Olen palju aastaid õnnelikult abielus, naisega on ühine laps ja kõik on hästi. Pole tundnud, et oleks suhtes tõsiseid probleeme, armastan oma naist ja saame asjadest rääkida. Viimastel nädalatel olen hakanud tundma tugevaid tundeid oma töökaaslase suhtes. Samas olen täiesti kindel, et tunnetes oma abikaasa suhtes pole midagi muutunud. Tunnen muret, mida teha. Ka teine pool on pereinimene, oleme sellest suhtest ka rääkinud ja tunneme mõlemad, et ei soovi n-ö lõhkuda oma praegusi peresid, kuid tunnen, et see on raske kui meie suhe peaks edasi liikuma ja avalikuks tulema. Mul pole soovi lahkuda oma abikaasast, ega ka oma töökaaslasest. Armastan oma abikaasat kuid samas olen armunud oma töökaaslasesse. Pole tundnud mingit tunnete jahenemist oma abikaasaga, seetõttu olengi mures, et kuidas käituda, kuna igalt poolt kus olen abi otsinud, tuleb alati peamiseks vastuseks see, et vaadake, mis praeguses suhtes puudu jääb just, kuid ma ei tunne, et midagi oleks puudu. Appii!!
Olete armunud oma töökaaslasesse, see on imeline tunne! Samuti tõdete, et armastate endiselt oma abikaasat ning teie soov oleks jätkata suhet nii abikaasa kui armukesega (vabandan, kui eksin, - kuid nimetasite, et teil on kolleegiga suhe).
Jah, keeruline olukord!
Midagi pole teha, alustuseks soovitan teil oma väärtushinnangud ausalt üle vaadata ning selgusele jõuda, kas kahenaisepidamine teie maailmapilti sobitub. Kuidas te ka tänasel päeval, mil te tegelikult oma partnerit petate (kas siis vaid emotsionaalselt, või ka seksuaalselt,- aga petate), ise end koduuksest sisse astudes tunnete? Kirjutate ju, et varjate tekkinud olukorda ja ei soovi, et see välja tuleks?
Nimetate, et olete juba palju aastaid õnnelikus abielus, armastate oma naist ja saate temaga asjadest rääkida. Kõlab suhtena, mis on ajas hästi vastu pidanud ning vääristunud. Võite mõelda, kas soovite riskida kõigest sellest ilmajäämisega? Kas armumistunne kaalub abielusuhte üle?
Loomulikult, pikas suhtes asendub armuhormoonide möll (kesmiselt kuus kuud kuni kaks aastat peale suhte algust) stabiilsusega, armumine kasvab üle armastuseks, kiindumuseks, austuseks. Aja möödudes hakatakse teineteist kahjuks võtma iseenesestmõistetavalt ja ei panustata enam suhte hoidmisele. Kui selline asi juhtub, kaob särts ja tõmme ning fakt, et olete armunud teise naisesse, viitab just sellele inimlikule soovile olla armastatud ja imetletud.
Võite mõelda, mida saaksite ette võtta oma hea püsisuhtega, et see oleks veel parem ja et tunneksite taas abikaasadena teineteise vastu samu tugevaid ja intensiivseid tundeid, kui siis, mil olite armunud?
Kui leiate, et just abielu ja abikaasa tõusevad teie väärtuste kaalukausil kõrgemale, julgen soovitada teil paarina osaleda näiteks Imago suhteteraapias või Imago suhteteraapia nädalalõpukursustel,- et leida üles ajapikku tuhmunud tunded. Iga paarisuhe on nagu elusorganism (taim), mis vajab elushoidmiseks hooldamist ja toitu.
