Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: teismeline peab end täiskasvanuks

pereema
Külaline
Postitatud 17.05.2016 kell 11:49
Meil on peres raske aeg. Tüdruk on 16, viimane aasta on olnud kui ameerika mäed. Ta viibib palju seltskonnas, kus teistel temavanustel pole väidetavalt kodus mingeid piire (ja kui vanemad üritavad end kehtestada, siis põgenetakse kodust ja õhutatakse ka meie tüdrukut sama tegema). Ta ei mõista, miks ta peab mingil kellaajal kodus olema kui kõik teised võivad väljas olla.

Kui ta ei tule õigel ajal koju (laekub näiteks öösel), siis on järgmiseks päevaks talle määratud koduarest, mis ajab teda marru. Pageb kasvõi aknast välja, et oma võimu näidata. Ta on isegi välja öelnud, et ta peabki nii käituma, et me ära harjuksime ja siis laseksime piirid lõdvemaks. Nii on ta välja võidelnud endale palju vabadust (võib jääda ööseks sõprade juurde, keda me pole mehega kunagi näinud jne). Ainus tingimus on praegu see, et peab kokkuleppest kinni pidama (kui lubab mingiks kellaks koju tulla, siis peab seda tegema).

Viimane situatsioon oligi selline, et pidi öösel viimase bussiga koju tulema (see oli mõlemapoolne kokkulepe, mitte meie peale surutud), aga ei tulnud ja ette ka ei helistanud. Kui talle helistasime, siis selgus, et liigub hoopis teisele poole linna pidutsema. Järgmine päev tuli koju õhtul ja eiras täielikult talle määratud koju tulemise aegu. Ning järgmisel päeval sai ta koduaresti, mille peale vilistas. Sellest tuli kodus suur tüli. Mees oli nii vihane, et otsustas mitte temaga suhelda, et hoida suured draama ära.

Mina üritasin tüdrukule selgeks teha, et selline käitumine ei ole ilus - et me oleme ka inimesed ja me arvestame ju temaga. Tema seda nii ei näe. Leiab, et see on tema elu ja tema otsustab ise mis kell tuleb koju ja vajadusel muudab oma plaane etteteatamata. Ütles, et tema elu keerleb tema ümber ja meie elu keerleb meie ümber. Sellest aru ei saa, et koos elades meie elud põimuvad.

Peale viimast juhtumit olid meie vahel suured vihapursked, kus nimetasin teda ärahellitatuks, hoolimatuks jne. Üritasin ka selgeks teha, et tema käitumine tegi meile haiget. Kuid tema arvab, et me ei hooli temast, ei mõista teda. Üritame teda raamidesse toppida ja oma mõtlemist peale suruda. Aga ta on ju alles 16, mingid piirid peavad ju olema. Aga ta ei saa aru. Üritasin ka nii selgitada, et ka täiskasvanud inimesed arvestavad teineteisega. Et ma kunagi ei teeks nii, et lepin temaga midagi kokku ja siis laseksin ta üle ja karjuksin talle, et "Ma olen täiskasvanu, see pole sinu asi mida teen!"

Kui lõpuks küsisin, et kas ta on nõus, et tema käitumine meie suhtes ei olnud õige, siis vastas jaatavalt. Seejärel küsisin, et kui tema karistamine ei toimi, siis kuidas tema seda tegu heastaks? Ta ei osanud vastata.

Ei tea enam kuidas käituda ja mida teha. Ta ütles, et ta võib reeglitest kinni pidada, aga kui tekib äkkmõte ja vaja kuskile peole minna, siis ta otsustab kindlasti reegleid murda, sest tema jaoks on tegemist elu võimalusega midagi ägedat teha, et saada toredaid kogemusi ja mälestusi. See ei tundu kuigi erutav idee meie kui vanemate jaoks, sest kui laps on lubanud koju tulla, siis me ju ootame teda. Ütlesin ka seda, et kui ta reegleid on valmis rikkuma, siis ta peaks olema juba ettearvestanud, et sellest tuleb kodus jama ja tegu tuleb heastada. Üks heastamise viise on karistuse kandmine. Et kas poleks siis õigem lihtsalt kannatada ja karistus ära kanda? Sellele vastust ei tulnud.

Olen viimastel päevadel lugenud erinevatest kohtades, et mida saab ette võtta. Maha laideti karistamine. Tuleb kohelda kui võrdset. Aga kuidas kohelda teda endaga võrdselt kui inimene ei saa aru, et teistega arvestamine on inimlik ja elementaarne?

Ühelt poolt mõtlesin mõjutada taskuraha, riiete ostmise ja sõidutamisega. Kui midagi küsib, siis ei saa - vastakski, et tema maailma keerleb tema ümber, tema asi on endaga ise hakkama saada. Sest miks peaksime meie midagi andma kui tema meile elementaarset viisakust ei suuda pakkuda? Samas ma kahtlen, et see sõnum temani jõuab. Ta pigem võtab seda jälle raamidesse surumisena, oma tahtmise peale pressimisena ja täieliku hoolimatusena tema suhtes.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 19.05.2016 kell 10:03
Olen teiega täiesti ühte meelt - kuueteistaastase neiu mõjutamine taskurahast, uutest riietest ja sõidutamisest ilmajätmisega ei tööta. Nagu isegi nimetate, võtab ta seda enda raamidesse surumise katsena ja tajub seda paradoksaalselt vanematepoolse hoolimatusena, - sest need meetodid ongi ju karistused.
Olete lapsevanemana täiesti nõutu, kuidas saada tütar mõistma ka teie vajadusi.
Teismeiga on suurte muutuste, murrangute aeg- ennekõike tulebki noorel sel perioodil end nö murda vabaks (psühholoogiliselt) oma päritoluperest, vanematest, et iseseisvuda, saavutada oma identiteet. Mida jäigemad on pere raamid/reeglid/nõudmised, seda enam peab noor neile vastu võitlema. Samuti mõjutavad teda just sõprade, eakaaslaste arvamused, sest ta vajab iseenda leidmiseks just nende hulka kuulumise tunnet.
Tütar tunnistab ka ise, et ta soovib teiega kokkuleppeid teha. Olete teada andnud, mis on teie kui vanemate soovid, vajadused, hirmud ning tegelikult noor ka mõistab seda. Lihtsalt ealisest-arengulisest ebaküpsusest lähtuvalt ei suuda ta veel kokkulepetest 100% kinni pidada, käitub spontaanselt ja impulsiivselt (kellelgi tuleb idee kusile minna ja siis kohe minnaksegi, kuigi noore plaan oli tulla kokkulepitud ajal koju).
Põhjus on teismelise aju arengus- kuna intensiivselt areneb sel ajal aju otsmikusagar (aju täidesaatev keskus, mis kontrollib, analüüsib, planeerib), siis noor ei saa seda kasutada ja käitubki seetõttu sageli ebaküpselt, arusaamatult ja irratsionaalselt (täiskasvanute meelest).
Mis ei tähenda, et noorega ei saaks teha arukaid kokkuleppeid. Et need töötaksid, peab olema ennekõike vanemate ja noore vahel hea suhe.
See võibki sageli vanematele tunduda keeruline- no kuidas teha kokkuleppeid, kui neist kinni ei peeta!, karistused ei aita samuti,...emotsioonid löövad nii teismelisel kui endil üle pea...
Midagi pole teha, teie olete täiskasvanu ja vastutate suhte hoidmise eest. Teie peate suutma kontrollida oma tugevaid tundeid, jääma rahulikuks- see on oluline! (teie aju on täielikult välja arenenud ja töötab terviklikult, seega on teil võimekus enda tundeid hallata ja olla ratsionaalne)
Mida siis teha? Kas jätkata survestamist ja kaotada usaldus ja kontakt? Kontakti ja suhte hoidmiseks on teie kui lapsevanema emotsionaalne kohalolek ja toetus asendamatud! Mida noor vajab, on see, et lihtsalt kuulate teda. Et olete tema jaoks olemas ja kuulate ilma ratsionaliseerimata, nõu andmata, karistustega ähvardamata. Mis võib vanemama raske olla- ent see ei ole abistav. Kuulamine vanema poolt annab lapsele kogemuse/tunde, et teda tõesti mõistetakse ja aktsepteeritakse täpselt sellisena, nagu ta on. Ebatäiusliku, valesti käitununa, vihasena... See annab vajaliku turva- ja kindlustunde, et olen okei, isegi kui mul on raske. See annab lapsele julguse uuesti proovida, anda endast parim, et kokkulepped peaksid. Kui ta mõistab, et vanemad armastavad teda tingimusteta ja soovivad talle parimat, ilma liigseid piiranguid seadmata- kaob ka tema sisemine impulss nende vastu võidelda.
Abistav on aktiivne kuulamine, mis tähendab tütre poolt öeldu ümbersõnastamist ja/või tunde tagasipeegeldamist. Tehnikast saate täpsemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui noor kogeb, et on kuulatud ja mõistetud, on ta valmis kuulama ka teid.
Kui tunnete, et teil endal on keeruline kujunenud olukorras edasi toimetada, julgustan kogu te perel pöörduda abi saamiseks pereteraapiasse. Seal saate neutraalse kolmanda osapoole abil murekohad lahti rääkida, väljendada turvaliselt oma tundeid ja leida kõiki osapooli rahuldavad kokkulepped ja lahendused. Infot eri Eesti osades toimetavatest terapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!