Lühidalt öeldes on emast eemalviibimine lapsele raske katsumus. Ja seda mitte ainult rinnapiima tõttu. Muidugi on harjumuspärane toit on lapsele väga oluline, kuid kindlasti on imetamine ise, ema lähedus, tema juuresolek on lapsele baasiliselt turvatunnet pakkuv. Kui traumeeriv on mitu päev emast eemal olla, oleneb kindlasti ka sellest, kuivõrd õnnestub säilitada tuttavat rutiini, sama toitu, kellaaegu, ümbrust jne, kui ka seda, kuivõrd ta on isaga harjunud. Tavaliselt on selles vanuses lapsed seotud kindla inimesega, kes neid peamisena hooldab ja toidab. Alles hiljem suudavad nad kohaneda ja vastu võtta nö asendajat. Küllap muretsetegi seepärast, et teate, et imikueas ja rinnapiimaga toites, on parim, kui laps ei peaks emast üldse terved öid ega päevi eemal viibima ja võimaluse korral tuleks seda ka vältida. Olen kirjandusest (K.Mangs, B.Martell „Psühhoanalüütiline arengukäsitlus“) kohanud väidet, et näiteks ca 2-aastaselt talub laps emast lahusolekut korraga 2 päeva ja seda ühekordselt, kuid 6 ja 12 kuu vahel on lapse jaoks eriti tundlik periood olla eemal emast või kindlast inimest, kellega ta kõige enam on olnud seotud. Kui lapsest eemalviibimine on vältimatu, siis oleks parim teha kõik võimalik, et ta oleks hästi kohanenud inimesega, kelle hoolde ta jääb. Seega, kui isa on varemgi last toitnud ja temaga koos palju olnud, siis on loodetavasti ka lapse häiritus väiksem.
