Tere
Meie peres kasvab poeg, kes on 1 aasta ja 9 kuune. Olen temaga olnud kodune kogu aja. Meil on kindel päevakava ja rutiin. Üldiselt hommikusel ajal ma koristasin ja tegin süüa, kuid alati üritasin ka last sellesse kaasata. Pärastlõunal oli meil aeg, mil käisime õues, lugesime raamatuid ja mängisime. Õhtuti pakkus talle isa oma tähelepanu. Nad käisid vannis või garaažis tegutsemas. Ühesõnaga mu meelest sai ta päris palju tähelepanu. Niisamuti meie lähedastelt. Päevasel ajal me ka telekat ei vaata ega ei kasuta nutiseadmeid. Kuulame lastelaule.
Suuri probleeme meil olnud pole, kui välja arvata asjade loopimine (vanema õe pihta). Ilmselt armukadedus vms. Üldiselt on meie laps olnud väga tubli, iseseisev. Ta oskab öelda umbes 20 sõna. Ta magas terved ööd järjest ja kord päevas lõunaund.
Nüüd novembris sündis meil laps ja ma pidin olema 1 päeva ja öö kodunt ära. Poeg oli vanema õega vanaema juures. Vanaemaga suhted on olnud üldiselt head, kuigi jah - varem polnud ta seal nii pikalt ja öösel olnud. Lisaks veel väiksema õega kaasnev stress. Igal juhul pärast koju saabumist on laps olnud nagu ära vahetatud. Ta ei oska enam ise mängida. Ta ei taha enam teha asju, mis talle varem rõõmu pakkusid. Ta magab väga halvasti. Ärkab öösiti nuttes. Jääb kehvasti magama. Ka lõunauni on ärev. Magama jäädes on ta täiesti pinges. Käed on rusikas. Lisaks lööb ja viskab asju (kui me välja ei tee, siis ta lõpetab; kui seletame, siis ärritub, hakkab lohutamatult nutma). Vahel viskab end ka pikali. Mõnikord hakkab põhjuseta nutma (meile tundub nii). Kui varem kasutas ta lutti vaid magama jäädes, siis nüüd on lutt väga oluline. Kui lutti pole, siis lähevad käiku sõrmed. Lisaks mudib ta oma kõrvu. Arst kontrollis - kõrvadega on kõik korras.
See olukord on kestnud nüüd kolm nädalat. Vaikselt on mõned asjad pisut paranema hakanud, kuid olen siiski mures. Oleme üritanud rääkida ja seletada. Pakkuda veelgi rohkem lähedust. Jätkanud meie igapäevast rutiini. Väiksemasse õesse suhtub ta hästi ja hoolitsevalt. Vanaemasse ja vanema õe suhtes on tal negatiivsem hoiak (neid viskab ta asjadega kõige rohkem).
Saan aru, et kogu see olukord on väga raske talle. Kuidas last toetada? Kas peaksime psühholoogi poole pöörduma? Kui kaua selline asi kesta võib (mis on normaalne)? Kuidas peame löömisele ja loopimisele reageerima?
Teie 1 aasta ja 9 kuune laps on hakanud peale uue beebi sündi murettekitavalt käituma. Küsite, kuidas last toetada.
Kui perre sünnib noorem laps, siis tähendab see alati muutust suhetes. Vanad mustrid ei kehti enam ja uute paika minek võtab veidi aega. Lapsest, kes oli noorim, saab korraga keskmine laps. Kui varem oli suur osa vanemate tähelepanust temal, siis nüüd see enam nii ei ole. Ja see tundub lapsele segadusttekitav ja ebaõiglane. Selleks, et laps harjuks olukorraga on vaja stabiilsust ja aega. Kindlasti vajab laps privaataega nii ema kui isaga. Alla 3- aastane laps ei ole veel piisavalt iseseisev, et olukorraga toime tulla. Kui peres on lapsed ja sünnib uus beebi, siis võib juhtuda, et vanemad lapsed saavad arengus hoogu juurde, aga sama tihti leiab aset hoopis vastupidine, ehk siis vanem laps astub arengus sammukese tagasi. Kõik see on normaalne.
Teie kirjelduse põhjal näib mulle, et te ei pea väga muret tundma. Võimaldage lapsele lähedust ja jätkake rutiinidega. Rääkimisest ei pruugi emotsioonidega toimetulekul väga palju kasu olla, aga ka see pakub lähedust ja aitab lapsel mõista, et enam ei ole küll nii nagu vanasti, aga ema ja isa on tema jaoks ikkagi olemas. Kui laps loobib asju või lööb, siis tuleb see ära lõpetada: Võtad käest kinni ja ütled:”Stop! Või “Ei!” Üsna tõenäoline on, et pärast vajab laps siiski lohutust, sest ehmatas, solvus vms. Lapse negatiivseid tundeid tuleb aktsepteerida ja neid talle tagasi peegeldada. Ta peab mõistma, et negatiivsed tunded on lubatud. Lubatud ei ole negatiivsete tunnete teiste peal väljaelamine.
Ei ole võimalik täpselt öelda, kui kaua laps uue pereeluga harjumiseks aega vajab. Arvan, et kui olukord ei ole 3-4 kuu pärast ikkagi muutunud, siis võiksite kaaluda psühholoogi vastuvõttu.
