Mida peaks tegema olukorras, kus pingesituatsioonis (lapsed jonnivad, petetud ootused, "ei läinud nii nagu ma tahtsin", väsimus, möödarääkimine mingis situatsioonis jmt) hakkab ema laste juuresolekul isa - või laste peale täie volüümiga karjuma, asju pilduma, kolistama jmt?
Tekst sisaldab tahtlikku haigettegemist ja solvanguid ka sugulaste teemadel a la "sa oled täpselt nagu su ema, te olete õega ühesugused jmt. Laspsi tabavad laused " eks minge siis isaga minema, otsige uus ema, ma lähen minema, olge siis oma "hea" isaga, minge ära" jne jne. Lapsed on 3 ja 4.
Olukorrad, kus sellised riiud tekivad on reeglina tõeliselt tühised (isa pani lapsele valed püksid jalga, toit kukkus süües särgile, ema ei saa vaadata soovitud telesaadet, sest lapsed segavad jmt.
Rääkimine sellises olukorras on võimatu ja pole siiani "töötanud". Peale konflikti vesteldes on ema küll "sorry" ja palub andeks kuid see ei takista peagi samasugust vihasööstu ja laamendamist.
Olen siiani püüdnud lapsi kaitsta tõmbudes nendega koos kuhugi tuppa ja püüdes nende tähelepanu kisalt ja laamendamisest eemale juhtida. Olen nendega siis mänginud ja püüdnud seletada miks ema nii tige on ( positiivselt, mitte ema "maha tehes"). Kuid selline asi paneb mind ennast tundma nagu mingi kana omaenda kodus. Ei ole normaalne, et mees istub ja talub naise solvanguid ja karjumist- kuigi tehes seda laste pärast.
Teine variant- vastata samaga- ei ole samuti ilmselt mõistlik (jällegi laste pärast).
Üle jääb viimane võimalus: minna kodust ära. Jalutama või kuhugi linnapeale...- kuid ka sellel on oma halvad pooled- ma ei või teada, mis teksti ema lastele ilma minu juuresolekuta võib ajada, samuti ei pruugi lapsed aru saada, kui kauaks ja kuhu isa läheb...- et kas päriselt ära või korraks ainult (juba lahkumisfakt ise on lastele hirmutav).
Seega- mida siis teha?
Kodus olla ei saa- see lõppeb enesehinnangu kaotamise või vägivallaga (vägivallaga minu poolt- tean, et kõik on teatud hetkel võimelised ületama seda piiri).
Kodust ära minek on kah justkui nadi...
tõsine probleem
Mind võttis kohe tummaks, kui esialgu lugesin.
Pean tunnistama, et päris selliseid võtteid ma ei kasuta, aga pehmemat kriitikat olen paar korda küll teinud.
Näiteks siis, kui laps on kogu päeva nõudnud emmet ainult tema jaoks. Muud asjad kõik tegemata. Olen väsinud juba. Mees tuleb töölt (jajaa, tean, ta ka väsinud) ja istub diivanile ning hakkab teleka kanaleid klõpsima. Mina pean hakkama süüa tegema, sest enne pole jõudnud ja ikka pean kõrvalt veel lapsega maid jagama. Tõesti keeb vahel üle, aga selliste sõnadega ei väljendaks ma ennast siiski. Tavaliselt istun siis lapsega mängima ja ütlen mehele, et tehku ise endale süüa. Tavaliselt saab mees aru, millele vihjan ja asub lapse juurde (süüa ta ei tee). Mulle küll sleline lahendus ei meeldi ja mõistan, et see tema jaoks ka solvav - seega püüan vältida sleliseid mõtlematuid avaldusi.
Ma ei tea, kas mu jutt aitas, aga naised sageli ootavad, et mees loeks nende mõtteid. Algataks ise lastega tegelemist, viiks ilma ütlemata prügiämbri välja või pakuks ise, et peseb nõud/paneb lapsed magama ja naine võib rahulikult raamatut lugeda.
Sinu naise puhul tundub küll, et ka temal on probleeme. Miks ta on rahulolematu, võimalik, et vastata ei oskaks ta isegi. Kui naisega sel teemal räägid, ära pinni ning kindlasti unusta miks-küsimused, sest need tekitavad trotsi, endassesulgumist jne. Loodan, et mõni spetsialist annab sulle vihjeid, kuidas probleemist naisega rääkida.
jõudu
No ma annan endale aru, et naisel pole kodus kahe väikese lapsega üldse lihtne ja slletõttu koguneb tundeid, mis siis just õhtul mehe koju tulles välja purskavad.
Kindlasti on olemas ka teatud päästikud mis need tunded vallandvad. Loomulikult jään ka mina vahel diivanile passima ja ei märka naise või vajadusi. Vahel olen ise närvis ja annan põhjust. Kõike tuleb ette.
Kuid siin on 1 suur AGA.
On suur vahe, kas sa vihasena käratad korra või paar- ja ütled midagi teravat (ja peatad ennast siis, sest saad aru, et see on kole ja haavav) või sa saadad kõik pere liikmed pikalt ja räägid mida IGANES sülg suhu toob- visates seejuures asju või kolistades toolide ja nõudega. Kusjuures see kestab pikalt. See ongi probleem, et mu naine ei LÕPETA vaid teeb täiesti TEADLIKULT haiget. ja oleks siis asi ainult minus- aga ta käitub nii ka väikeste lastega! Lastega, kes pole lihtsalt võimelised sellist koormat ja segadust taluma ja lahti mõtestama.
Ängi lisab seejuures asjaolu, et ma ei näe viise mida kasutada, et seda olukorda muuta- sest pingesituatsioone jääb alati olema.
Tegelikult on tõsiasi see, et mehel puuduvad vahendid sellise terrori lõpetamiseks (kui ta ei taha olla macho, kes üritab mingi mütoloogilise üleolekuga naist paika panna- mis lõppeb tavaliselt ihtlabase karjumise ja sõimuga ning asjade pildumisega ja erinevate "kättemaksudega").
Oleme sellest teemast rääkinud avameelselt ka mitmete perekonnasõpradega ja otsinud erinevaid lahendusi- aga ei midagi...
Seega siis ikkagi mingi pagemine?
Aga näiteks kl 23.46 õhtul on seda väga jama teha...
Olete omajagu keerulises olukorras. Hoolimata Teie püüdlustest asju kontrolli all hoida, see ei taha toimida. Olete probleemile väga õigesti lähenenud. Samuti on arusaadav, et Te ise olete ka väsinud selles. Ei ole kerge olla tülides maandaja rollis.
Teie kirja lugedes tundub mulle, et Teie naine võib olla omadega üsna hädas. Tema käitumine võib olla ka depressiooni väljenduseks - rahulolematus, vihasööstud, hilisemad süütunded, mis omakorda suurendavad vihasööstude sagenemist jne. Tundub, et naise "tass" on tühi (ehk siis jaks on otsas) ja sealt pole kellegile midagi pakkuda - ei Teile ega ka Teie lastele, iseendast rääkimata. Ütlemised lastele ("minge siis isaga") viitavad pigem ema enda madalale enesehinnagule ja tundub, et ta tunneb ennast mingil põhjusel läbikukkujana. On tõesti kummaline, et selline enesekriitilisus väljendub teiste kritiseerimises, aga nii see sageli on.
Lahendus? Oleks tõepoolest tore, kui me oskaks üksteise mõtteid lugeda, aga see pole võimalik. Teie ei saa oma naise käitumist kuidagi ette aimata ja tema tahtmisi täita, kui naine ise oma soove ei väljenda.
Teil on ka õigus - kodust lahkumine ei pruugi olla lahendus, vaid hoopis asja hullemaks ajada. Naine saab vaid kinnitust, et asjad lagunevadki käest.
Üks võimalus, mida Te juba proovinud olete, on rääkida naisega siis, kui ta on rahulik. Kahjuks Te ei täpsusta, kuidas jutuajamised kulgevad. Kui Te alustate juttu teemal, et naisel on probleem, siis see tekitab temas paraku trotsi ja pahameelt. Pigem rääkida, et Teil on mure laste pärast ja kindlasti selgitada, kuidas Te ennast tunnete, kui naine nii käitub. See eeldab eneseavamist, mis alati nii kerge polegi. Mõelge ennem valmis, mis on kuidas täpselt naise käitumine Teile mõjub ja miks.
Kui jutuajamine sujub, siis võib pakkuda naisele enda abi. Näiteks küsida, kuidas ta ootab, et Te tema vihahoo ajal käituksite. Mida Te saate siis ära teha.
Kui aga jutuajamine ei suju, siis on oluline ise mitte naise emotsioonidega kaasa minna. Mul on siin seda kerge öelda, kuid Teil seda palju raskem ellu viia. Ise olen kogenud, et lähedastes suhetes on võimalik jääda veidi rohkem rahulikuks siis, kui mõista, et vihane või kurb partner on ise hädas ja minust on abi, kui ma teda ära kuulan ja tema emotsioone "enda kanda" ei võta. Näiteks võiks naisele öelda, et Te saate aru, et ta meeleheitel ja ei oska midagi teha või siis väsinud. Naise süüdistamine ei aita.
Võiksite välja pakkuda ka võimalust koos perenõustaja või siis psühholoogi poole pöörduda. Ei maksa naisele öelda, et temal on probleem, vaid anda märku, et koos saate olukorda paremaks muuta. Neutraalse inimesega vestlus aitab pingeid maandada ja omavahel asjad selgeks rääkida. Samuti võib naine saada abi võimaliku depressiooni korral.
Palju jõudu Teile!
Mul tekkis sinu juttu lugedes üks küsimus - kas lapsed käivad lasteaias ja naine tööl - või on emme lastega kodus?
Oma kogemus naise ja emana on selline, et mida kauemaks koju jääda seda hullemaks olukord võib muutuda. Lihtsalt ei näe enam mis ümberringi toimub.
Samas on muidugi kohutavad nn. suhtekolmnurgad, kus naine on mehele millegipärast vihane ja siis valab oma tunded laste peale välja.
Samuti tundub sinu jutu järgi, et asi on päris viimse piirini läinud - kui me, naised oleksime säärases olukorras, siis võimalusel võtaksime oma lapsed ja kimpsud - kompsud ja laseksime kodust jalga. Sul mehena on seda raskem teha - aga kas ka võimatu?? Igasuguse psühholoogi juurde minek hetkel on vist varavõitu - supp on liiga kuum - aga see on minu kui asjatundmatu naise seisukoht . On probleeme, mis vajavad aega ja on olukordi, mida oleks mõttekas kiirelt muuta -kindlasti leiad veel mõne variandi mis su perele sobib. Kiire on asi minu arust siis kui lastel tekivad terviseprobleemid - öine enurees, laps võpatab iga kõvema sõna peale, tahab pidevalt sinu sülle. ei saa oma und täis magatud jne.Ja kuidas on lood sinu enda vajaduste ja soovidega? Tore on kui oled hoolitsev isa, aga riiaka naise kõrval armastav mees olla on vist päris raske.
Öösel linna peale kollama minnes lähed sa "kergema" vastupanu teed -koju tulles on vist probleem veel suurem. Aja oma naine õhtul linna peale??Kuidas see mõte sulle meeldiks?
Napsikule:
1Lastest käib lasteaias, teine on kodus. vahel on nad muidugi haiged ja on mõlemad kodus. Ma ei leia, et lastega kuhugi minema minek oleks hea mõte- esiteks pole kuhugi minna ja teiseks oleks see selline "karistus ja kättemaks" naisele- et kui ennast ei kontrolli- siis kannata- vmt.
Lastele mõjub selline vanema käitumine närviliseks tegevalt. See tähendab, et lapsed muutuvad ka ise kiirelt ärrituvateks ja "kurjadeks", kes hakkavad igast asjast jonnima ja stseene tegema.
Küllap on võti vist pigem mu enda rahuliku närvi säilitamises- püüan ehk neid olukordi mitte nii isiklikult võtta (sest paratamatult tekib teatud ahistatuse tunne. Et selleks, et säilitada mingitki rahulikku õhkkonda tuleb lihtsalt suu kinni hoida ja lasta naisel omale nö "sisse sõita". Jama on vaid selles, et neid tekkinud faile on pärast väga raske kustutada).
Küllap on probleem ka selles, et naine on ligi 5 aastat kodus olnud ja tunneb ennast ümbritsevast elust justkui võõrdunud- et kõik teevad karjääri ja elavad huvitavat elu ja tema peab kodus möllama. Teisalt oleks tal pisut raske tööl käia, kui väiksem laps on üpris sageli haige olnud ja hoolitsust vajanud.
Ega siin vist selgeid ja üheseid vastuseid polegi.
meenutan ennast 25 aastat tagasi ja leidsin ühe lahenduse, mis minule sobis. las naine läheb õhtul välja. kui elate külas või väiksemas kohas ehk on seal mingis naisteklubis võimalik asjatada. kui linnas siis on rohkem variante:teater, kino, kontsert. ei tohi ka unustada sugulasi ja sõbrannasid.
vahest aitab lihtsalt jalutamine, suusatamine, jalgrattaga sõitmine. tundub, et naisel pole kaitsvat õlga mille najal nutta. oma töölkäivat meest ei taha armastav abikaasa koormata, hoiab pinged endas ja siis nad purskavad hoopis teistpidiselt välja. naisel on ilmselt vaja oma ruumi ja oma aega. võimaldage talle seda, las jäävad toad koristamata, las olla rohkem valmistoitu jne. minule aitas ka mehe nn. must huumor. see õpetas mind omaenda hädade üle naerma ja varstin sain ise endale öelda: ma pissin oma meeleheite peale. tubli mees olete, et oma perest hoolite. jõudu ja andke teada kuidas asjad edenevad. muuseas, hea seks aitab ka alati.
Küllap olete vahepeal vähe omavahel rääkinud ja suhelnud, võibolla on ka muid lahtimõtestamata probleeme, kasvõi nendesamade sugulastega, voodielus või kus iganes. Arutage, mida kumbki üldse elult ootab, aga rahulikul momendil.
Ilmselt kaks põhiprobleemi - teie omavahelised suhted ja pikk lastega kodusolek. Räägitagu mis tahes, aga aastaid tittedega kodus olla ei sobi kõigile ühtviisi hästi. Sobimatud jagunevad omakorda kaheks: ühte sunnivad koju jääma olud või lähikondsed, teine valib sellise elu vabatahtlikult ja rõõmuga, kuid hiljem selgub, et see ei sobinud sellele inimtüübile. Viimasel juhul võib inimene ise mitte aru saada, et muuta tuleks elukorraldust. Minul on kogemus oma emaga, kes lõppkokkuvõttes pööras täitsa ära ja kogu lapsepõlv möödus meil horrori tähe all. Ta küll püüdis olla tubli perenaine, kuid raiskas sinna nii palju energiat, et tema muud ambitsioonid ei teostunud. Alateadlikult ta tundis ennast läbikukkunud inimesena, kuid lõpptulemus oli lähikondsete süüdistamine kõikmõeldavates asjades.
Kui üks rabab päevad otsa tööl ja teine tittedega kodus, siis võib kummalgi ka tekkida "ainult mina pean üksi rabama" tunne, eriti kui omavahel ei suhelda.
Arvesta, et iga täiskasvanu vajab suhtlust teiste täiskasvanutega, ei piisa kisavate mudilaste keskel viibimisest. Töölkäija saab oma suhtluslimiidi päeval kätte ja võibki tahta õhtul teleka ees lõõgastuda. Kodusolija jaoks on abikaasa teinekord ainsaks võimalikuks suhtluspartneriks. Võtke aega koos ringi liikumiseks, käige kasvõi jalutamas, külas, kusiganes. Kusjuures mõnel sellisel korral võiks lapsed olla vanaema, hoidja, sõbranna vm. hoida - olge teineteise päralt. Samuti võiks naine ennast ise tuulutada - käigu trennis või kasvõi sõbrannadel külas, see ei maksa midagi. Kui hoidjat pole võtta, mingu kasvõi lastega koos - inimeste keskel viibimine on vajalik.
Tööleminek võib olla lahendus, kuid kui inimesel juba närvid nii läbi, siis võib ka see põhjustada lisapingeid. Asi on tõsine, ilmselt on vaja psühhoteraapiat - pereteraapiat mõlemale, aga ka nt. antidepressandikuuri. Või ta ongi olnud nii sõjakas ja temperamentne inimene kogu aeg?
