Olen nüüdseks ema olnud 1,6 aastat.See peaks ju olema endale imede aeg kus saab ise ka kasvada ning arendeda vâikse imega.Mina olen jõudnud punktis kus emadus mind hâirib iga päevaga enam.Olen 24 aastane ja laps polnud planeeritud.Mina ise polekski teda tahtnud aga lapse isa ùtles oma viimase sõna et játame alles.Kahetsen siiani et teda kuulasin ja aborti ei teinud.Ta nagunii mind ei toetanud 9 kuud ega aidanud lapsega kui ta imik oli.Nüüdseks oleme ùldse lahus.
Nüüd minul elu seisab ja tõesti ei suuda lapsest rõõmu tunda.Pigem hommikul teen silmad lahti ja mōtlen milleks see kôik?Mind hâirib see et pean tal mâhkmeid vahetema seal hulgas ka kakaseid.Ma ei suuda kui ta minu peal turnib ja tahab pidevalt midagi.Vihkan ta jonnihoogusid ja tahaks siis talle kerepeale anda.Mind hâirib et pean temaga kodus passima ja oma aega null.Ma ei naudi seda vaid teen kohustusest! Vihkan emadust selles pole midagi toredat.Tahaks ta kuskile ära anda ja põgeneda!
Teiseks mind hâirib et ta on poiss!Ma ei teadnud 9 kuud kelle ma saan aga koguaeg rääkisin et minu väike Johanna on tulemas.Ma olen alati tüdrukut tahtnud ja ammu ilma oli isegi nimi olemas!Ma olen kade nende peale kes tüdruku saavad.Vaatan enda poissi ja mōtlen et kui ta oleks vaid tüdruk siis ta ei käituks nii pööraselt ning metsikult.Ma ei suuds poissi kasvatada ega armastada!Niigi mu enda ema jättis mind taha plaanile kui ma venna endale sain.Tahaks ka osta armsaid kleidikesi,teha patsikesi jne.Oleks mul vaid tüdruk!Kui ma pole sisimas 1,6 aastat sellega leppinud et mul poiss on kas siis seda üldse juhtubki??
Olete ema, kuid teile tundub, et olete seda vastu tahtmist. Elu on teid viinud olukorda, millega on teil raske leppida. Poega üksi kasvatada on igapäevaselt pingutust nõudev ja teile tundub, et olukord on sarnane teie lapsepõlvega, kus tundsite end kõrvalejäetuna.
Mõistan teie meeleheidet. Väikest last kasvatada võib olla tõeline väljakutse, eriti, kui seda tuleb teha üksikvanemana. Igapäevased toimetused ei näi lõppevat ja laps tahab tähelepanu pea 24/7. Teile tundub, et teil oleks kergem, kui oleks sündinud tütar. Võib olla tõepoolest oleksite siis olukorraga emotsionaalselt lihtsamini hakkama saanud, kuid tegelikult ei ole vahet, kas poiss või tüdruk, lapse vajadused on ikka vaja rahuldada. Kas laps vajab rohkem või vähem lapsevanemaga kontakti sõltub natuke geneetikast, aga eelkõige siiski sellest, kui suur on läheduse vajakajäämine praeguseks hetkeks ja kui suur on lapse stressitase. Kui lapsevanem lapse lähedal on stressis, on stressis alati ka laps ja nõuab seeläbi veelgi rohkem lapsevanema tähelepanu.
Seepärast, ainus lahendus olukorrale on see, et hakkate igal võimalikul moel endale abi ja toetust otsima. Ehk on teil perekonnas või lähituttavate hulgas mõni abivalmis inimene, kelle hoolde laps aeg ajalt jätta või mõni inimene, keda usaldate ning kellega rääkida saate? Küsige perearstilt tasuta psühholoogi võimalust või leidke endale isiklik psühholoog, kes saab teid kuulata ja kellega koos on võimalik olukorda analüüsida ja lahendusi leida. Kui meeleolu on väga halb, siis on kindlasti abi ravimitest, mida kirjutab perearst, aga veel parem, kui seda teeb psühhiaater. Loodan, et leiate jõudu spetsialistide poole pöördumiseks, sest pidevat viha ja valu tundes, rikute te enda ja pikemas perspektiivis ka poja elu.
Teil ei ole hetkel võimalus kasvatada tütart ja talle ilusaid kleidikesi osta ning patse punuda, kuid teil on võimalus kasvatada tõeline härrasmees, kelle üle aastate pärast uhkust tunda.
Kui meeleolu läheb väga raskeks, siis saate helistada eluliini tasuta numbritele:
www.eluliin.ee/
Soovin teile siiralt jaksu olukorra muutmisel!
