Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Kuidas toetada kooliminevat last?

Lapse kooliminek on suur muutus kogu perele. On täiesti loomulik, et vanemad muretsevad, kuidas laps uue olukorraga kohaneb ning tahavad omalt poolt kaasa aidata, et kõik hästi sujuks. See nõuab vanemalt teadlikkust, kuidas toetada ja suunata last nii, et areneks tema iseseisvus ja vastutustunne. Kuigi iga laps on erinev, on mõned seaduspärasused, mida silmas pidades saab luua lastele just sellise arengukeskkonna, mis aitab kaasa iseseisvuse kasvamisele.
 

Kõige olulisem on, et vanemad tunneksid jätkuvalt huvi laste endi, mitte vaid kooli ja õppimisega seonduva vastu. See tähendab seniste ühiste tegevuste, vestluste jms jätkumist, kooliga seonduv vaid lisandub sellele. Paljud noored on tagantjärele kurtnud, et kooli minnes kadus kontakt nende ja vanemate vahel, sest lapse kui terviku asemel võeti fookusesse õppimine. Sageli on vanemate põhilisteks küsimusteks “Kuidas sul koolis läks? Mis hinde said? Kas sul on õpitud?“ kuid avatud küsimused: „Räägi mulle oma tänasest koolipäevast, mida toredat täna tegite?“ võimaldavad lapsel oma muljeid sügavuti lahti rääkida. Tähtis on, et küsimus poleks formaalne, vaid laps tajuks, et vanem tõesti tema ja ta tegemiste vastu huvi tunneb.

Lapse ja vanema vajadused

Vanema vastutusel on lapse vajadustega arvestamine ja nende rahuldamine, kuid tähtis on meeles pidada, et vanem vastutab ka enda vajaduste eest, vastasel juhul võivad vanemad pahaseks saada, et laps nendega ei arvesta. See tähendab näiteks peale väsitavat tööpäeva endale hetke võtmist, et puhata, ümber häälestuda. Laps, kellele öeldakse: „Ma vajan praegu 10 minutit omaette olemiseks, siis saan sinuga tegeleda ja su küsimustele vastata,“ saab sellest aru, ühtlasi õpib ta ka teiste inimestega arvestama. Vanem, kelle sisemine rahulolu tuleneb oma rahuldatud vajadustest (mitte sellest, kuivõrd lapsed tema ootustele vastavad), on ka vabam lubama lapsi tegema oma valikuid ja saama oma kogemusi ning kannatlikum laste pidevate maailmaavastuslike küsimuste „Miks? Kuidas? Mida?“ puhul.

Õppimisoskuse ja iseseisvuse kujundamine

Kooli minnes ei ole lapsel veel olemas õppimise oskust. Selleks, et see kujuneks, on vaja lapsega koos tekitada rutiin, mis kinnistaks lapse päevakavasse harjumuse õppida, teha ära kodused ülesanded. Mida kindlamini see harjumus on vanema toel lapses kinnistunud, seda suurem on tõenäosus, et laps hakkab tasapisi ka iseseisvalt õppima järgides juba sissetöötatud rutiini ja ajakava. Reeglid ja nendele tuginevad harjumused saab luua lapsevanem, need ei teki lapsel iseenesest.

                                                                                                          Allikas: Internet

Soov olla iseseisev on lastes olemas. Laps võib tahta ise koolist koju tulla või segamatult laua taga kodust ülesannet teha. Hakkamasaamise tunne kasvatab lapse sisemist eneseusaldust. Iseseisvalt hakkamasaamise soovi võib pärssida lapse kartus vigu teha, samuti vanema pealetükkiv kontroll. Oluline on, et vanem oleks kursis lapse tegemistega, kuid jätaks ruumi lapse enda otsustele. Selle asemel, et öelda:“Hakka nüüd kohe õppima,“ võib vanem küsida: „Mida sa nüüd plaanid teha?“. Kui laps vastab: „Hakkan õppima,“ saab vanem teda selle eest tunnustada. Kui laps ütleb: „Puhkan veidi ja siis teen koduse töö ära,“ võib vanem ka rahul olla, võib-olla vajab mingil hetkel täpsustamist, millal laps puhkamise lõpetab. Küsides kamandamise asemel küsimusi, mis võimaldavad lapsel endal otsustada ja vastutust võtta, arendame lapse ajus seoste kujunemist erinevate keskuste vahel. Kamandamine treenib vaid kuulekust, kuid kuulekus ei taga oskust iseseisvalt mõelda ja otsustada. Pikemas perspektiivis aga tahame, et lapsed õpiks ise õigeid valikuid tegema ja otsuseid vastu võtma.

Eneseusalduse, -teadlikkuse ja -kindluse arendamiseks vajab laps positiivset tagasisidet. Tähtis on, et vanemad ei keskenduks vaid tulemusele, vaid tunnustaks lapse tahet ja soovi tööd alustada ning kogu tegevuse protsessi. Silmaga nähtav tulemus ei pruugi kohe õnnestuda. Kuigi laps püüab, võib tal jääda puudu oskustest. Kui täiskasvanud hindavad ainult töö tulemust, mis ei ole kõige parem, võib laps tunda alaväärsustunnet, hakata kahtlema oma võimetes ja oskustes. Edasiviiv ja abistav on lapsele tagasiside, mis on esitatud lapse isiksust alavääristamata ja puudutab vaid tehtud tegu koos juhendite ja soovitustega, mida ja kuidas teha järgmisel korral paremini.

Ka koolikoti võiks lasta lapsel endal pakkida. Vanem saab olla kõrval ja aidata küsimustega: „Mis tunnid sul homme on? Mida sul selles aines vaja on?“ jne. Samas on võimalus tunnustada last teadlikkuse ja tehtu eest ning meenutada, kui lapsel midagi ununes. Ka nii arendame lapse ajus seoste kujunemist ja vastutustunnet. Oma käega kotti pandud asjad leiab laps paremini üles kui ema pandud.

Täiskasvanutel on sageli keeruline (kuid vajalik!) ette kujutada, kuidas näeb laps maailma ja olukorda, milles ta viibib. Seega on vanemal väga oluline märgata lapse emotsioone ja püüda mõista tema vajadusi. Lapse maailma aitab paremini mõista keskendumine lapse kuulamisele. Nii saab õppida tundma ja arvestama lapse emotsioone ning aidata tal iseennast paremini mõista. Laps, kelle tundeid ja vajadusi vanem peegeldab*, kogeb kergendust, leiab toetust, tunneb end olulisena ning õpib oma tunnetest ja vajadustest aru saama ning neid ka sõnadesse panema.

Ära ei tohi unustada, et 7-10- aastast last iseloomustab suur liikumisvajadus, mistõttu tal on keeruline pikalt paigal püsida ning tähelepanu koondamise võime on lühiajaline. Laps vajab tegutsemist ja naudib tegutsemist, talle pakub huvi protsess ise, selle emotsionaalsus ja mängulisus, laps ei tegutse tulemuse nimel. Vanematel on oluline seda meeles pidada, et mitte liigselt muretseda. On loomulik, et laps ei hakka üleöö rahulikult laua taga õppima ega pruugi ise õppimise vastu huvi näidata (sel juhul tuleb see huvi alles äratada ning seda ei saavuta sunniga). Armastava järjekindluse, eeskuju ja koostöö tulemusel on võimalik õppimisharjumusi ja -huvi kujundada.

Suhted muutuvad lapse jaoks olulisemaks

Kooli minnes omandavad senisest suurema tähtsuse ka sotsiaalsus ja suhted ning vanema toetav roll on siingi oluline. Tähtis on, et lapsel lubataks sõpru külla kutsuda ja ise külas käia. Kuid seegi, kuidas kodus omavahel suheldakse, mõjutab lapse suhtlemisviisi, kandudes edasi ka laste suhete loomisesse väljaspool kodu. Enesekindlus, usk teistesse ja iseendasse on need omadused, mille tekkimiseks baas on loodud juba eelkoolieas ja selle tugevdamine jätkub koolieas.

Iga laps saab siia maailma tulles kaasa oma eripära ja suure avastamise ning uurimise tungi. Selleks, et see eripära ja avastamistung saaks avalduda, peab laps tundma, et ta on oluline ning temaga arvestatakse. Tähtis on ka ülesannete ja vastutuse andmine samm-haaval. Oluline on näha last tema ainukordsuses, individuaalsuses ning uskuda tema võimetesse ja arengusse.

*Tunnete mõistmise vajalikkusest ja peegeldamisest loe lähemalt Perekeskuse Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas spetsialisti poolt vastatud murekirjast. Murekirjas on tegemist väiksema kui kooliealise lapsega, aga tunnete peegeldamise põhimõte on sama eri vanuseastmetes laste puhul.
 

Ly Kasvandik
Perekeskuse Sina ja Mina tegevjuht, koolitaja

Pille Murrik,
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut, TLÜ Rakvere Kolledži lektor 

 
Kasulikku materjali:

  • Kadri Järv-Mändoja räägib Vikerraadio Huvitaja saates teemal "Kuidas toetada lapse kohanemist kooli, lasteaiaga". Saade on järelkuulatav siit! Intervjuu algus 44:00.