Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Kuidas täita tassi?

mesimumm
Külaline
Postitatud 26.10.2006 kell 13:28
No tere. Olen "õnnelik" nelja lapse ema. Mul on supertoredad lapsed ja ma armastan neid üle kõige maailmas. Aga kahjuks ainult nemad ja kodu ongi kogu minu elu. Kui midagi head on liiga palju, pole see enam hea.
Olen 27 aastane ja 7 aastat olen olnud lastega kodune. Ja tunnen, et ei jaksa!
Meil pole kunagi olnud toetavaid vanavanemaid, kes oleks aidanud laste järgi vaadata, kui endal isu omi asju teha. Esiteks sellepärast, et nad on kaugel. Teiseks, kuna olen kange ja püüan alati ise kõigega hakkama saada. Ja kolmandaks (mis seletab ka eelmist) pole meie suhted nii head, kuna mind mõisteti väga hukka, et saan kahekümne aastaselt emaks, hakkan elama sama noore mehega kui ma ise ja pealegi polnud tal paksu rahakotti puuga seljas. Oma elu alustamine oli uskumatult raske nii majanduslikult kui vaimselt. Hea, et oli omavahel palju armastust Smile . Eriti irooniline on aga see, et nüüd kui oleme, täiesti ise ilma abita, jalad alla saanud, on ka ema ja tema elukaaslase suhtumine täiesti muutunud. Meil on auto, maal oma maja ja praegu küll veel üürikorter linnas, kuid üsna varsti jaksame muretseda ka päris oma linnakodu. see kõik ei ole tulnud kergelt ja pole kerge ka praegu. Olen õppinud erinevatel aegadel ära majandama uskumatult väikese eelarvega. See pole sugugi lihtne, sest laste söögilaud peab alati, hoolimata rahalisest seisust, olema täisväärtuslik ning ka kõik muu, mis lastele. Rahateenija meie peres on küll mees aga jah, majandaja olen mina. Mitte nii, et mina teen, poon ja lasen, me peame alati aru aga lihtsalt minu mõtted lähevad millepärast rohkem käiku ja paljud asjad (nt. söök, laste riided jne.) teda ei huvitagi. Meil pole sellest kunagi probleeme olnud, mees arvab et ma saan sellega paremini hakkama ja ta jätab end rahumeeli kõrvaltvaatajaks. Vahel on see minu jaoks raske aga saab hakkama.
Ka laste kasvatamine, kodune elu ja ka maakodu korrashoidmine (seal on tohutult tööd) on minu õlgadel. Olen üritanud mitte teha mehele etteheiteid selle kohta, et ta peale ametliku töö midagi muud kodus ei tee. Kuigi vahel nii tahaks, kuid see oleks ebaõiglane, sest ta on tõesti õhtuks väsinud ja tüdinud. Kuid ikkagi tundub vahel, et minu "tööpäevad" on palju pikemad kui temal aga ,noh, samas ei too mina ka ju midagi sisse. Talle meeldib see, mida teeb ja inimestega suhtlemine, mh, kuid kahjuks tüdineb ta õhtuks sellest niivõrd, et laste ja minu jaoks enam viitsimist pole. Mina aga veedan pikad päevad lastega ja tahan väga suhelda just täiskasvanutega. No ja ongi huvide konflikt - mina tahan rääkida, tema aga telekat vaadata või arvuti taga istuda.
Nojah, ega polegi ju probleem minu mehes vaid ikka minus. Selles kuidas hakkama saada nii, et ka ise õnnelik oleks. Ma olen alati arvanud, et naise ülesandeks siia ilma sündides ongi antud see, et olla toeks oma mehele ja heaks emaks oma lastele. Naine peab endas kandma headust ja lahkust, et enda ligiduses olevad inimesed õnnelikuks teha, hingelt ilusamaks kasvatada. Ma tean, et me suudame seda. Ainult siin on üks väike AGA, ükski patarei ei püsi täis ilma laadimata. Ja ma tunnen, et minu patarei on juba täiesti tühi. Ma ei tea kust olen veel viimasel ajal võtnud selle energia, et hakkama saada. Kõige tavalisemad kodutööd, nagu nõudepesemine või söögi tegemine jne,on muutunud nii vastumeeleks, et sunnin end iga päev neid tegema see on tegelikult väga jube tunne. Minu lastele meeldib kui küpsetan ise kooki, varem tegin seda hea meelega, nüüd järsku avastasin end mõttelt, "et oeh no juba jälle küpseta ja küpseta, ei viitsi ju," kui lapsed eile õhtul kodusaia palusid. Eks ma ju ikka tegin, aga rõõmuta. Hirmuga olen olen aru saanud, et enamik asju, mida päevad läbi teen, on tehtud vaid sellepärast, et peab! Harva tunnen veel seda meeldivat rahuldustunnet, kui olen hästi hakkama saanud kõikide kokku jooksvate tööde ja probleemidega, mis lastega tekkida võivad. Pisikeste inimeste kasvatamine, on kohati päris raske. Eks neilgi rüblikust inimeseks kasvamine ole keeruline tee käia ja mina olen ju ainus teejuht. Nelja väikese lapse omavahelisi konflikte ja muid muresid tuleb aidata lahendada, see võtab mõnikord VÄGA PALJU energiat. Õnneks annavad nad ka väga palju vastu, samapalju nagu nad võivad olla väikesed kuradid, võivad nad olla ka väikesed inglid Smile . Mina enda lapsepõlvest ei mäleta armastavat, rääkivat, lohutavat kallistavat, õpetavat ema, sidet emaga pole tekkinud tänaseni, mäletan vaid, et ta oli väga kuri kogu aeg. Tahan olla oma lastele kõike seda, mida mida minul väiksena ei olnud. Ja tundub, et õnnestunult Smile . Noh, ega ma lastega ainult kodus ka ei istu, käime õues "seiklemas". Meie korteri ligidal algab selline nn. eikellegimaa kus suured heinamaad, väikesed küla teede moodi teed, noh tore igatahes laste jaoks. Koer kaasa ja jalutama. Ja ka linnaüritustest, kuhu lastega saab minna, olen proovinud ikka osa võtta. Aga kuidagi see lust ja tegemiserõõm on kadunud, nii et ka selleks, olgem ausad, pean end üsna tihti sundima. Tahaks, et see poleks nii!
Ema ja perenaisena olen saanud end teostada aga inimesena üldse mitte! Olin enne esimese lapse ootele jäämist tööl sisekujundusefirmas ja palju plaane ja unistusi oli seoses selle alaga. Mul on väga hea kunstianne ja nii kooliaegsed õpetajad kui ka firma peadisainer soovitasid minna õppima. Eks need plaanid olidki ja alustuseks kunstikooli sai ka astutud, kuid siis tuli esimene rasedus ja kuna polnud toetajaid aitajaid, tuli koolist ära tulla ja hoopis teisel rindel edasi minna. Ei, ma ei kahetse ühtki oma tehtud otsust. Need neli päikesekiirt on parimad asjad minu elus, mis üldse juhtuda said! Lihtsalt see hetk, milles ma praegu elan, vajab üle vaatamist, sest tunnen, et elan midagi väga valesti. Kust tuleb siis see pidev kurbus, mida tunnen? Palju tuleb vist üksindusest. Paaril "vana" elu aegsetest sõpradest on ka lapsed, kuid nad elavad kaugel ja neilgi oma mured murda ja elud elada. Teised, kel lapsi pole, läksid oma eluga edasi. Ma ei haaku nendega hästi Sad , elustiilid on praeguseks liiga erinevad. Jah, muidugi on mul ju ka mees, selles mõttes füüsiliselt ma ju üksi pole. Kuid kurb tunne on kui oled rääkinud televiisori ees istuvale mehele, millise ägeda teoga mõni lastest, või nad kõik, täna hakkama on saanud või mis vinget olen kujundanud maakodu õues vmt. ja avastad peale pikka juttu, et ta pole sind üldse kuulanudki. Nagu meie polekski tähtsad või minu saavutused poleks kiitmist väärt... Üksi võib end tunda ka siis kui terve pere kodus.
Ärge võtke seda, kui mingit nutulaulu. Minu elus on häid asju kuhjaga, lihtsalt mingi oluline asi on puudu, mis ei lase seda kõike nautida. Ehk on kellegil nõuandeid või lihtsalt näiteid enda elust, kuidas teie oma tassi täidate. Rõõmus ema on õnnistuseks kogu perele. Ka minu pere väärib rõõmsat ema, ma olen lihtsalt unustanud kuidas seda olla. Või pean ma seda alles õppima hakkama? Ehk olen algusest peale midagi kahe silma vahele jätnud? Kõike head kõigile emadele ja ka isadele kes viitsivad siin foorumis käia Smile.
elli
Külaline
Postitatud 26.10.2006 kell 14:12
Aitähh,et sa oled nii hästi kõik kirja pannud. Need on justkui minugi tunded,aga ma ei oska nii väljendada. Olen 46 ja kaks last on kodust väljas, käivad vahel külas. Kodus on 2 koolis ja üks lasteaias käiv laps. Töötan abivajavate inimestega ja ei saa näidata ennast nõrgana, aga mu tass on ka tühi. Käisime abikaasaga perepäeval, kus rõhutati just oma vajaduste täitmist, aga ma nagu ei tahagi midagi, või ma ei oska endale asja selgeks teha. Igatahes ootan vastuseid nagu armas mesimummgi.
Emmeliina
Külaline
Postitatud 27.10.2006 kell 15:08
kallis Mesimumm, loodan, et ei pahanda kui nii familiaarselt Sinu poole pöördun. Pole juba ammu võõrastele muredele kaasa elades pisarat poetanud, nüüd Sinu kirja lugedes tuli pisar silma. Mitte haledusest vaid Sinu tublidusest ja sellisest fantastilisest kirjutamisoskusest oma perest. Ja nüüd kohe esimene vanema inimese nõuanne: hakka oma elujuhtumeid kirja panema. Kirjuta igast lapsest raamat, kirjuta endast, oma elust, kui oled kunstiandega joonista pildid juurde. Mis sellest kui alguses pole neid kellelegi lugeda anda, küll neid hiljem tuleb. Oled nõuka aja koolilaps, pane kirja oma lapsepõlv, kui algus tehtud tuleb meelde nii palju huvitavat. Ja kui Sul kodus internett siis jälgi meediat, tihti soovitakse mingeid jutukesi, põnevat võid ajakirjadele pakkuda. Põhiline, ära lase vaimul rooste minna, kirjuta kasvõi delfi kommentaare ja võta erinevates probleemides sõna. Jäin ise tervise pärast neli aastat tagasi koduseks ja hakkasin tegelema sugupuu-uurimisega. Nüüd on valmis kaks perekroonikat. Sul muidugi laste kõrvalt nii suureks tööks aega VEEL pole, aga hiljem jõuab kui tahad. Tänasel tormisel päeval on küll hea teada, et selliseid emasid-naisi olemas on. Hakka või Eestimaa tulevikku uskuma. vabanda kui liiga emotsionaalne olin, aga olengi selline. Ka nelja lapse ema.
Anna
Külaline
Postitatud 27.10.2006 kell 20:46
Kõigepealt tahaksin öelda, et see "tühja tassi tunne" on täiesti normaalne asi, mis juhtub siis, kui järjekordselt saad aru, et "see ongi Su elu"(lapsed-koristamine-uneaeg-lapsed-koristamine-uneaeg ).

Ja asi pole selles, et Sa kahetsed midagi ja teeks midagi teismoodi, vaid selles, et argipäevaelus kaob rõõmuallikas...

Mulle tundub, et peamine probleem on väsimus suhtlemisest ainult lastega, soov üritada leida oma kohta täiskasvanute maailmas (peale ainult oma laste ema ja oma mehe naise olemist).


Paraku ei tea, kui vanad on lapsed, kas keegi nendest juba käib lasteaias/koolis või päevad läbi pead nendega hakkama saama. Sest suhteline "laste iseseisvus" võimaldaks Sul kasvõi mingit kaugõpet või paindliku graafikuga tööd alustada. Kaugõppe ja/või tööks kodus miinuseks on see, et teiste inimestega ei saa suhelda.

Kuigi meenutagem minevikku. Naise roll oligi teha majast kodu: see tähendab karjäärist polnud juttugi, naise töö olidki lapsed ja kodu hubaseks tegemine ja ma ei tea, kas tolle aja naised unistasid ka millegist muust... Kas see pole meile tänapäevaelu pealesurutud klishee, et igaüks peab olema kindlasti ka ärinaine lisaks emale (nagu ema poleks piisavalt väärikas amet ning olla ema on tihtilugu palju vastutustundlikum ja raskem kui olla tööl 8-st 17-ni kuskil büroos...)

Igatahes, kui tunned, et vajad koduelule mingit lisa, siis parem proovida ja kahetseda, kui mitte proovida ja kahetseda. Kui Sa ei julge teha midagi, mis Sulle veel huvi pakub, siis hakkad pärast kahetsema ja mida veel kurvem: on oht, et heidad pärast lastele ette, et "teie pärast loobusin sellest ja sellest", lastel on kibe seda mõista ja midagi muuta kahh enam ei saa.

Teisest küljest öeldakse, et me hakkame hindama seda, mida meilt äravõeti.
Mina tean, kuivõrd ma oma pisikest igatsen ja kui tühi tunne on olla ilma temata (näiteks, hambaarsti juurde minnes) Smile

Aga samas, kui Sa oled juba väga kaua kodus ja iga päev on eelnevaga maru sarnane , siis tõenäosus on suur, et väsimuse ja rutiini tõttu Sa ei oska enam hinnata kodus olemisel pisiasju nagu lastega koos küpsetamine.

Niiet, vabandust pika jutu eest, aga on järgmised teed:

1. kas muutud oma elu, tuues sisse seda, et lähed üksi kodust välja kasvõi mingisesse huviringi, tööle või õpingutele. Mõneti on vist kõige lihtsam rahulikum sport. nt. ujumine vms: siis ei ole kohta etteheidetel stiilis "pööras ära, läks portselani maalima ja jättis lapsed mulle" või muud säärast.

2. Leiad endale täiskasvanud inimesi (uusi sõpru, tuttavaid), kellega saad suhelda (see on raske ja mul endal see veel ei ole õnnestunud: mu mees peab ka kogu mu jutu, mis päeva jooksul on kogunenud, pärast enda tööpäeva ära kuulama).

See "rääkimine monoloogi moodi", mis on koduse naise ja töölt tulnud mehe vahel, muutub tihti dialoogiks kahe perenaise vahel, kes oskavad selliseid asju hinnata nagu "isetehtud laudlina", "uus sõna lapse suust", "põneva mängu väljamõtlemine" "tore viis liha praadimiseks" jne

3. Lepid ära ja ei muuda midagi, aga mingi hetk lihtsalt enam ei jaksa nii elada ja hakkad süüdlasi otsima selles, et jäid "ainult emaks" .

Niiet, mõtle veelkord selle üle, kas tahaksid midagi muuta ja kuidas seda on võimalik teha.
Lastega on nii, et ikkagi rohkem annad, kui saad ja minu siiras lugupidamine, et kasvatad nelja last!

Mul iseendal on üks laps, sain 20-selt emaks (olen 21) ning minagi tunnen vahel, et ei jaksa rõõmus olla, et pisiasjade pärast kurvastan ja tihti koormab isegi ainult mõte, mida ma oma lapsele hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks teen...

Niiet julgust , rõõmu, edu ja jaksu Sulle!
mesimumm
Külaline
Postitatud 28.10.2006 kell 13:23
Tere jälle Smile . Aitähh nii toredate vastuste eest. Kui aus olla, siis tegid need mu tuju väga heaks, nii palju soojust õhkub neist. Mees imestas päris tükk aega, miks ma sellise natuke totaka naeratusega ringi käin ic ic!

Nojah, lapsed on mul tõesti alles väiksed. Vanim läheb järgmine aasta kooli ja noorim on pooleteise aastane. Keskele mahuvad kolmesed kaksikud Smile . Lasteaias käisid suuremad kahjuks ainult kuu aega. Nemad olid väga tublid aga mina ei saanud nende viimise - toomisega hakkama. Nagu ma varem kirjutasin, on kõik mis lastesse puutub, minu rida. Ja kuna me tol ajal elasime veel oma maakodus ja mina autoga eriti sõita ei osanud, pidin ma neid edasi tagasi transportima liinibussiga. Lasteaed oli 13 km kaugusel. Samas polnud kuhugile panna pesamuna, kes oli vaid mõne kuune. Nii et pidin ka teda kaasas kandma. See oli esiteks füüsiliselt väga raske. Ja kuna mitte kuskil pole selliseid bussigraafikuid, mis klapiks su enda käimistega, siis tuli alati hommikul vara titaga, ja päeval kõigi neljaga, poolteist tundi lihtsalt lageda taeva all bussi oodata. Lisaks veel hommikul poole kuuest äratus, mis lastele ja ka endale tegelikult väga kurnav oli. No ja siis ma leidsingi, et kuna ma nagunii veel tööle ei saaks minna - väike tibu ju pisike alles, siis olen parem kõigiga kodus ja jääb see hullumeelne trippamine ära. No eks see lasteaia mõte oligi vaid selleks, et mu lapsed näeksid, et maailmas on veel palju muudki kui oma kodu tuttav turvalisus ja palju teisi pisikesi inimesi, kellega tuleb läbi saada. Õnneks nüüd linnas elades näen, et nad on väga seltsivad ja leiavad sõpru kergesti. Mhm, lausa kadedaks tegevalt kergesti Smile . Tundub, et enesekindlad lapsed kasvavad kodus, kus on palju armastust.

Aitähh Emmeliinale ideede eest, kasutan neid kindlasti - imelik kuidas mõnikord ise enam sellistele mõtetele ei tule. Joonistamine ongi üks asi, millest väga puudust olen tundnud. Kogu minu koduse elu jooksul olen joonistanud vaid kolm pilti. Mulle meeldib kui saan sel ajal olla omaette, kuulata oma lemmikmuusikat ja loomulikult võtab ühe pildi valmis saamine päris palju aega. Ja kõige tähtsam on muidugi meeleolu. Seda kõike korraga laste, mehe ja majapidamise kõrvalt on raske olnud näpistada. Seda mõnusam on olnud tunne, kui olen saanud üllatada mõnda inimest, kes on mind ainult perenaise rollis harjunud nägema ja nüüd on äkki minu pilte näinud. Suurepärane pai minu egole Smile)) .

Anna Smile . Mulle väga meeldis see mida kirjutasid. Minu enda mõtted on vägagi samasugused. Põhimure ongi tegelikult see kuidas neid häid mõtteid reaalselt ellu viia. Eks ole raske rutiinist välja murda ja olla jälle see hakkaja rõõmus tegija, kellena ma ennast oma kunagisest elust mäletan. Naljakas, vahel tundub, nagu oleks see hoopis keegi teine olnud. Seitse aastat ühte kindlat elustiili muudab päris palju. Aga jah, õnne võti on ainult ja ainult minu enda käes ning kui ma seda ei kasuta, pole küll mõtet kedagi teist süüdistada. Aitähh sulle!

Elli Smile Tore on teada, et naised, kes minuga ühes paadis, kaasa elavad. Kõike ilusat sullegi! Ehk leiad sinagi siit midagi, mis aitaks oma soove selgemaks mõelda.
Anna
Külaline
Postitatud 28.10.2006 kell 20:20
Kallis Mesimumm, tore et mu vastus Sulle meeldis!

Minu jaoks oli üllatav, et see, mida ja kuidas Sa kirjutad on sarnane minu oma viisiga mõelda... Julgen Sulle kirjavahetust pakkuda Smile

Võid alati kirjutada anna dot olga at mail dot ee, oled tõesti teretulnud oma mõtetega, rõõmudega ja muredega Smile Kuidagi kahju, kui tore pereinimene lihtsalt kaob silmapiirilt.
Kõike head Sulle ja pesamunadele!

Anna
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 28.10.2006 kell 23:04
Tere!
Rõõm on lugeda nii sooje ja toetavaid kirjuSmile See ongi osake tassi täitmisest - jagada oma tundeid, kirjutada need välja ja kuulata, mida teised arvavad.

Väga vahvad ideed!
Kui Sul on kunstianne ja tunned selle kasutamisest puudust, siis katsu leida ikkagi hetk sellega tegelemiseks. Las jääb mõni kodutöö või peenar unarusse. Enda tass peab täis olema, siis hiljem teed linnulennult ja rõõmuga koduseid tegemisi.

Suhetest ka. Hea mõte on leida internetist edale mõttekaaslasi. Võib olla leiad nii ka enda kodukandi noori emasid, kes samade huvidega ja kellega saab vahel kokkugi saada. Siis oleks lastel ka seltskond ja omad tegemised samal ajal kui emad juttu saavad ajada.

Sinu kirjast selgus, et Su mees imestas, miks Sa peale foorumis käimist muigad ja paremas tujus oled. See on tore! See tähendab, et ta märkab, mis toimub. Kas Sa ka rääkisid talle, mis Sa kirjutasid?

Mina olen kogenud, et enda tassi täidab see, kui kõige lähedasemale inimesele öelda, mida ma vajan. Vahel tuleb öelda, et "Mul oleks hea meel, kui sa mind kallistaksid" või "Ma saan aru, et sa oled väsinud, aga mulle meeldib sinuga rääkida", "Ma tunnen sinuga lobisemisest puudust" jne. Ma olen lihtsalt märganud, et teine mu kõrval ei loe sugugi mu soove minu silmistSmile Neid tuleb ise selgelt välja öelda. Ja kui soove öelda mina-sõnumina - rääkides sellest, mis MULLE oluline ja tähtis, siis ei tekita nad teises pahameelt, ega tundu nõudmistena.

Loodan, et leiad siit foorumist veel mõtteidSmile
Päikest Su perele ja ennekõike Sulle endale!
Kas see vastus oli abistav?
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 28.10.2006 kell 23:26
Tere Elli!

Vahel ongi raske leida neid asju, mis tassi täidaks, sest need asjad võivad olla isegi pisiasjad. Näiteks sügislehtede langemise vaatamine, vihmakrabina kuulamine teki all pikutades jne.

Ehk on abi mineviku meenutamisest. Mis olid need mõnusad tegevused, mis kunagi meelt lahutasid või siis rõõmu valmistasid, kuid mida pole ammu teha saanud? Äkki täidavad needki tassi.

Minu enda kogemus on see, et tassi täidavad asjad, mida ma natukenegi naudin ja mida ma teadvustan. Ütlen endale, et vot nüüd ma täidan oma tassi ja tunnetan, kui mõnus see on. See on nagu endale pai tegemineSmile Olgu see kas jalutamine, sportimine, pikutamine, saunas käimine, kommi söömine või siis mõne toreda lähedase inimesega koos olemine.

Ehk siis - tassi hakkavad täitma need asjad, millel ma lasen seda täita. Tuleb mõelda, et see on nautimise hetk ja lasta sel hetkel endast läbi voolataSmile

Jõudu uute tegevuste nautimisel ja vanade taasleidmiselSmile


Postitus muudetud Kadri Järv poolt.
Kas see vastus oli abistav?
mesimumm
Külaline
Postitatud 31.10.2006 kell 11:54
Aitähh vastuse eest Smile . Mees teab küll, mis mind rõõmsaks tegi. Kui midagi toredat juhtub, siis jagama ma kade pole Smile , Näitasin talle oma kirjutatut ja vastuseid. Tal oli minu pärast hea meel. Eks ta ole ju tegelikult hea mees ja saab aru kui mul raske või kurb on. Mh, kas teile pole vahel tundunud, et seitsmest päevast nädalas ja kahekümne neljast tunnist ööpäevas on liiga vähe Wink , et peale kõigi nende asjade, mis PEAB tegema, ka ainult iseenda või oma lähedaste jaoks aega jääks? Eks meie probleemidki said alguse sellest, asjaolude kokkulangemisel olime oma elu alustamisega ja muude pisi- ja suurasjadega päris oma käe peal. Polnud abi ega nõu küsida kelleltki. Tuli ise kõigega hakkama saada (ega stardipakk just kiita ka polnud). Eks tuli siis ära kasutada ka see aeg, mis oli mõeldud iseendaga või teineteisega tegelemiseks. Tunnistan, et kidlasti osa elustiilist on saanud ka harjumuseks ja ei oskagi märgata, et mõnda asja saaks juba teisiti. Aitähh, et panite mind märkama Smile

Kõike ilusat!
crissu
Külaline
Postitatud 06.09.2007 kell 14:55
ülitubli oled mesimumm, panid mind mõtlema ja sain sult innustust

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!