Ega ei olegi nii kerge sõnu seada. Aga miski häirib juba aastaid.
Mees vaatab huviga teises toas Robotcopi laadset filmi.
Istun pigem arvutis, kui sellist pahna vaatan. Ja umbes nii on kogu meie elu. Ega mul mehega miskit rääkida ei ole.
Mingil moel häbenen ma teda, firma jõulupeole ma temaga minna ei soovinud. Ja nii on paljude asjadega.
Mees ei joo, ega suitseta. Minu isikus on ta alati midagi leidnud.
Ilmselt rohkem, kui mina temas. Tegelikult on see erinevus meie vahel alati valitsenud, kuid nooremana võtsin asju kergemalt ilmselt. Omal moel armastan ma teda väga. On ta ju minu laste isa ja oleme elanud koos palju aastaid. Ma olen 35 aastane. Abielludes olin 19, mees 20.
Tegelikult on ta minuga koos muutunud palju paremaks inimeseks, kui oli enne. Aga erinevus jääb ja viha on südames ikkagi.
Ausalt öeldes on ta käitumine vägagi matsilik ja robustne. Kui vaidlustes jääb mulle alla hakkab karjuma ja lõhkuma.
Ometi võiks ta veel kõike muuta. Ma ei pea teda rumalaks inimeseks. Suudab ta ju normaalselt palka teenida ja teab ka masinatest midagi. Minu auto teeb ta niks ja naks korda.
Viimasel ajal olen hakanud tundma, et olen vägagi avatud uutele suhetele.
Hing igatseb midagi, mida kodus iialgi ei saa .....
Loete vist, et heast elust lolliks läinud. Pealtnäha paistab see paljudele niimoodi. Aga ma ei saa ju heast peast kõike ära lõhkuda. Mul ei ole argumente juba oma laste ees. Pealegi kardan, et mees hakkab siis jooma ja on lubanud ennast maha lasta. ....
Olen nagu lõksus loom.
Aga kui uues suhtes tulevad uued kiiksud? Aga äkki parem järsk lõpp, kui õks vingumine ja mõttetu hädaldamine.
Kas parandada vana maja - või ehitada uus ja tugeva vundamendiga.
Mnjaa... mina prooviks vana natuke lappida kõigepealt. Ei tasu kohe paati hüljata... Rääkige asjadest. Ütled ju, et ka sul armastus alles. Peale pikka kooselu tuleb ikka ette hetki, kus tüdimus tuleb peale ja kõik tundub must ja masendav ja oma mees nii tüütu, igav jne. Ka vana kuue saab ilusaks ja huvitavaks teha, tuleb ainult natuke vaeva näha. Minge kahekeski kuskile välja, avastage üksteist uuesti jne.
Raske olukord.
Ühest küljest on praegune elu kindel ja stabiilne, tunded puudu. Teisest küljest, kes ütleb, et see uus "maja" ikka korralik tuleb. Kas ta ikka jääb püsima aastateks? Kas ei või sealgi tüdimus tulla?
Uues suhtes juhtub ikka seda, et kiputakse võrdlema vanaga. Osa asju paremad, osa halvemad. Lisaks veel lappimist vajavad tunded, mis lahkuminekuprotsessi juures tekivad ja loomulikult lapsed..... Kuna ka nemad kuuluvad perekonda, siis minu meelest on ebaõiglane, kui vanemad ainuisikuliselt võtavad õiguse see perekond lõhkuda.
Mõtlema pead kõikidele ja kõigele. Unustada ei tohi ka iseennast!
Minul lõppes ka armastus otsa... ei julgenud sellest kellegile rääkida...päevi... kuid... aastaid... lõpuks olin ise õnnetu ja tegin ka teised õnnetuks. Probleemiga ei saa tegeleda, kui sellest ei räägita. See on nagu vihmavesi, mis uuristab vaikselt pragu järjest suuremaks, kuni lõpuks ei ole võimalik enam lõhest ka üle hüpata. Lihtsalt vaikselt oodates ei juhtu midagi, sest sinu enda mõtted ikka samad. Iga päev paned järjest rohkem tähele neid üksik asju, miks su kooselu ikkagi ei ole hea ja otsid igas sõnas ja teos kinnitust sellele, miks ta ei ole ikkagi hea mees ja miks ta ikkagi on nii igav ja mühakas. Lõpuks ei pane sa neid asju enam tähelegi, mis on head ja toredad. Mõttel on suur jõud! Ei tasu ootama jääda, tasub midagi ette võtta...
Lumesadu, olete olukorras, mis sageli tekib pikaaegsetes ja varases nooruses alanud suhetes. Ühel hetkel on lihtsalt tunne, et armastus on otsas ja asjad enam ei laabu. Sel hetkel ununevad ajad, mil kõik alguse sai ja nähakse suhet ning teist inimest pigem negatiivses valguses. See omakorda tekitab viha ja ärritust.
Vahel ongi nii, et inimesed kasvavad erinevas suunas ja kaob ühine osa, mis suhtes olema peab. Ühiseks osaks jäävad ehk ainult lapsed või siis ühine majapidamine. Hing ihaldab aga sootuks muud.
Mida siis sellises olukorras teha? Minu kogemus ütleb, et enne kui loobuda, tasub proovida veel vana maja remontida. Hiljem, peale lahkuminekut, võib tulla mitmeid küsimusi, et kas ikka sai tehtud õige otsus või oleks pidaanud veel proovima. Ei maksa hoida asju endas, sest see suurendab viha ja kurbust. Rääkida võiks mõne erapooletu inimesega, kes aitaks Teil enda tunded ja mõtted lahti rääkida. Vahel võib kadunud läheduse ja soojuse tunne panna meid oma partnerit kritiseerima. Tegelikult vajatakse lähedust.
Kindlasti tasub kõneleda ka oma mehega. Uurida, kuidas tema suhet näeb ja mida tunneb, kas tema on suhtega rahul. Rääkida ka enda tunnetest. Kui Teie ja Teie mehe emotsioonid lähevad väga teravaks, siis on parem kõnelused hetkeks katkestada ja hiljem jätkata. Vahel on ka hea, kui need tunded on välja räägitud nõustajale või psühholoogile. Siis on hiljem oma mehega rahulikum rääkida ja jõutakse selgema tulemuseni.
Kui kõnelused tulemusi ei anna ja pole abi ka perenõustajast või psühholoogist, siis tuleb mõelda enda peale. Paraku on nii, et kui Teie ei ole õnnelik, siis ei ole seda ka Teie laps ega ka Teie mees. Ühel või teisel moel meid ümbritsevad inimesed tunnetavad meie emotsionaalset seisundit. Iseasi, kas nad seda ka välja näitavad.
lugesin nagu oma elulugu-abiellusin sama vanalt ja abielu kestis 10 aastat-siis enam ei jaksanud õnnetu olla.üritasin mehega rääkida-aga see oli kui sõelaga vee kandmine,nii me siis lahutasime...läks mingi aeg mõõda,ja kord lapsi vaatama tulles kutsus mu ex mind kinno-kuna polnud aastaid käinudki kinos-läksin.see oli üle väga pikkade aastate esimene kord kui me tõesti rääkisime!ja äkki oli tal pulmaaastapäev(!)meeles...no ja nii kestis see hea mitu aastat-käisime koos väljas ja rääkisime ööde kaupa,aga elasime ikka eraldi.ja siis ühel hetkel jõudis talle kohale,et paremat pole ikka üleüldse olemaski kui oma endine naine-ja kuna ma ju tegelikult nii nagu sinagi,väga armastasin teda-siis kolisime uuesti kokku.aga vahetasime elukohta,et mingid külajutud ei hakkaks segama ja seda just laste pärast.10 kuud tagasi saime oma suurtele lastele lisaks printsessikese ja ma ei kahetse sekunditki,et astusin teist korda sama reha peale!
aga sulle ma soovitaks-üritage võtta abielupuhkus-meie olime oma tutvusringkonnas epohhiloovad,ja nüüd nii mõnigi paar jälle üles leidnud selle kaduma läinud A-tähega asja.tõe huvides pean muidugi lisama,et 1 paar läks ikka lahku ka lõplikult ja ega kõik lood ei peagi vist hästi lõppema...ole tugev ja igal juhul ära ole õnnetu-sellest ei võida keegi aga kaotavad kõik!ilusat kevadet
