.
Andke mina-sõnumeid
Efektiivsed on mina-sõnumid, sest sel moel võtab õpetaja vastutuse oma tunde mõistmise eest ning vastutuse jagada õpilasega avameelselt oma hinnangut olukorrale. Mina-sõnumid jätavad vastutuse lapse käitumise ja selle muutmise eest lapsele endale. Nii saab laps olla abivalmis ega tunne vajadust vihasena kätte maksta. Mina-sõnumid tekitavad suure tõenäosusega soovi muutuda, ei sisalda negatiivset hinnangut teisele inimesele ega kahjusta inimestevahelist suhet.
Õpilane peab aru saama, mis on õpetajale antud olukorras vastuvõetamatu. Selleks sobib hinnanguvaba kirjeldus. Näiteks võib õpetaja öelda: „Kui te kodutööd tegemata jätate...” või „Kui te klassi kokkulepetest kinni ei pea...”. Edasi on oluline kirjeldada olukorra mõju täiskasvanule. Näiteks „Mul kulub järgmises tunnis rohkem aega uue materjali õpetamisele” või „Pean ma neid teile uuesti meelde tuletama”. Kui laps jääb uskuma, et tema käitumine tõesti probleeme tekitab, on ta ka rohkem huvitatud oma käitumise muutmisest. Mina-sõnumi kolmas osa peaks väljendama tundeid, mida käitumise otsene mõju tekitab. Näiteks „See ärritab mind” või „Ma olen sellest väga nördinud”. Kehtestav mina-sõnum võib olla selge „Ei”, aga võib koosneda kahest osast: „Mulle ei meeldi, kui kedagi minu klassis kiusatakse”, või ka kolmest: „Kui sa mind tööjuhiste andmise juures katkestad, siis kaotan ma oma mõtte ja see pahandab mind.”
Mina-sõnumid on konkreetne viis, kuidas oma mõtetest ja tunnetest õpilasi mittesüüdistaval moel teada anda. Loomulikult on sellisel suhtlemisel omad raskused, kuid teadlikult eneseväljendust jälgides ja kehtestamist harjutades saab iga õpetaja muuta oma töökeskkonna meeldivaks.
Loe artiklit Õpetejate lehes!