Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Kiindumussuhte tähtsus lapse arengus

1. juuni 2012 | Pille Murrik

Inimlapse ellujäämine sõltub otseselt vanemlikust hoolitsusest, kuid inimeseks kasvamiseks ei piisa bioloogiliste vajaduste rahuldamisest. Inimene ei ole ainult bioloogiline, vaid eelkõige vaimne, hingeline ja sotsiaalne olend. Sügav usaldus iseenda ja maailma vastu kujuneb emotsionaalsete vajaduste rahuldatusest.
 

Lapses, kes sünnist peale kogeb, et vanemad tunnevad tema olemasolust ja tema eest hoolitsemisest rõõmu, areneb püsiv sisemine õnnelikkus, mida ei ohusta ka elus ettetulevad raskused. Just vanemate emotsionaalse kohalolu ja pühendumise järgi hindavad väikelapsed iseenda väärtust. Olemasolemine, lapse vajaduste tunnetamine ja rahuldamine loovad lapsele turvalisuse. Lapse jaoks on oluline kindla inimese kohalolu ning hoolitsuse järjepidevus. Nii muutub maailm lapse jaoks etteennustatavaks - tal pruugib vaid endast märku anda ning tullakse ja tehakse ta olemise mõnusaks.


                                                                                                 Allikas: Shutterstock 

Erilist emotsionaalset sidet, mis kujuneb esimesel  eluaastal lapse ja vanema vahel, nimetatakse kiindumussuhteks. Enamasti on lapse esmaseks hooldajaks ema, seepärast räägitakse kiindumussuhtest eelkõige ema ja lapsega seoses. Uuringud kinnitavad, et isa on lapse arengus sama oluline sünnist alates (ja juba enne sündi!). Tänapäeval ollakse veendunud, et kui vaid vanemad selleks võimaluse annavad, areneb lapsel kiindumussuhe mõlema vanemaga. Kui isa armastab last tingimusteta ning on lapsega emotsionaalses kontaktis, on kiindumus tema ja lapse vahel sama soe ja turvaline kui lapse ja ema vahel.

Vanema poolt algab kiindumussuhte loomine juba enne lapse sündi, lapseootusest, lapsele häälestumisest, tema tajumisest. Oluline on, et vanem mõistaks: tema on on lapse jaoks, mitte vastupidi. Kiindumussuhe võib kujuneda turvaliseks, vältivaks, ambivalentseks või kaootiliseks (viimased kolm on ebaturvalise kiindumussuhte avaldused). 

Turvalise kiindumussuhte aluseks on oma lapse tajumine ainulaadse inimesena, võime avada oma meeled ja süda beebi vajadustele ning neile vastata. Arengu-uurijate kinnitusel on ema vastuvõtlikkus beebi vihjetele lapse füüsilise ja intellektuaalse arengu peamisi mõjutajaid. Hoolivad vanemad ei suhtu lapse nuttu kui virisemisse, vaid kui märguandesse, millega laps annab teada oma vajadustest. Tundlikud vanemad õpivad mõistma juba beebi nutueelseid signaale ning neile vastama – nii õpib laps, et hoolitsus on saadaval ja tähelepanu saamiseks ei pea alati nutma hakkama. Kõige lihtsamad viisid kiindumussuhte toetamiseks on armastav silmavaatamine, hell füüsiline kontakt ja lapsega hoolivalt rääkimine. Beebi „näeb“ maailma läbi ema naeratuse ja silmade – kui ema pilk ja olek annavad lapsele teada: kõik on korras, tunneb ka imik end turvaliselt.

Kui lapse vajaduste väljendamisele järgneb vanema reageering (mul on nälg  –  mind toidetakse, olen üksi – mind võetakse sülle), soodustab see neuronite võrgustiku väljaarenemist lapse ajus, mis omakorda loob lapsele paremad võimalused informatsiooni vastuvõtmiseks väliskeskkonnast. Mitmed uuringud toovad välja, et puudutuseküllases ja tundlikus keskkonnas kasvanud imikud arenevad intellektuaalselt ja motoorselt kiiremini ning on ka hilisemas elus taibukamad. 

Turvaline kiindumussuhe on lapse minapildi, enesehinnangu, õpivõimekuse ja sotsiaalsete suhete kujunemise aluseks. Lapsed, kelle kiindumussuhe on olnud ebaturvaline, on kartlikumad, neil on madal enesehinnag, esineb rohkem hirme ja ärevust. Kiindumussuhte iseloomust annab märku lapse käitumine. Ebaturvalise kiindumussuhte tunnuseks võivad olla agressiivsus, ükskõiksus, tolamängimine, kuid ka ülikuulekus ja –püüdlikkus. Vähest turvalisust pakkuva seotussuhtega lastel on rohkem nii käitumis- kui ka psüühikahäireid, neil on raskem luua lähedussuhteid ning suhetes esineb rohkem probleeme nii lapse- kui ka täiskasvanueas. Kiindumussuhte muster on kõigi hilisemate suhete aluseks. Õnneks võib koos muutustega ümbritsevas keskkonnas, hoolitsuses ja vanemlikus käitumises, ema turvatunde suurenemises, samuti psühhoteraapia toel muutuda ka kiindumussuhte laad.

Lapse ja vanema vahel kujuneva suhte iseloom on mõjutatud lapsevanema enda kiindumussuhte tüübist oma lapsepõlves – turvalises kiindumussuhtes olnud vanemad suudavad ka oma lapsega luua turvalise sideme. Suhtekäitumist lapsega mõjutavad ka vanemate omavaheline suhe, enesetaju, oma emotsioonidega toimetulek. Oma osa võib olla aastakümneid valitsenud müüdil, et hellitamine rikub lapse ära. Tegelikkus on hoopis vastupidine.

Kasvatuses on pikki sajandeid, kui mitte rohkem oluliseks peetud kuulekust. Nüüd, kui üha enam väärtustatakse inimest ja lapsepõlve ning kiindumussuhet on uuritud poole sajandi jagu, võib öelda, et distsipliin põhineb rohkem suhetel kui reeglite kogumil. Turvalises kiindumussuhtes kujuneb laste ja vanemate vahel usaldus ja vastastikune üksteise vajadustega arvestamine. Vanematel pole laste mõjutamiseks vaja kasutada võimu ja kontrolli, sest lastel on  arenenud hea ja kurja äratundmisvõime ning sisemine motivatsioon käituda viisil, mis on hea mitte ainult neile endile, vaid on aktsepteeritav ka vanemate poolt.

Armastatud kirjanik Leelo Tungal, kes ise on ema ja vanaema, on pannud ühes oma luuletuses meile südamele: „Ärge õpetage lastele midagi, mitte kui midagi, kuni pole avastatud inimarmastust.“ Tasakaalu ja inimarmastuse hoidmiseks tänapäeva kiires elus, kus lisaks kõigele muule on ka suhted kolinud internetti, on erakordselt oluline säilitada vahetuid inimestevahelisi kontakte. 

Meedikud Martha ja William Sears, kaheksa lapse vanemad, usuvad, et nii nagu lastel on sünnipärane kalduvus kiinduda oma vanematesse, on ka vanematel loomuomane sättumus kiindumuseks, tuleb vaid usaldada oma vaistu.

Lapsevanemana tasub teadvustada, et „...kaheksateist aastat meie laste elust koosneb 6570 päevast...  Aastad libisevad käest, ikka üks päev korraga... Kui laps on kümneaastane, on 3650 päeva juba läinud. Alles on 2920 päeva... Ärge jätke ennast ühestki päevat ilma.“ (Rob Parsons)

Pille Murrik
Gordoni perekooli koolitaja ning TLÜ Rakvere Kolledži alushariduse lektor


Soovituslik lugemine:

  • Kinnunen. S. (2008). Las ma olen laps. Allika
  • Parsons, R. (2001) 60 minutit isa. Luus
  • Pieper M., Pieper W. (2009). Arukas armastus. Väike Vanker
  • Pärnpuu-Kasemaa, K. Varajane kiindumussuhe kui elu alustala. MTÜ Oma Pere. http://www.omapere.ee/page.php?pageid=50
  • Sears, W., Sears, M. ( 2007). Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega.Väike Vanker
  • Sinkkonen, J. (2011). Mida on lapsel kasvamiseks vaja. Varrak
  • Solter, A. J. (2008). Nutt ja jonnihood: Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla.Väike Vanker