Tere.
Mul on selline mure, et minu abikaasal on kindel veendumus, et poisse ei ole võimalik teisiti kasvatada, kui füüsiliselt karistades. Et tema on lapsepõlves küllalt näinud seda, kuidas "muttide juttu" poisid ei kuulanud ja tegid seda, mida ise tahtsid (ise on ta ainult emaga kasvanud laps, isa oli küll olemas, kuid elas perest seoses tööga eemal). Karistamine näeb siis välja selline, et isa karjub laste peale kurja häälega (enamasti on probleemiks sassi aetud elamine) et miks see sokk siin vedeleb, kes selle paberitüki sinna maha viskas, miks sa jope diivani peale viskasid (just täpselt nii, et iga mitte omal kohal oleva asja võtab eraldi läbi ja karjub veel, et vasta mulle - no mida laps oskab vastata - ütleb vaid et ei tea) ja siis kui laps(ed) neid asju ära panema lähevad, siis seisab isa kõrval ja röögib, et mis sa uimerdad siin, kiiresti tegutse, või et miks sa selle sinna panid ja jagab vopse vastu pead või tõukab lapsi. Lapsed on muidugi hirmul ja ei tea, kuidas käituda nii, et isa rahul oleks. Vahepeal käsib mees siis lastel enda juurde tulla ja seletab karjudes, et nii ei tohi teha ja et see ajab teda väga vihaseks, kui kodu sassis on ning enamasti sakutab või annab ka kõrvakiile ja lubab peksa anda, kui veel midagi sellist näeb.
Näiteks tulime eile töölt ja üks lastest oli jätnud oma koolikoti koridori põrandale (kuna koridor on väga väike, siis see takistab tõesti koridoris liikumist lausa), ka jope oli visatud diivanile, kust see oli maha kukkunud, lisaks oli veel muudki sodi laiali (mõned paberid põrandal, vedelevaid kommipabereid jm). Üks poiss oli voodile magama jäänud - isa tiris ta siis magamise pealt üles ja sakutas ning käskis kohe koristama hakata, ise eelpoolmainitud viisil juures kärkides ja müksusid jagades. Poiss muidugi hakkas nutma ja värises hirmust ning oli segaduses, sest enamasti iga teo kohta sai ta veel pahandada ja sakutada, kuna mehe arvates tegi ta kõike valesti ja mitte piisavalt kiiresti. Samas annab mees palju korraldusi ja siis pahandab, et laps ei tee asju sellises järjekorras, nagu isa arvates õige oleks (kuigi ta lapsele pole ise öelnudki, mida kõigepealt teha). Kuna alles paar päeva tagasi oli sarnane olukord, siis küsis veel poisi käest, et kas kolmapäeval sai liiga kergelt karistatud, et nüüd jälle asjad vedelema jättis.
Kui mina vahele astun, siis saan ka oma jao, et pole osanud lapsi kasvatada ning et poisse ei saa ainult rääkimisega kasvatada.
Teda ümber veenda minul arvatavasti ei õnnestu, kuna oma veendumuses (poisse ainult jutuga ei ole võimalik normaalseks inimeseks kasvatada) on ta üdini veendunud ning kuna tema töötab koolis õppedirektorina ning ka õpetajana, siis on ta enda arvates kasvatuslikes küsimustes nagunii spetsialist ja mina peaks hoopis temalt õppima, kuidas lapsi kasvatada.
Meie suhted on sellepärast juba palju kannatanud ja isegi kui oleme leppinud ja saame normaalselt läbi, siis alati kui mees kiidab, et tal on nii tore naine ja lapsed, mõtlen ma neile kordadele, kui ta on mulle öelnud, et ma laste kasvatamisega absoluutselt hakkama ei saa ja et kui kasvatamine ainult minust sõltuks, saaksid meie lastest pätid, ning mulle tundub, et kiitust ei mõtle ta tõsiselt, vaid tahab ainult oma head meeleolu hetkel väljendada. Lisaks tekib vahepeal mõte, et kuidas ma saan kallistada ja armastada inimest, kes minu lapsi nii halvasti kohtleb.
..mees peab aru saama et kodus pole ta tööl, vaid oma pere keskel. tean sellist elu ja see mees ei muutu ja sul on viimane aeg sealt minema minna lastega või talle koht kätte näidata...usu see asi läheb hullemaks(loe vägivaldsemaks) järgmine võid olla sina see, keda ta ´´ kasvatama´´ hakkab...
Olete püüdnud ise mehega rääkida, kuid tulutult. Mees on veendunud oma meetodite õigsuses ja asudes laste poolele, satute ka ise mehega konflikti.
Vägivalda ei saa ega tohi õigustada, eriti kui kannatajaks on lapsed. Praegu näib, et selle probleemiga peaks tegelema vahetult ja soovitan pöörduda spetsialisti poole.
Kui leiate, et nõustaja vastuvõtule minemine on mõeldav, palun kirjutage mu mailile - mari-liis@sinamina ja teatage Teile sobiv piirkond. Nii saan anda tublide spetsialistide kontaktid.
tundub, et teie mees elab koolipinged teie laste peal välja. koolis töötamine on nii raske - füüsiliselt kui vaimselt, ning nõuab raudset närvikava ning tarkust sissekogunenud pingetega hakkamasaamiseks. Kindlasti ei peaks teie lapsed olema pingete väljaelamisobjektideks. Tänapäeval ei sakutata ja nügita lapsi - vanema käed on hoidmiseks, mitte vägivallatsemiseks! Arvan samuti, et tema probleemi peaks teadvustama psühholoogi juures, kui ka kooli juhtkonna tasandil. See on probleem, kus kannatavad teie lapsed ja seega ka teie ise.
ja veel: olen veendunud, et kui laps saab tunda lapsepõlves vägivalda nign julma solvavat kohtlemist rakendab ta samu meetodeid ka oma laste peal. Te ju ei soovi, et teie lapselapsed sama "kasvatusmeetodi" all kannatama peaksid? Arvan, et praegu on teil võimalik veel midagi päästa - laps on austust-ning mõistmistvääriv olend, kes teadupärast on saadetud siia oma vanemaid õpetama. kindlasti on nad täiskasvanuist rikkamad ning võimekamad ning on kuritegu neid oma suva järgi vägivalla all kannatama panna. Kurb!! Julgust ning kindlat meelt enda kasatusmeetodite kehtestamisel!
Teie mure on vägagi tõsine. Kuigi olete üritanud mehega rääkida, ei ole see õnnestunud. Isata kasvanud mehena võib tal olla väga keeruline ise isa olla. Karmide kasvatusmeetodite taga võib olla hoopiski suur soov, et lastel oleks hea tulevik.
Kahjuks aga karmid meetodid ei aita ning tegu on koduse vägivallaga (nii laste kui ka teie vastu). Pidev hirm isa ees hakkab laste arengut pidurdama. Ka teie omavaheline suhe mehega tundub teie kirja põhjal kannatavat. Kindlasti tasub teil kiiresti pöörduda mõne spetsialisti poole (psühholoog või pereterapeut) või siis ka kohaliku lastekaitse spetsialistiga kontakti võtta. Sellise murega on väga raske üksi midagi ette võtta. Olete siiani väga tublisti vastu pidanud, kuid mida kiiremini vägivald lõppeb, seda parem teie lastele ja ka teie omavahelisele suhtele.
Jumal küll, mul tuli pisar silma kui ma teemaalgataja kirja lugesin! Kuidas sa saad lasta oma mehel niimoodi oma lastega käituda?
Mul on ka pojad. Ning minu mees on ka isata kasvanud ja lapsena kõvast peksa saanud oma alkohoolikust ema käest.
Meie peres lapsi ei lööda ... ometigi kipub nn. vaimset vägivalda isa poolt ette tulema kõvasti rohkem kui olla tohiks (st. seda ei tohi üldse olla). See seisneb meeletus moraalitsemises ja õiendamises kuid ise oma eeskujuga näitab hoopis vastupidist. Alati peab talle õigus jääma ja tema arvates räägib laps siis kui kana pissib. Vahel mulle tundub, nagu ta ise oleks alles laps, kes peab teiste lastega kogu aeg konkureerima ja jonnima, mitte aga ISA, kes peaks olema rahumeelne suunaja, toetaja, sõber ja eeskuju.
Ühesõnaga, meie arvamus kasvatusstiilist on kardinaalselt erinev. Mida ma aga öelda tahan, on see, et ma lihtsalt EI LASE tal oma suva järgi lastega võimumänge mängida. Jah, me läheme tihtipeale ka tülli seepärast (lastega käitumine ongi meie omavaheliste kraaklemiste enim põhjus). Aga ma ei saa lihtsalt kõrvalt vaadata kui ebaõiglus mulle näkku karjub - ma astun alati vahele ja ei lase liiga teha. Muidugi on olukordi, kus on mehel õigus, siis toetan teda ja aitan sõnalise poolega lastele selgitamisel (ta ise pole selles kuigi tugev). Kahjuks neid olukordi on palju vähem .
Alles hiljaaegu oli episood,kus pidin vanema poja kaitseks välja hüppama nagu emalõvi ja agressiooni vihaselt katkestama! Mees ületas igasugused piirid, kui ta röökis korduvalt ja korduvalt "ole vait, ole vait" kui laps (8 a.)proovis selgitada miks ta oli talitanud mingis asjas teistmoodi kui isa arvates oleks pidanud toimima. Olgugi, et mees ise nõudis selgitust, ei lasknud ta lapsel poolt sõnagi öelda, sest ta oli juba enne niivõrd raevus. No eriline alandus ju! Kusjuures kogu loo tagapõhi oli täiesti väikese tähtsusega kodune toimetus.
Halb kogu selle asja juures on see, et olen nagu suhtepolitsei kodus ja see väsitab. Mu mees on nii tulise karakteriga, et ta vihastab alati kui sekkun, ükskõik kui leebelt ja nn. naiseliku kavalusega üritan seda teha. Hiljem muidugi saab oma eksimusest aru, vabandab nii minu kaui laste ees ... et aga jälle järgmine kord täpselt samasse ämbrisse astuda. Küllap ta ise ei tahaks olla selline, kui üle oma varju hüpata ei saa. Ta on ka ise tunnistanud, et tal on peaaegu null empaatiavõime, see paistab välja ka töökaaslaste ja sõpradega suheldes. Meie sõbrad on selle osaga tema iseloomust juba harjunud ja oskavad sellega toime tulla nii, et see neid ei kahjusta. Lapsed on aga alles väikesed ja mõjutatavad, neist pole talle veel vastast oma arvamuse eest seismises.
Paljudel naistel on vedanud ülihääde issidega, kes nende lapsi kätel kannavad, õpetavad, toetavad. Siiki veel rohkematel on elukaaslaseks sellised pujäänid nagu minul või teemaalgatajal. Eks siis tuleb meil, emadel, seista oma laste õiguste eest ja kaitsta neid ülekohtuse suhte eest isaga. Vähemalt seni, kuni nad sellega ise hakkama ei saa. Ja kui mees on juba üle pea kasvada lastud ja ise liiga kaua pealt vaadatud, siis pole muud kui abi otsida. AGA NII JÄTKATA EI TOHI!
Astu alati vahele! Minu ema kaitses mind kui olin väike ja kasuisa käest sõimu ja vopse sain. Olen emale selle eest väga tänulik ja austan teda selle eest. Kodu peab olema koht kus on turvaline olla, paku siis sina seda lastele!
See on huvitav fenomen...
Olen ise olukorras, kus minu ca aasta aega kestnud kooselu saab ilmselt just selle tõttu oma otsa.
UUs mees ilmselt armastab küll meie(tegelikult ju minu) lapsi, aga käitub nagu teemaalgataja mees. Sealjuures tal endal lapsi pole, tuttavaid lapsi pole, ise üksikaps vanadel vanematel ja töötab majandusalala ja ikka on veendunud, et ma olen halb ja oskamatu ema ja mu lapsed tuleb korralikult käsile võtta, et neist inimesed saaks. Et ainult tema teab kuidas lapsi "õigesti" kasvatada.
Lapsed hoidsid mu elukaaslast, püüdsid meeletult tema meele järele olla. Mina olen konfliktide regulaarseks saades olnud igapäev 100% valvel, et konflikte ennetada...nüüd me enam ei jõua. See on kestnud kaks komandikku meie kooseluaastast...Lapsed on käega visanud ja paluvad luba vanaema juurde elama minna...mina olen läbi pidevast valvelolekust...
Ta oleks mu ideaalmees, ta meeldis mu lastele...ta on liiga ... ülereageeriv ja täiesti võimetu läbirääkimisteks või koostööks.
.