Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Kuidas seada piire ilma karistamiseta?

Piiride vajalikkusest räägitakse palju, kuid piiride tunnetamisest ja austamisest oluliselt vähem. Peamiselt  vaieldakse selle üle, millised võtted on tõhusad või millised nipid töötavad, et saada lapse käitumine kiiresti oma kontrolli alla. Selles mõtteviisis kõlab eeldus manipulatiivsusele. Kuidas aga seada piire nii, et need toimiks ja võimaldaks vastastikust hoolivust?

 

1. Piiride seadmisega väljenda, mis sind häirib, st kus on sinu piir, mitte lapse. Öeldes „ära jonni“ või „mine oma tuppa ja tule tagasi, kui jälle hea laps oled“, väljendad lapse halvustamist ja kamandamist. Käsu ja alanduse vormis piiri seadmine lapsele, soosib protesti ja ilmselt jätkuvaid jonnihooge. Häirivas olukorras annad teada oma piirist: „ma tahan vaikust, kui telefoniga räägin“ või „ma olen praegu väsinud ja tahan puhata“. Lapsele ei pruugi küll meeldida, et ta kohe oma tahtmist ei saa, kuid ta tuleb sellega, et vanem on väljendanud oma vajadust, paremini toime, kui halva enesetundega pärast halvustamist ja kamandamist.

 

2. Austa lapse piire, siis tunneb ta end väärtustatuna ja turvaliselt. Ka lapsel on oma piirid, millest ta märku annab ja ta oskab seda juba beebieast, nt pöörates pea ära, kui ta enam süüa ei taha, või viib pilgu mujale, kui kontakti ei soovi. Samuti oskab iga väikelapski märku anda oma vajadustest, kui ta on väsinud, hirmul ja otsides lähedust, kontakti, kinnitusi, et temast on aru saadud. Kui lapse katsed väljendada oma piire ja vajadusi ei jõua vanemani ja see kordub päevast päeva, siis õpib ta peagi oma vajadusi eirama ja ka iseennast tühistama. Seejärel on tema valikud kas ennast pidevalt tõestada valimata vahendeid või oma vajadusi alla surudes kuuletuda. Kui laps kogeb, et tema piire austatakse ja vajadusi märgatakse, siis tunneb ta end turvaliselt ja õpib olema empaatiline teiste vajaduste suhtes.

 


Allikas: Internet

 

3. Sea piire viisil, mis on lubatud ka lapsele. Kui pead õigeks, et agressiivsed käitumised ei ole lubatud lapsele, siis eelkõige tuleb sul endal neid vältida. Kui lapse korrale kutsumiseks kasutada halvustamist („sa jonnid nagu tita“) või kauplemist („kui sinu suhtumine õppimisse ei muutu, siis taskuraha ei saa“) või ebamäärast pahandamist („kes sinu eest koristama peaks“?) siis õpib temagi oma tahtmiste saamiseks teistele halvasti ütlemist, tingimuste esitamist („mis ma siis saan, kui tunnistusel kolmesid pole“) ega pruugi ülepea mõista, mida temalt oodatakse ega tunda vastutust oma tegemiste eest.

Kui soovid hoida suhtes lapsega austust ja hoolivust, lahendada probleeme nii, et säiliks huvi kokkulepetest kinni pidada. Kasuta enda eest seismiseks, oma häirituse ja ootuste väljendamiseks mina-keelt ja lapse piiride ja vajaduste mõistmiseks aktiivset kuulamist.

 

4. Väldi näägutamist, ole konkreetne.. „Kes küll sinu järgi koristama peab“ või „mitu korda ma pean sulle ütlema, et aeg on magama minna“ väljendab küll vanema ärritust, kuid teeb ka lapsele järjest raskemaks soovitult käituda. „Ma palun, et viiksid oma nõud ise kööki“, „15 minuti pärast on magamisaeg ja on aeg minna hambaid pesema“ on lapsele arusaadavam sõnum, mida ta ka tõenäolisemalt püüab täita.

 

5. Kui mõni senine viis piire seada ei tööta, siis muuda midagi. Kui laps ei võta sinu juttu kuulda, siis pole kasu sellest, et räägid sama asja veel viis korda ja järjest valjema häälega. Kui laps ei reageeri, siis mine lapse juurde, loo kontakt ja tunne siirast huvi, milles asi, et sinu juttu kuulda ei võeta.

 

6. Säästa end pidevalt samade asjade pärast muretsemisest ja manitsemisest. Kui iga kord pead olema valvel, et laps trepist alla ei kukus, siis on mõistlik trepi ette tõke seada. Kui lapsele käib üle jõu oma toas korda luua, siis tasub üle vaadata, kas kappides-sahtlites on piisavalt ruumi. Kui lapsel on sageli raskusi hommikuti üles ärkamisega, siis tuleb õhtused tegevused üle vaadata ja piisav uni tagada.

 

7. Tee vahet lapse nõudmistel ja vajadustel. Kui laps nõuab, et ostaksid talle üha uusi asju, siis võib see rääkida tema vajadusest tunda end ise rohkem väärtustatumana. Kui laps ei taha minna voodisse ja nõuab üha uuesti juua ja unejuttu, siis võib ta karta üksi jäämist ja vajada kindlustunnet ja lähedust, et rahuneda.

 

8. Osale lapse tegemistes, juhenda, anna positiivne tagasisidet – nii hoiad ära mitmed pahandusi. Sageli kuuleb laps peamiselt seda, mida ei tohi ja harva seda, kuidas tohib. Kui sa ei ole kunagi lapsega koos tuba koristanud, siis oleks ime, kui ta seda ise igal õhtul teha oskaks. Kui ta pole kunagi kuulnud vanema tänulikkust ja rõõmu, siis on tal raske tema soovide suhtes osavõtlik olla. Kui märkad, et laps on iseseisvalt õigeaegselt oma kodutööd ära teinud või oskab midagi täna paremini kui eile, jaga omatänulikkust ja heameelt – see on parim motivatsioon lapsele.

 

9. Hoolitse ja vastuta iseenda ja oma vajaduste eest. Riidlemine lapsega ei aita, kui oled iseendaga pahuksis. Pidevad tülid ja kemplemised piiride seadmise pärast võivad rääkida millestki enamast, kui ärritusest lapse käitumise pärast. See võib olla hetk, mil on aeg luua endas selgust, mis sind päriselt häirib, mida tegelikult vajad ja kuidas tunda rahulolu iseendas.

 

Marge Vainre
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut

Tutvu ka meie koolituskalendriga või tule küsi personaalselt nõu pereterapeutidelt.