Käisin Perekoolis. Laps on 6 aastane ja enne olid tal mõned probleemid lasteaiaga. Jäi kuidagi tõrjutuks, samas lasteaeda tahtis minna.
Võtsin aega ja kuulasin teda õhtuti enne magamaminekut ja üritasin mitte nõu anda ja lahendusi pakkuda. Alguses oli väga raske. Aga kuidagi hakkasid need asjad lahenema.
Nüüd on juba 2 kuud elanud minu enda ema meie juures. Ta teeb mulle kogu aeg märkusi, et ma ikka ei oska oma last kasvatada, talle piire panna, ei tee süüa jnejne.
Alguses ma ei teinud väljagi, nüüd ainult ootan, et ta maale tagasi koliks. Kord annab ta mulle juhtnööre, siis õiendab lapsega jne. Mulle tundub, et peale Perekooli olen sellega eriti rahulolematu, sest panen kogu aeg tähele neid arvukaid suhtlemistõkkeid, mida ta kasutab. Olen sellest täiega tüdinenud.
Minu selgitamise peale teatas ta mulle, et ma tegelen probleemide ingoreerimisega ja küll ma alles tulevikus näen ja saan.
Sirli, on heameel lugeda, et kasutate lapsega suhtlemisel perekooli oskusi. Küllap olete neid nüüd täiustanud ja lihvinud ja üsna osav nende kasutamisel. Seepärast julgustan Teid kasutama neid võtteid ka suhetes emaga, nagu Diivagi nõu andis. Reeglid ikka samad: kui probleem emal- kuula ja peegelda, kui teil omavahel konflikt, siis andke 3 osaline mina- teade ja seejärel kuulake. Kui konflikt ikka püsib, otsige võimalust 6 sammuliseks konflikti lahendamiseks ja väga halbade suhete korral pöörduge abi saamiseks psühholoogi või pereterapeudi poole. Viimane võib osutuda vajalikuks juhul, kui ema ei taha tunnistada ( kasvõi sisimas endale), et olete temast targemaks saanud ja püüab oma autoriteeti säilitada Teie ellu sekkumise ja kriitika abil. Lisaks muule, usub ema kindlasti, et tema teadmised on õiged ja Teie omad valed. Usun, et ta tõesti tahab parimat nii Teile kui teie lapsele. Alustuseks siiski püüdke emale teada anda, et saate aru, et ta tahab Teile head, kuid Teil on teised arusaamad ja kasvatusmeetodid ja andke teada, mis tundeid ema märkused Teis tekitavad ja kuidas mõjuvad. Meelerahu ja pikka meelt.
