Mind huvitab, palju peaks mees ja naine teineteise sõpradest, töökaaslastest, jne. teadma?
Nimelt kui avastan oma mehe arvutis rääkimas kas mõne töökaaslase või koolikaaslasega(naissoost), tekib ikka huvi, et kes see suhtluskaaslane on? Kui ma küsin, ütleb mees, et arvuti on tema privaat-asi ja et tema minu käest küll ei küsiks kellega mina räägin!
Saan aru jah, et ei peagi tulema ja ette kandma, et ma nüüd räägin selle ja selle inimesega, aga kui küsitakse, siis miks mitte öelda kes ja mis?
Ma soovingi teada, kas ma käitun valesti, ei peaks huvi tundma ega küsima?
Kui sellele pikemalt mõtlema hakata, siis oleks ju küll natuke veider, kui mees hakkaks näiteks oma mingi uue töökaaslasega arvutis suhtlema, võibolla käiks nad isegi vahest kohvil jne, et kas see siis peakski nii olema, et mina ei teaks sellest midagi? Sest kui ei päri, siis teada ei saagi ja nagu näha, mees ei tule jutuga, et tead, mul uus töökaaslane, lisasin ta omale ja nüüd me suhtleme.
Ma peaks ehk hakkama võibolla oma arusaami ja mõtteid ümber muutma, kes teab!? Võibolla asi selles, et kui minult küsitakse, siis ma ka ütlen, kes see on, kellega suhtlen ja olen ka väga aus, räägin kõik asjad ära, kus käisin, kellega käisin.. mis mul ikka varjata.
Sul on täielik õigus teada ja tema tegemiste-suhtluspartnerite-töökaaslaste vastu huvi tunda. Ausus ja avatus on abielu vundament, infot oma "uute" sõprade kohta tuleb pakkuda vabatahtlikult ja pidevalt. Soovitan lugeda:
Järgnev näide pole minu väljamõeldis, ent sobiks ehk sind aitama ja eilset jätkama.
Inimesed ajavad segi privaatsuse ja salatsemise - on suur vahe, kui lähed dui alla ja ja paned enda järelt vannitoaukse kinni või kui lööd oma abikaasa nina all kinni arvutikaane... Esimene on privaatsus, teine on salatsemine.
Seda küll jah, Niitse.
Õnneks arvutikaant nina all kinni ei löödud, et ma sain vabalt ta kõrval seista ja näha kontakti, kellega suhtles.
Aga kui ma küsisin kes see on? Siis kohe ei öelnud mulle, kes ja mis. Vaja oli enne hakata "etendust tegema" ja muuta selle kontakti nimi teiseks(umbes, et nüüd mul ei ole põhjust küsida). Lõpuks ikka ütles, kellega suhtleb. Aga milleks enne see mäng, kui naine küsib, siis öelgu kohe!
Ei ole kokkulepet või põhimõtet, mis peaks kehtima igas suhtes. Igas suhtes võivad definitsioonid olla erinevad. Ent kui need on erinevad koos elavate kaasade vahel, on konflikt kerge tekkima. Ei ole mõtet terve elu üksteise kallal saagida. Leppige kokku, looge ühised definitsioonid: mida tähendavad teie kahe jaoks privaatsus, truudus, usaldus...
Maailmas tuntud psühhoterapeut Helen Singer Kaplan on uurinud suhetega rahulolevaid paare ja toonud välja märgilisi põhijooni, mis iseloomustavad neid mehi-naisi, kellele suhte alalhoidmine raskusi ei tundu valmistavat.
Esiteks nimetab Kaplan tulevase paari käitumist esmakohtumisel. Juba kohtumise esimestel hetkedel on mõlemal tunne, nagu oldaks juba ammugu tuttavad. Objektiivselt võõras inimene mõjub usaldusväärsena. Seetõttu pole kummalgi vaja kedagi teist etendada ega end võõraste sulgedega ehtida.
Teiseks nimetab terapeut asjaolu, et algusest peale ei ole kumbki nõus ebameeldivusi alla neelama. Eriarvamused vaieldakse kohe selgeks, kui midagi ei meeldi, öeldakse see end täpselt väljendades välja. Kumbki ei karda konflikti, mis tähendab eelkõige isiksuse ja mõnes mõtte ka suhte küpsust: ma usaldan teist niivõrd, et ma ei karda, et ta murduks või põgeneks selle tõttu, mida ma talle ütlen.
Tülisid tuleb ette igas suhtes, kui need ära klaaritakse, vaidlusküsimustes kokkuleppeid sõlmitakse, läheb suhe paremaks ja realistlikumaks mitte halvemaks (nagu kardavad need, kes erimeelsustest ei räägi). Vastastikuste ootuste selgitamise käigus puhastub välja kõige olulisem osa suhtest. Kumbki ei salga ennast maha, ja nii hakatakse paremini tajuma ja ka taluma seda osa teisest, mis on erinev. Ei looda illusioone ühtsusest, mis muide võib luua pinnase lahkuminekuks sest lõpuks selgub, et teine pole kunagi olnud see, mida temast loodeti.
Kolmandaks toob Kaplan välja suurepärase klapi sekselus. Kui ühel pole tuju, oskab teine selle luua. Kui kumbki ei taha, pole samuti hullu. Seksist ei tehta lisaprobleemi.
Neljandaks oskab õnnelikuna koospüsiv paar oma suhte ja väljapoole suhet jääva elu lahus hoida: suhetevälised probleemid osatakse omavahel nii ära klattida, et see ei kõiguta kõige olulisemat suhetes. Suhteväliste ja suhtesiseste asjade lahushoidmine ongi tihti eriti keerukas.
Tasub mõelda, kuidas on teie suhetes lood nimetatud asjaoludega eriti teise ja neljandana toodus. Kooselu võtmesõnad lisaks usaldusele-armastusele on kohandumine ja kokkulepete tegemine. Eriarvamuste puhul peetakse läbirääkimisi, mis tähendab, et teineteist kuulatakse ja kokkulepe tehakse kummagi vajadusi arvestavalt. Kui põhiküsimustes on kokkulepped tegemata, kerkib tülisid aina ja aina.
"Neljandaks oskab õnnelikuna koospüsiv paar oma suhte ja väljapoole suhet jääva elu lahus hoida: suhetevälised probleemid osatakse omavahel nii ära klattida, et see ei kõiguta kõige olulisemat suhetes. Suhteväliste ja suhtesiseste asjade lahushoidmine ongi tihti eriti keerukas."
Et see siis ikkagi on vajalik-väljapoole suhet jääva elu suhtest lahus hoida ja sellest mitte teisele rääkida?
Suhetevälised probleemid osatakse omavahel ära klattida- me ei saa omavahel miskit klattida kui ta mulle ju ei räägi, kellega suhtleb!
Vabandan kui ma asjast valesti aru sain!
Ma ikka ei oska meest mõista selles teemas..
Ma tunnen, et selline tema mõtlemine/arusaam asjast on vale.
Ta ei oska sellele muud tarka vastata ega kokkulepet leida, kui et temal on samuti õigus(nagu minul õigus küsida kellega suhtleb) mulle mitte vastata!
Hämmastab see, et milleks ei võiks siis öelda? Tema lihtsalt ei taha, ei viitsi öelda-siis peab seletama hakkama ja ta lihtsalt ei viitsi. Et tema arvuti, telefon on privaatsed asjad ja nii inimesed kellega seal suhtleb, pluss tekst mida teistega seal räägib on tema asi!
Jah, ma saan sellest aru! Ma ei tungigi tema asjadesse niimoodi, et vaja teada jutu sisu jne. Ma lihtsalt eeldan, et kui ma satun nägema mehe suhtlust mulle mitte teada -oleva inimesega, ma küsin ja saan ka vastuse!
Selle peale aga öeldi mulle, et ta teeb nüüd kõik eeldused selleks, et ma ei saaks küsida-ma lihtsalt ei näe/tea kellega ta suhtleb, seega mul ei ole ka põhjust küsida!
Ta on nii kangekaelne igas asjas olnud ja kui ma seda teemat hakkaks veel edasi saagima, lõppeks mu närvid otsa.
Lisan veidi selgitusi.
Suhteväliste asjade all pidasin antud juhul silmas pigem neid sündmusi ja meeleolusid, mis eelkõige puudutavad üht osapoolt paarist. Näiteks on mehel töö juures väga närviline ja kiire aeg, naise ema jääb raskelt haigeks vms. Loomulikult kanduvad kummagi meeleolud ja mured ka suhtesse ning ühisesse koju. Nüüd oleneb palju sellest, kuidas juhtunuga ringi käiakse.
Kui väljapoolt suhtesse kandunud pinget osatakse omavahel jagada ja sellest rääkida moel, et see omavahelist suhet kahjustama ei pääse, on paar astunud pika sammu teineteise suunas, õnneliku kooselu suunas. Eelkõige tähendab see, et keerukas olukorras ollakse alati valmis kaaslast ära kuulama, mõistma, toetama. Tähelepanelikkus teise vajaduste vastu, tundlikkus teise tunnete osas on kindlasti üks hea suhte tunnuseid.
Keerukas olukorras on lihtne hakata teineteist süüdistama seitsmes surmapatus. Oluline on siiski mõista sedagi, et vaatamata lähedussuhtele on kumbki iseseisev inimene. Kummagi täiskasvanulik küpsus peaks andma nii mõistmise, et igaüks vastutab oma valikute ja tunnete eest ise, kui ka arusaama, et suhtes olles on nii valikud kui ka tunded enamasti kummagi suhte osalise poolt vastastikku tingitud.
Mõistagi on tähtis vahet teha, millised on suhtevälised ja millised suhtesisesed probleemid. Kui palju on kummalegi osapoolele lubatud nn oma elu, kui suur on kummagi privaatne tsoon ühise elu kõrval, see võiks olla kaasadel omavahel kokku lepitud. Kui kummalegi sobib kokkulepe, et mõlemal on suhteid-sündmusi, mida teine teadma ei pea, on asi korras. Teie kirjast saan aru nii, et teie ja teie mehe arusaam privaattsooni osas on erinev.
Erinevad arusaamad tekitavad suhtes pinget, mida olulisem on teema, seda suuremat. Alati, kui erinevad arusaamad tõusetuvad, tekib tüli. Tülid on väga vajalikud, sest need on olulised kooselureeglite regulaatorid. Ent kui tüli samade asjaolude tõttu aina ja aina üles kerkib, lahendust kaasa toomata, võivad suhted drastiliselt halveneda. Tülist tõuseb kasu vaid siis, kui kumbki selle tagajärjel teise seisukohtadest paremini aru saab, ja kui sellest lõpuks sünnib kumbagi osapoolt rahuldav kokkulepe.
Kokkulepe ei ole see, kui üks ütleb, et tema omast ei tagane, et asjad on nii nagu tema tahab ja teisel jääb üle vaid nõustuda (ja rahulolematus enda sisse suruda mis reeglina on uue tüli alge). Kokkulepe on see, kui kumbki pool on saanud välja öelda oma arvamuse ja kuulanud tähelepanelikult ka teist.
Oluline on seesuguseid läbirääkimisi alustada olukorras, mil kumbki on rahulik, mõlemal on aega ja tahtmist teist kuulata. Kumbki peaks rääkima endakohaselt (mina arvan, mina soovin, mina vajan...) ja andma võimalikult palju ruumi ka teisele. Ajas pikalt laagerdama jäänud lahendamata tüliküsimustel on kalduvus lõpuks lahvatada nõnda suure probleemipuntrana, et see võib suhte purustada.
Mööngem veel, et igal suhteaktil on palju laiem tähendus kui lihtsalt ma ei viitsi sulle seletada vms. Milline tähendus täpsemalt, saate teada ise oma suhet lähemalt uurides. Olukorra detaile teadmata pakun võimalikke tõlkeid. See võib olla näiteks: ma olen väsinud, ära sega mind. Aga ehk hoopis: sa pole mulle nii tähtis, et tahaksin sinuga oma asju jagada. Tähtis on meeles pidada, et igal olukorral võib olla palju rohkem tähendusi kui esimesena pähetorkav.
Mõistagi on ise suhte sees olles keerukas sellest justkui välja astuda, et seda selgemini näha. Seetõttu on pereterapeudi või -nõustaja abi kasutamine enamasti ikka abistav, on lihtsam aru saada toimuvast ning selleski, mida oleks suhtes selle toimimiseks tingimata vajalik muuta.
Suur tänu! Mina saan sellest kõigest väga hästi aru ja ma üritasin ka oma kaasale seda selgeks teha, rääkides talle, et ta mõistaks-tähtis on asi läbi arutada, kompromisse leida jne.
Ta lihtsalt ei kuula, eirab mind, tegeleb arvutis oma asjadega, samal ajal kui mina temaga suhelda üritan.
Ma siis terve nädal aega hoidsin rohkem omaette, rääkisime ainult vajalikku, mure teemat ma ei maininud, samuti meie vahel ei olnud kallistusi, musisid-mis tavaliselt on.
See, kuidas ta mõtleb, kuidas käitub(et mind ära ei kuula) tekitanud minus sellise paha ja ükskõikse tunde, et selle tõttu ma ei ole ka tahtnud midagi välja näidata talle, olen omaette hoidnud.
Eile õhtul aga ütlesin(kaua ma seda ikka ja ikka enda sees hoian), et me peaks ikka omavahel rääkima, meil probleem ja mina sellise olukorraga ei lepi. Ma ei ole rääkides ründav, karjuv jm. Temal ei olnud muud öelda, kui, et temal ei ole probleemi! Ma vaidlesin vastu, et kui tal probleemi ei ole, siis miks ei taha mind ära kuulata ega kompromissi leida. Mitte midagi sealt poolt ei tulnud, see ajas ta pigem vihale.
Täna siis taas ütles, et temal ei ole probleemi, et minul on! Rääkisin, et ta ju teab, mis probleem mul on ja ma vaid soovin temaga sellest rääkida ja et ta mind ära kuulaks. Selle peale ütles, et see minu probleem, mitte tema oma, lahendagu ma see siis ära. Kuidas? Ma ei ole suhtes üksi, meid on kaks!
Ütles, et ta ei taha seda ühte ja sama juttu mu suust kuulata, tema on juba mulle öelnud, et suhtleb kellega tahab ja ei pea vajalikuks seda mulle öelda. Tema kompromissi ei tee!
Ma tuletasin talle meelde, mis ma olin paar nädalat tagasi öelnud, et kui tema ei ole nõus mind ära kuulama, käitub ükskõikselt ja kompromissi leida ei taha, siis piirdume selle viie aastase suhtega! Et kas ta lepib sellega tõesti?
Vastas, et tema samuti selles asjas kompromissi ei tee, seega ise tean, kas ma lepin sellega ja mis edasi saab!?
Nii et vist kaks kõva kivi.. mul pisarad silmil, ma enam ei oska sellest teemast mitte kui midagi rääkida, ma ei oska enam aru saada väiksest teemast, mis on läinud nii suureks ja võib minna veel suuremaks.
Mina ei tea, kas ma lepin sellega, kas ma peaksingi leppima? See kõik tundub mulle vale-vale on oma kaaslasele sellisest asjast mitte rääkida, eriti siis veel kui ma seda temalt küsin.. vale on selline suhtumine, vale on selline kangus.
Ei oska sellest välja tulla!
Ütled, et ta on kangekaelne, samas ka, et olete kaks kõva kivi. Ega teist inimest muuta ei saa. Me miskipärast arvame, et me oleme võimelised neid kuidagi sundima, kuid see ei pea paika.
Tahad olukorda muuta? Alusta iseendast. Selles konkreetses olukorras on 2 inimest, tehe, mille vastus muutub siis, kui üks teguritest muutub (vahet pole, kumb siis). Lugesin kunagi ühest raamatust (E. Eggerichs, "Love and Respect", 2004), et alustab see, kes tunneb, et ta on selleks valmis, on rohkem küps.
Kui sa tahad, et teie suhe oleks avatud, siis vaata, mis sa selleks ise ära teha saad. Ole ise aus ja avatud, anna oma suhtlemistest ja käikudest aru, tee seda rõõmsalt ja sõbralikult. Näita talle omaenese tegudega, millist suhet sa temaga soovid. Näiteks, kui soovid, et te teaks üksteise suhtluspartneritest, siis räägi omadest, tee neist juttu, kes nad on, millega tegelevad, millest te omavahel räägite või et mis tema näiteks mingist teemast arvab, mis su oma tuttavaga üles kerkis jne. Ühesõnaga - kaasa ta oma elu sellesse sfääri. Erinevaid lauseid ja situatsioone on võimalik harjutada näiteks peegli ees.
Minu abielu on mulle näidanud, et muutused minus toovad justkui iseenesest kaasa muutused minu mehes ja minu abielus. Ja vastupidi. Aga varu aega ja kannatust, sest sinu tekitatud olukord on uus ka mehele ning esimese hooga võid kohata igasugust reaktsiooni. Anna talle aega harjuda uue sinuga ja sea endale eesmärgiks praktiseerida seda mõnda aega. Uus harjumus nõuab sissejuurdumiseks aega.
Aitäh Sulle!
Jah, eks see peab paika, et muuda ennast, enda mõtlemist, suhtumist, siis muutub ka ülejäänu. Olen seda katsetanud. Aga samas on see siis ise oma probleemiga hakkama saamine(nagu ka mulle mees ütles, et "sinu probleem, saa ise hakkama!") Sooviks just, et tema aitaks samuti seda lahendada. Ja mehe poolt ei saa siis taas mingit muutumist. Tahaks ju ka, et tema hoopis tuleks selle peale ja alustaks iseendast..
Küsimus, et kas Sa kuidagi halvasti ei ole tundnud ennast, et just ise oled pidanud ennast muutma, see küpsem pool olema? Ma ei tea, aga kui mina olen taas see, kes teeb meie suhte heaks midagi, et siis muudan ennast, muutub ka olukord-tunnen, et annan taas järgi ja see näitaks vb mehele, et ma olen leppinud sellega, et tema kompromissi ei tee! Ja see ei anna mulle rahu hinges, ma ikka mõtlen sellele..
Võibolla siis hakkabi iga teema kohta tulevikus ütlema, et tema kompromissi ei tee, arvates, et leppisin enne, lepin ka nüüd.
