Lõpetasin ülikooli aastal 2012 (magister). Õppimise ajal räägiti juba, et antud eriala on selline mida kellelgi vaja ei lähe ja tööandjate silmis ei ole see mitte kui midagi (reaalaine ja Tallinna Ülikool). Tegin korralikult ained ära aga lõputöö venis (kuna juba tol hetkel oli masendus/ärevushäired). Aga tehtud ma sain. Pärast ülikooli lõppu sain suhteliselt kiiresti ka tööintervjuule. Ja seal oli üks esimesi küsimusi, et lõpetasite PEDA, jah? Ning teine oli, et kas teil üldse laboreid ka koolis on? Sest tegu on ju Pedaga (ma siis tegin korrektuure ja ütlesin, et tegu on endise pedaga). Selline käitumine pani ikka päris korraliku löögi mu enesekindlusele ja lõpetatud eriala tugevusele.
Pärast seda olen kandideerinud küll ja küll aga löögile pole saanud. Olen Töötukassas ka arvel aga nemad mind aidata ei oska, sest neil minusugusele tööd pakkuda ei ole ja koolitustele (ümberõppele) ei taha ka saata. Olen küll pakkunud välja mida ma tahaksin õppida aga nemad aina vassivad ning ütlevad, et ei lähe minu erialaga kokku see koolitus. Sealt ma abi pole saanud.
Olen kandideerinud ka mitte-erialastele kohtadele, aga sinna ei taheta ka võtta. Olen ülekvalifitseeritud (müüjaks, koristajaks jms). No eks nad lollid pole, kui ma erialasele töökohale ka saan siis läinud ma olen. Ja eks nad ei viitsi pidevalt inimesi koolitada ka. Kalliks läheb.
Töötukassas soovitati "spämmida" firmasid oma CV-ga (isegi siis kui neil tööpakkumisi ei ole). Sain ÜHELT vastuse (öeldi, et neil tööpakkumisi pole).
Nüüd olen aastakese töötu ja tundub et jäängi töötuks. Kuskilt ei suuda ma tööd leida. Olen pidevalt stressis (raha pole), tunnen et tervis läheb halvemaks. Probleemid seedimisega (refluksihaigus- klimp on kurgus, millest lahti ei saa). Olen pidevalt väsinud. Iga asi ajab mind nutma (nutan ka praegu). Üldiselt oma probleemidest kellelegi rääkida ma ei saa, kuna hakkan koheselt nutma. Ja see on väsitav. Tahaks lihtsalt, et see nutmine saaks otsa.
Eks mõtteis vaikselt liiguvad ka väga tumedad mõtted, aga tunnen et ma veel ei suuda neid teoks teha, sest ÄKKI läheb veel paremaks!
Kuidas saaksite aidata töötut ja rahatut inimest? Ostaks antidepressante aga pole raha. Teen trenni (käin õhtuti jooksmas- aitab natuke, kuid sellest ei piisa!).
Tõepoolest keeruline olukord. Olete pingutanud ja magistratuuri lõpetanud, kuid töö leidmine ei ole õnnestunud. Teid on tabanud mitmed negatiivsed kogemused, mis lisavad lootusetuse tunnet. Samas olete olnud juba pikka aega masenduse ja ärevuse käes kannatanud ja see on hakanud tervist mõjutama. Mainite, et esineb ka väga tumedaid mõtteid…
On normaalne, et elul on alati kaks poolt, üks häid emotsioone tekitav ja teiene kannatust ja kurbust tekitav osa. Elumuutused, ka oodatavad elumuutused, võivad tasakaalu jalge all kõikuma lüüa. Inimeste psüühiline võime muutustega/kriisidega toime tulla on erinev. Kui keha ei suuda toime tulla pidevate stressihormoonidega, tekib kurnatus bioloogilisel tasandil. Inimese tähelepanu sõelub välja vaid negatiivsed sündmused ja tõlgendab ka neutraalsed sündmused negatiivseks ja ohtlikuks ja mõttetuks.
Inimene on väga haavatav, aga samas kõikvõimas, sest saab ise tõepoolest otsustada, kas ja kuidas edasi minna.
Jah, te ei saa kindel olla, et töö otsimine kiiresti õnnestub. Kuid te saate pühenduda oma enesetunde parandamisele. Soovitaksin see võtta oma eriliseks eesmärgiks. Kui enesetunne paraneb, on suurem võimalus, et nähtavale tulevad võimalused, mida te enne ei märganud. Ma arvan, et kirjutamine foorumisse oligi juba heaks alguseks.
Kõigepealt julgustan teid rääkima oma lähedastega. Kas teil on inimesi, kes teid toetavad või on kunagi toetanud? Vanemad, mõni hea sugulane, sõbrad, endised sõbrad, ehk isegi mõni õppejõud, kellega oli hea kontakt. Te ütlete, et ei saa rääkida, sest pidevalt nutate. Nutmine ei ole halb. See on praeguse seisundi väljendus ja loodetavasti toob ka mingit kergendust.
Teiseks palun teid tungivalt, et leiaksite võimaluse panna aeg kirja psühhiaatri juurde, et kaaluda erinevaid ravi vorme. Tõenäoliselt peaksite paluma oma perearstilt saatekirja. Kuna järjekorrad psühhiaatri juurde minekuks võivad üsna pikad olla, siis soovitan kohe aeg kirja panna psühhoterapeudi/psühholoogi/ psühholoogilise nõustaja juurde, kes saaks teile toeks olla, et alustada liikumist enesetunde paranemise poole. Kuigi paljude selliste spetsialistide vastuvõtt on tasuline, teavad kriisinõustajad soovitada ka tasuta vastuvõtu võimalusi. Näiteks : www.eluliin.ee
Kuna käite õhtuti jooksmas, siis sport on tõenäoliselt üheks teie isiklikuks ressursiallikaks. Jätkake sporditegemist kindlasti.
Soovin teile kõike paremat eneses jõu ja usu ning enesele toetuse leidmises.
Tiina Teska
