Ei teagi kohe millest alustada Koos oleme elanud üle 15a. Meil on kaks toredat last (13 ja 7). Esimesed probleemid tekkisid 6 a tagasi, kui avastasin, et mehel on armuke. Süüdistasin kõiges ennast, kuna olin tõesti väga pühendunud väiksele pojale ja mees oli täiesti kõrvale jäänud... Andsin endast parima ja saime jälle kõik korda. 3 kuu pärast avastasin, et tal on jälle sõbranna tekkinud. Pärast suurt riidu palusin tal asjad pakkida ja ära minna aga ta ei teinud seda, vaid palus põlvili andestust. Elasime jätkuvalt koos aga suhtes oli tugev mõra. Aastad läksid ja haavad vaikselt paranesid ja mees andis tõesti endast ka 110%. Täna oleme jälle selle teema juures tagasi. Tal on järjekordselt sõbranna... Seekord on see, et sain asjale liiga kiiresti jälile ja midagi füüsilist ei ole veel nende vahel toimunud ja vaimselt on leek väga tugev. See kõik teeb mulle kohutavlt haiget. Mina, kes ma olen alati väga tugev isiksus olnud ja oma jonniga palju saavutanud, olen nagu narts. Me oleme alati saanud kõigest omavahel rääkida. Ta on mulle olnud abikaasa ja sõbra eest. Kõik arvavad, et me oleme ideaalne paar ja perekond ja nüüd on kõik jälle nii sassis, et ma ei leia lahendust. Mina süüdistan teda järjekorses afääris ja tema mind, et seda kõike poleks juhtunud, kui meie seksielu oleks korras. Ma saan sellest kõigest aru, et ma olen kohati töönarkomaan aga samas ma ei saa aru, miks ta sellest probleemist ei võinud mulle kohe rääkida, vaid tõi mängu jälle kolmanda inimese. Me oleme ju alati kõigest rääkinud ja see on meid ka nii kaua koos hoidnud. Tegin ettepaneku minna perenõustaja juurde aga tema vastas, et kus on garantii, et kõik jälle mõne aasta pärast kiiva ei kisu. Ma ei tea, mida teha... Kas üritada veel midagi päästa või lõpetada see lõputu õudus.....
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus...
Kui ikka juba mees kolmandat korda sind alatult reedab, siis pole vist enam midagi teha.Tuleb endale valusat tõde tunnistada ja oma eluga edasi minna.Ei usu mina eales, et selline tegelane kedagi peale iseenda armastab, austab ja väärtuslikuks peab.Oma laste ema võiks ikka vähe paremini kohelda.Millisest kodust su mees pärit on? Kuidas seal suhted on ? probleemilahendused ?
Ja ega te ikka KÕIGEST ei räägi nagu näha.Kui ikka mees ei suuda oma vajadustest sinuga rääkida, on midagi suhtes mäda.Seksuaalsus on üks paarisuhte olulisemaid osi ja sellest tuleb rääkida nö iga ilmaga.See pole alati lihtne, kuid on õpitav.Aga eks see süüdistamine pigem üks hädine õigustuse otsimine ole.Aga teisalt, kui oled juba talle kaks korda kõik andeks andnud ja tema ennast muutma pole pidanud, siis miks ta peakski seda praegu tegema.Tema mõtetes sa jäädki nartsuks, kes pidevalt andestab, et aga mitte temast ilma jääda.No mõni lihtsalt peab ennast ilma õnnistuseks ja teised peavad tema lõbu oma südamevaluga kinni maksma...on ta seda väärt ? Kes talle sellise õiguse teiste eludega mängida on andnud ?
Nüüd on sinu kord mõelda ja otsustada, millist elu ja suhet endale edaspidi soovid.Kas tahad sellise isiku kõrval vananeda ? Tema eest hoolitseda, kui vaja ? Saad sa teda enam eales usladada ? Kui sa näiteks haigestud, kas ta hoolitseb sinu eest ? Aga kui peaksid invaliidistuma, kas saad talle loota ? Läheksid sa temaga luurele - et kas usaldaksid oma elu tema kätesse ? Laste oma ? Pead enda tunnetes selgusele saama.
Suudad sa talle siiralt oma südant edaspidi avada ? Toetab ta sind eluraskustes ? Kas teie suhe on lastele eeskujuks, mille järgi oma elus joonduda ja suhteid seada ? Mida selline isa käitumine lastele õpetab ? Ja sinu käitumine ? Pane aga enda jaoks kõik plussid ja miinused paberile ja otsusta siis.
Aga nõustamine ei jookse ühelgi juhul mööda külgi alla.Kui muud ei saa, saate oma suhted neutraalsel juhendamisel vähemalt selgeks räägitud.Ja siis on ka lihtsam oma otsuseid teha.Garantiid ei annagi talle keegi, seda on ka lapsik teistelt nõuda, sest vaid ta ise saab endale oma käitumise osas garantiisid anda.Kiiva kisub ju teie paati tema, sest ei suuda probleemidele lahendusi koos sinuga leida ja rääkida, vaid otsib välist abi armukestelt, et sind siis süüdi mõista.Millise garantii see talle annab ? Ja nõustamine on igati tervendav väline abi.Armukesed on vaid hävitav.Kas ta tõesti tahab oma perekonna hävitada ? Millist elu soovib oma lastele ja kuidas neile eeskujuks olla ? Nagu näed küsimusi on palju enam, kui vastuseid.Aga otsustamiseks peab olema vastuseid enam.
Igaljuhul jõudu sulle selle jama lahendamisel.Mine kasvõi üksi nõustaja juurde, ka sellest on abi.
Kallis, Õnne! Saan aru, et olete praegu hingeliselt väga haiget saanud. Peas on sada küsimust ja mitte ühtegi õiget vastust. Olukord pole teile uus, nagu kirja põhjal näha, aga ikkagi traumeeriv. Küsite, kas veel midagi päästa või... Vaatlen nüüd seda olukorda nii, nagu see mulle kirja põhjal tundub ja arutlen mõningate lahendusvõimaluste üle. Loodan, et leiate siit oma mõtetele tuge ja suudate teha otsuse, mis teid kõige õnnelikumaks teeb.
Igat olukorda/konflikti saab lahendada kolmel viisil1) Muuta teist inimest. Seda olete ilmselt siiani teha proovinud ja lootnud, et ta muutub ja varasemad lood ei kordu enam kunagi. Kahjuks see nii ei olnud, nagu nüüd on selgunud. (2) Muuta olukorda. Teha midagi teisiti. Üks võimalus on lõpetada suhe, siis veel ... võtta endalegi sõber/armuke ja võib olla veel lahendusi, millele mina praegu ei tule. Olukorra muutmine toob tavaliselt lahenduse, kuid kas parima, seda ette ennustada ei saa. (3) Muuta oma suhtumist. Lasen mehel teisega armurõõme nautida ja lepin sellega. Lõppude lõpuks on ta ju minuga ja meil on pere ja lastel isa. Võib olla arvate, et ironiseerin viimase pakkumisega, aga mõtlen seda täiesti tõsiselt. Tean naisi, kes just nii mehe kõrvalsuhetesse suhtuvad. Ja ma ei mõtle siin enesepiinamist ja oma tunnete salgamist vaid tõelist sisemist olukorraga leppimist. Rahu loomist oma hinge asja heade ja halbade külgede kaalumise tulemusel. Asi selles, et me ei leia enda kõrvale vigadeta inimest; ideaalseid inimesi pole olemas. On ainult vead, mida suudame taluda ja vead, mis on meie jaoks vastuvõetamatud. Mõni inimene suudab kõrvalsuhte andestada ja elada sisuliselt partneriga, kes peab kahte naist/või meest. Viimane variant on küll haruharva esinev. Teise inimese jaoks on selline olukorda täiesti vastuvõetamatu ja ta lõpetab suhte korrapealt, kui selgub, et partneril on olnud keegi teine. On inimesi, kes ei talu laiskust või lohakust või kamandamist, kuid muude partneri vigadega suudavad leppida. Seega, mõelge, kas abikaasa nõrkus teiste naisinimeste vastu on teile vastuvõetamatu või suudate ka seekord ( ja järgmistelgi kordadel) sellega leppida. Kui jah, siis laske asjadel olla, kui ei, siis otsige lahendust olukorra muutmisest. Mõelge, mis see on, mis haiget teeb? Kas häbi, et teised näevad ja mida siis minust arvavad või enesehinnangu langus, et ma pole küllalt hea või veel midagi. Pidage meeles, et teie ei saa vastutada mehe tunnete ja käitumise eest. Need ON tema tunded ja teie ega ka teine naine ei kutsu neid esile. Need tunded on kooskõlas mehe väärtussüsteemi ja vajadustega. Tema põhimõtted lubavad tal abikaasa kõrvalt nautida armurõõme teise naisega. Väärtussüsteemi muutmine on väga raske, kuid mõnel toimub muutus siis, kui olukord muutub kardinaalselt. Näiteks perekonna tõeline väärtus selgub siis, kui see on lagunenud. Abikaasa ja lapsed läinud.
Võtaksin nüüd oma mõtted kokku järgnevaga. Mõelge, mis on teie jaoks alternatiivid praegusele pereelule. Kuidas kujutate elu ette, kui lõpetate selle suhte. Mis teeb haiget? Kas tunne, et olen ärakasutatud või naerualune või üksildane või...? Mis on hullem, kas olla üksinda ja loota, et leian uue ja parema partneri või jätkata vanaviisi selle partneriga. Igal juhul olete praegu kriisis ja jaapani hieroglüüf, mis tähistab kriisi koosneb kahest märgist. Üks neist tähendab purustusi ja teine võimalust. Seda see kriis ongi. Kui midagi puruneb, siis tekivad ka uued võimalused. Mõelge, kas vana ja tuttav või uus ja tundmatu. Olen nõus Cat-iga, kes soovitab nõustaja külastamist, ükskõik kas koos abikaasaga või siis üksinda. Kindlast aitab nõustaja teil olukorda analüüsida, kui see iseendal üle jõu käib. Minu arvates on inimese põhiülesanne siin maamunal olla õnnelik. Tehke kõik selleks, et see ülesanne saaks täidetud.
Minu arust ei tohiks ühegi inimese õnn tulla kellegi teise arvelt. Antud juhul on Õnne mees oma shallalalaa püsti pannud oma naise ja laste arvelt.
Koolitaja V. Kumari jutt on mind suhteliselt keeletuks teinud. Kas see ongi "maailmapildi laienemine"? Kui afäärile soovitatakse vastata afääriga? Et afäär on OK, ja hädas inimesele soovitatakse muuta suhtumist afääride osas tolerantseks? Et kuna vigadeta inimesi pole olemas, siis üks võimalusi on afääritada? Peaasi, et hing saaks rahu...
Õnne, ma soovitan sul väga külastada sellist kohta: www.marriagebuilders.com või löö Google'isse sisse, surviving an affair, surviving infidelity, recovering your marriage, jne. Väga suur osa abieludest elab afääri üle. On võimalik jätkata olemasoleva partneriga täiesti uutel alustel.
Õnne - et sinu mõtteid natuke tagant aidata. Sinu mees on tegelikult teie suhtest juba läinud (kui ta oleks "kohal", siis poleks neid afääre olnud). Kas sa tahad teda tagasi või lähed temata edasi? Kui tahad teda tagasi, siis tuleb sul tegutseda. Ja alustama pead endast, sest sinu mehe mõtted on mujal, võimalik, et ta on armunudki sellesse teisesse ja tema jaoks oled sina hetkel üks "tüütu putukas", kes sai afääril sabast kinni.
Afäär kindlasti sinu süü ei ole. Igalühel on võimalik otsustada teisiti. Kui su mees oli nii ebarahul teie sekseluga, siis oleks ta saanud otsustada sinuga rääkimise või nõustamise kasuks.
Tänan heade nõuannete eest Isegi siia kirjutamine aitas natuke seda kõike endast välja saada aga mitte selgust oma tunnetes... Kõige suurem ongi segadus minu sees. Mul on tunne, et kui üritan kõike jälle päästa ja endast 110% annan siis tekib mehel tunne, et nii peabki olema. Kui tema tembutab siis küll mina jälle tema pärast rabelen ja temal jälle huvitav elu. Teistpidi jälle ei suuda ma ette kujutada elu ka temata, kuigi ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama.
Tagasitegemise mõte oli mul küll, kui esmakordselt sellise probleemiga kokku puutusin aga ma kuidagi ei suuda seda teha. Ma tunnen, et olen abielus ja pean truu olema oma mehele. Kuigi viha on olnud tõeliselt suur ja tahtmine talle meelega haiget teha aga no ei ole suutnud, kuigi hea tahtmise korral oleks see võimalik olnud.
Tema armukestega leppida, seda kindlasti mitte. Ma ei suuda nurgas vaikselt kannatada. Niipalju on tal austust minu vastu olnud, et niikaua kui me ei ole oma suhetes midagi otsustanud on ka tema sõbranna tahaplaanile jäänud.
Homme üritan ikkagi nõustaja juurde aja kinni panna ja loodetavasti suudab tema minu mõtetes selguse luua.
Otseselt ma selles jamas kedagi ei süüdista, medalil on ikka 2 külge ja oma probleemides oleme süüdi me mõlemad. Hetkel elan päev korraga. 1,5 nädalat tagasi nõudsin kohest lahutust, mida mees ei olnud nõus andma, vaid palus mõtlemisaega. Täna ta ikka veel mõtleb ja see olukord on minu jaoks just kõige raskem. Mulle ei meeldi teadmatus. Mina tahan, et kõik oleks konkreetne ja selline teadmutus ajab lihtsalt hulluks.
Tänan heade nõuannete eest Isegi siia kirjutamine aitas natuke seda kõike endast välja saada aga mitte selgust oma tunnetes... Kõige suurem ongi segadus minu sees. Mul on tunne, et kui üritan kõike jälle päästa ja endast 110% annan siis tekib mehel tunne, et nii peabki olema. Kui tema tembutab siis küll mina jälle tema pärast rabelen ja temal jälle huvitav elu. Teistpidi jälle ei suuda ma ette kujutada elu ka temata, kuigi ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama.
Tagasitegemise mõte oli mul küll, kui esmakordselt sellise probleemiga kokku puutusin aga ma kuidagi ei suuda seda teha. Ma tunnen, et olen abielus ja pean truu olema oma mehele. Kuigi viha on olnud tõeliselt suur ja tahtmine talle meelega haiget teha aga no ei ole suutnud, kuigi hea tahtmise korral oleks see võimalik olnud.
Tema armukestega leppida, seda kindlasti mitte. Ma ei suuda nurgas vaikselt kannatada. Niipalju on tal austust minu vastu olnud, et niikaua kui me ei ole oma suhetes midagi otsustanud on ka tema sõbranna tahaplaanile jäänud.
Homme üritan ikkagi nõustaja juurde aja kinni panna ja loodetavasti suudab tema minu mõtetes selguse luua.
Otseselt ma selles jamas kedagi ei süüdista, medalil on ikka 2 külge ja oma probleemides oleme süüdi me mõlemad. Hetkel elan päev korraga. 1,5 nädalat tagasi nõudsin kohest lahutust, mida mees ei olnud nõus andma, vaid palus mõtlemisaega. Täna ta ikka veel mõtleb ja see olukord on minu jaoks just kõige raskem. Mulle ei meeldi teadmatus. Mina tahan, et kõik oleks konkreetne ja selline teadmutus ajab lihtsalt hulluks.
Kuidas sul on läinud, kuidas otsustasid käituda?
Minul hetkel sama probleem.Kirjutasin sellest ka teema all mehe privaatsus vms.On tal neid sõbrannasid olnud meie 15 aasta kooselu jooksul.
4 aasta tagasi oli tal tõeline armuke ja siis viskas mul nii üle, et kolisin koos lapsega ära. See oli mingi affekti seisund ja tundsin, et enam ei suuda minutitki. Elasime eraldi 4 - 5 kuud. Algul ta suhtles oma sõbrannaga ikka edasi, aga hiljem hakkas ikka rohkem ja rohkem minuga suhteid soojendama. .Asja ilmsiktuleku ajal käisin psühhiaatri juures, kuna olin väga halvas seisus ja ei saanud magada jne. tema sinna kaasa ei tulnud, see psühhiaater võttis ka temaga ühendust, kuid ta saatis ta pikalt, mida ma ka kohe arvasin. Läks mingi aeg mööda ja ta otsis ta ise ülesse.Sai rohud peale ja asi läks kõvasti paremaks. Kuidagi me uuesti kokku saime ja elasime koos veel neli aastat. Ta oli kui teine inimene, supper hooliv jne. Meil sündis ka veel üks laps.
Nüüd taas enam vähem analoogne situatsioon. Elu muutus närvilisemaks ( eelkõige tööassjades, kus pole otseselt midagi halba, aga lihsalt palju lahtiseid otsi) ja mees "keeras " taas ära. Kui eelmisel korral süüdistas mind ka kire puudumises ja veel sajas asjas, siis seekord väitis, et mina olen supper, aga ta lihtsalt tahab vabadust ja suhelda kellega tahab ilma põhjendamata jne. Asi juhtus jälle suht üleöö, peale üht üritust, kus mina ei käinud, aga küll minu hea tuttav ( peaaegu sõbranna), nüüd see tal suur usaldusisik. Täpselt ma tema käike ei tea ja mingit suurt armukest tal võibolla pole, aga tõmbleb mööda baare ringi jne. Mul sai seekord peale tema öiseid kadumisi asjast kõrini ja palusin tal lahkuda, mida ta ka tegi üsna rõõmsalt ja kiiresti.pidi minema suvilasse elama, aga seal ta väga tihti ei ole.
Mina käin nüüd terapeudi juures, mitte et asja parandada vaid endas rahu leida ja mõtteid korrastada. Ei saa öelda, et nüüd kohe probleemid lahendatud oleks, aga natuke nagu kergem on, aitab mõtteid korrastada.
Meil oli ka lahutuse teema käsil, kuid hetkel ma lükkasin asja edasi, kuna tunnen et ei jõua sellega lihtsalt tegeleda ja ega see ka midagi väga muudaks, kuna elame hetkel mõned nädalad praeguseks ka eraldi.Lahutus tekitaks mulle veel palju lisapingeid, mida ma hetkel ei jõuaks taluda. Samas annan endale selgelt aru, et see jama ei lõpe kunagi !!!
Koos oleme elanud üle 15a. Meil on kaks toredat last (13 ja 7). Esimesed probleemid tekkisid 6 a tagasi, kui avastasin, et mehel on armuke. Süüdistasin kõiges ennast, kuna olin tõesti väga pühendunud väiksele pojale ja mees oli täiesti kõrvale jäänud... Andsin endast parima ja saime jälle kõik korda. 3 kuu pärast avastasin, et tal on jälle sõbranna tekkinud. Pärast suurt riidu palusin tal asjad pakkida ja ära minna aga ta ei teinud seda, vaid palus põlvili andestust. Elasime jätkuvalt koos aga suhtes oli tugev mõra. Aastad läksid ja haavad vaikselt paranesid ja mees andis tõesti endast ka 110%. Täna oleme jälle selle teema juures tagasi. Tal on järjekordselt sõbranna... Seekord on see, et sain asjale liiga kiiresti jälile ja midagi füüsilist ei ole veel nende vahel toimunud ja vaimselt on leek väga tugev. See kõik teeb mulle kohutavlt haiget. Mina, kes ma olen alati väga tugev isiksus olnud ja oma jonniga palju saavutanud, olen nagu narts. Me oleme alati saanud kõigest omavahel rääkida. Ta on mulle olnud abikaasa ja sõbra eest. Kõik arvavad, et me oleme ideaalne paar ja perekond ja nüüd on kõik jälle nii sassis, et ma ei leia lahendust. Mina süüdistan teda järjekorses afääris ja tema mind, et seda kõike poleks juhtunud, kui meie seksielu oleks korras. Ma saan sellest kõigest aru, et ma olen kohati töönarkomaan aga samas ma ei saa aru, miks ta sellest probleemist ei võinud mulle kohe rääkida, vaid tõi mängu jälle kolmanda inimese. Me oleme ju alati kõigest rääkinud ja see on meid ka nii kaua koos hoidnud. Tegin ettepaneku minna perenõustaja juurde aga tema vastas, et kus on garantii, et kõik jälle mõne aasta pärast kiiva ei kisu. Ma ei tea, mida teha... Kas üritada veel midagi päästa või lõpetada see lõputu õudus.....
Isegi siia kirjutamine aitas natuke seda kõike endast välja saada aga mitte selgust oma tunnetes... Kõige suurem ongi segadus minu sees. Mul on tunne, et kui üritan kõike jälle päästa ja endast 110% annan siis tekib mehel tunne, et nii peabki olema. Kui tema tembutab siis küll mina jälle tema pärast rabelen ja temal jälle huvitav elu. Teistpidi jälle ei suuda ma ette kujutada elu ka temata, kuigi ma arvan, et ma saaksin sellega hakkama.