Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Tubli laps ja psühhosomaatilised häired

Miks ütleme sageli oma lastele, et nad oleksid tublid?
Kas nad siis juba ei ole piisavalt? Lapsele seda öeldes eeldame, et praegu ei ole ta tubli. Kui asjad ei lähe hästi, lisavad vanemad: "Ma tean, et sa oled veel rohkemaks võimeline.”

Tubli laps saab head tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on. Lapsed tahavad ikka veel ja veel tublimad olla, veel rohkem saada seda kiitvat tagasisidet. Ma tahan saada parimaks!
Lastega hüvasti jättes ollakse eriti nõudlikud. Lastele lisatakse tubli olemise kohustusele ka kohustus olla hea laps. "Kuula ikka emme ja issi sõna ja ole hea laps!".

Kas see laps siis  juba ei ole hea? Kuidas laps halvaks saab minna! Laps ei ole supp, mis halvaks läheb. Naljakas oleks täiskasvanutele soovida: "Ole ikka seadusekuulekas kodanik ja hea lapsevanem!". (Tiina Tiituse mõtted)

 

Tublidus võib tulla lihtsamalt, aga ka raskemalt
Lapsele on loomuomane vajadus olla hea – ta teeks mis iganes, et oma vanematele meeldida.
Osad lapsed omandavad kõike väga kergelt, osadel on vaja aga rohkem aega ja vaeva ühe või teise oskuse omandamiseks. Eduelamust tahavad kogeda aga kõik lapsed.
Lapsega, kellel asjad nii kergesti ei suju, tegeletakse rohkem, sest nad vajavad kõrvalist täiskasvanu abi. Nii saavad need lapsed isegi rohkem tunnustust oma pingutustele.

Märkamata võivad jääda aga lapsed, kellel näiliselt on kõik ju hästi. Nemad kuulevad võib-olla isegi vähem tunnustust oma tegemistele. Nemadki pingutavad, et veel tublim olla, sest muidu neid äkki ei märgata.
 

 
 

Igal lapsel on oma arenguprogramm, üks areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Möödas on need ajad kui vanemad ajasid näpuga kasvatusteemalistest raamatutest järge ja võrdlesid siis kirjutatut oma lapsega. Praegusel ajal on tendents võrrelda oma last kellegi teise tuttava lapsega. „Näed, tema oskab juba kirjatähti või tema juba loeb soravalt. Vaata kui ilusti ta peol esines!”. Oh seda häbi, kui laps ei pääsenud eliitkooli. Sissesaanute vanemad on üliõnnelikud ja soovivad, et nende laps oleks ikka võrdne võrdsete seas. Laps ise võib temale esitatud nõuete ja vanemate ootuste vahele hoopiski märkamatuks jääda. Oluliseimaks muutuvad tulemused. Kui laps muutub vanemate jaoks projektiks, võib hakata lapsega juhtuma nii mõndagi. Üheks märguandjaks võib olla haigus. Kui hingel on raske, ei jää sellest puutumata ka keha.

 

Kuidas mõjutab tubliduse stress lapse tervist?
Pidevast soovist olla tublim võib kujuneda kestev stressiline seisund, mis mõjutab  immuunsüsteemi. Analoogselt on leitud, et harknäärmes ja põrnas – kahes immuunorganis – on selgelt tuvastatav seos närvide töö ja makrofaagrakkude tekkes. Just need rakud hävitavad sissetungivaid viirusi. Stress pärsib kaitserakkude teket otseselt.

Organismi n-ö hapustumise füsioloogiliseks väljundiks on pH-tasakaalu hälbimine rakkude ainevahetuses. Ioonide edasi-tagasi liikumisel läbi rakumembraani jäävad “hapud” (äädikhappe jt) ioonid rakku “vangi”. Kui meie keha pidevate pingete, surutisega ära harjub, harjub ta ka stressi HPA teljel pidurdava noradrenaliini rohkuse ja rõõmuaine serotoniini langusega. Keha harjub pärssivate hormoonide tõusu ja ärevusainetega. Pideva psühholoogilise stressi seisundiga kaasnev ärevus. Laps hindab olukorda iseenda jaoks ähvardavaks ja tajub, et tal ei ole piisavalt võimed olla nii tubli, kui temalt oodatakse.

 

Tubliduse püüdluse tagajärg – psühhosomaatilised haigused
Täiuslikkuseiha ehk perfektsionism võib põhjustada lapsele kannatusi sel moel, et ta kas ei taha või ei suuda oma eesmärke enda võimete ja ümbritsevate tingimustega vastavusse viia.   Kui eesmärgid on kõrged ja tulemused on oodatust madalamad, tõlgendatakse seda ebaõnnestumisena, mille taga nähakse enda saamatust. Seega kogevad perfektsionistliku kalduvusega lapsed sagedasti ebaõnnestumisi ning on oma ebaõnnestumistest enam häiritud. Seda ei suuda aga täislikkuse poole pürgija ju ometi tunnistada, sest siis on läbikukkumine täielik.

Appi tuleb „haigus”, mis on justkui päästja rollis. Keha hakkab endast signaale andma: kõht valutab, kõht on kinni ja/või lahti, pea valutab, uni on häiritud, oksendamine, iiveldus, psoriaas, ekseem, raskused neelamisel ja söömisel, lihaste tahtmatud tõmblused jm. Haigelt lapselt nõutakse siis ju ilmselgelt vähem. Lõputud meditsiinilised uuringud aga haigust ei tuvasta. No kuidas? Lapsel ju kõht valutab, näost valge. Hommikused iiveldused ja oksendamised. Mis need siis on? Arstid peavad sel juhul tunnistama, et tegemist on psühhosomaatilise häirega ja laps suunatakse psühholoogi poole.

Mõistet “psühhosomaatiline häire” kohtab järjest rohkem. Mida see tähendab? Psyche tähendab kreeka keeles hinge, soma keha. Nii tähendab psühhosomaatiline häire haigust või tervislikku olukorda, mille põhjused tulenevad meelelis-vaimsetest teguritest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel on ligi kolmandik tervislikest hädadest psühhosomaatilise taustaga.
Esimeste arstidena meditsiini ajaloos panid otseseid seoseid meele ja haiguste vahel tähele pärsia arstid Ahmed ibn Sahl al-Balkhi ja Haly Abbas 10. sajandil. Nende järel Galenos. Aga alles 20. sajandil hakati Läänes teaduslikult jälgima meele ja tervise vahelisi seoseid.

 

Kui laps võtab peres „päästja“ rolli
Psühhosomaatilised vaevused võivad avalduda ka lastel, kes on võtnud perekonnas nn „päästja” rolli. See juhtub siis kui peresüsteemis on asjad viltu ja lapsed võtavad täiskasvanuliku vastutuse probleemide lahendamisel. Ilmselgelt hakkab laps tajuma, et ta ei suuda, kuigi väga tahab perekonda päästa. Lapsele on see väga valus. Kui vaatamata lapse  ponnistustele läheb pere siiski lahku, on see lapsele väga valus kogemus. Laps tunneb süüd, et ta on olnud paha laps, ei ole olnud piisav.

See võib põhjustada lapsele erinevaid emotsionaalseid ning psühhosomaatilisi vaevusi: süütunne, häbenemine, viha, uneprobleemid (magatakse liiga vähe või liiga palju), depressioon, ärevus, stressiga seotud somaatilised haigused (pea- ja kõhuvalu), kontsentratsioonihäired, sotsiaalne isolatsioon, emotsioonide tuimenemine, suitsiidimõtted või -plaanid.

Me kõik vajame teist inimest, kelle kaudu kogeda, et oleme väärtuslikud. Lapsel on samasugused vajadused. Laps tahab olla ja kogeda end väärtuslikuna oma vanemate jaoks. See saab võimalikuks sellisel juhul, kui meie, täiskasvanud oleme avatud vastu võtma seda, mis lapsel on. Olgu see hea või halb.



NÄPUNÄITED:
Kuidas niigi tublit last, kes veelgi tublim olla tahab – ära tunda?

- Kui laps hakkab pidevalt vastutust võtma, isegi siis, kui seda temalt ei nõuta.

- On üleliia abivalmis teiste suhtes, tahab nende eest tööd ära teha.

- Ebakindlus iseenda võimetes piirab riskide võtmist uue õppimisel.

- Sageli ütleb, et ma ei oska, ei tule toime, kuigi tegelikult saaks hakkama.

- Pidev muretsemine, kas kõik on ikka õpitud, kas kooliasjad kotis jne.

- Ei saa magada, muretseb näiteks järgmise päeva kontrolltöö pärast.

- Püsiv ebaõnnestumise kartus.

- Pidev ärevusseisund, laps on rahutu. Võib esineda küünte närimist, käte värisemist.

- On ebakindel, ei usu endasse.

- Enesekehtestamise raskused, nõustub kõigega, ka siis, kui see talle ei tarvitse meeldidagi.

- Väike palavik hommikuti sööb halvasti, oksendamine enne lasteaeda või kooli minekut.

 

Kuidas abistada?

- Toetada lapse eneseusku, anda mõista, et tema murest on aru saadud. Näiteks: „Mis on see, mis paneb sinu kõhu valutama?“

- Last toetab, kui vanemad annavad mõista, et ta võib ka eksida.

- Julgustada last riskima uue proovimisel, tunnustada teda julguse eest: „ Hindan väga, et sa proovisid”, ka siis kui asi koheselt ei õnnestunud.

- Hea oleks, kui lapsevanemate enda sõnad ja kehakeel sünkroniseeruksid. Kui ütleme lapsele, et pole midagi, küll järgmine kord läheb paremini, kuid vanema tegelik sisetunne kõneleb, et olen pettunud sinus. Lapsed saavad sellest varjatud keelest suurepäraselt aru ja nad hakkavad kartma oma vanematele pettumuse valmistamist.

 - Lapsele on oluline tunda, et teda armastatakse ka siis, kui ta vahel eksib.

 

Ene Raudla
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, kliiniline psühholoog