Meil viimased kuu aega probleem tütrega kes apsoluutselt ei allu minu keeldudele käskudele. Kui midagi keelan lihtsalt naerab mulle näkku või siis viskab pikali,solvub või hoopiski hakkab kätega rääkima või näpistab. Olen proovinud rahulikult seletada ja olen ka nurka pannud, aga mitte miski ei tundu mõjuvat.
Lisaks arvab ta, et kui tema kutsub, siis peab kohe jooksma.Ta ei oska oodata, aga samas ise ka ei tee vaid hakkab karjuma ja järgi ei anna. Lisaks oleme viimasel ajal hädas sellega, et paljude asjade peale tuleb vastuseks" ma ei viitsi." Näiteks ma ei viitsi riidesse panna või ma ei viitsi kommipaberit prügikasti viia vii sina või ma ei viitsi mänguasju kokku korjata.
Kas antud olukord võib kuidagi seotud olla beebi sünniga perre ja kuidas käituda?Palun abi ja nõu.
Olete hädas oma 3,5-aastase tütrega. Soovite, et tütar võtaks teid kuulda, olete püüdnud kasutada eri viise selle saavutamiseks, kuid miski ei tundu mõjuvat.
3-4-aastane laps on oma arengus jõuliselt kaardistamas oma minapilti, ta on rohkem valmis jälgima reegleid ja kokkuleppeid, kuid minapildi kasvuga seoses on eriti tundlik jõu kasutamisele. Lapse alateadlik soov on tunda end väärika inimolendina, ja keeldude ja käskudega kohtudes ärkab temas protest. Niisiis võib teie kirjelduse põhjal öelda, et laps on taibukas ja tubli, areneb eakohaselt, püüab seista enda eest, ja reageerib ägedalt, kui keegi teda piirab. See kõik kuulub tema arengujärgu juurde.
Vanema jaoks on loomulikult siin palju olukordi, mis võivad tunduda keerukad. On situatsioone, kus vanema asi on panna vastuvaidlematu piir (nt ohtlikud olukorrad, tervisesse puutuv), kuid siiski, ja rohkem kui me eeldame, on olukordi, kus on parem püüda koostöö ja mõistmise poole. Laste kasvatamine on eelkõige suhte loomine nendega, suhet luues saab aga alati mõelda sellele, millist suhet me tahame, ja püüda siis selle poole. Kui me soovime luua ja hoida lähedast ja usalduslikku suhet, siis ei tule ju kõne alla, et me kavandame tegevusi, mis kahjustavad usaldust ning viivad meid teineteisest eemale. Karistamine, mõistmatus, käsud ja keelud seda paratamatult teevad.
3-4-aastane laps ei protesti tihti mitte selle vastu, kas teha, pigem soovib ta ise valida, kuidas seda teha, samuti võib last vastuhakule sundida korralduslik toon. Nt kui lapsele öelda: hakka riidesse panema, võib laps hakata sellega venitama või üldse keelduda. Aga kui öelda: näed, siin on sokid, püksid ja pusa, mis sa kõige enne tahad panna, sokid või püksid? – siis keskendub laps valikule, pealgi tunneb ta end kellegi väärikana, kellega tehakse koostööd.
Vanemlike korralduste mittetäitmise taga võib olla ka see, et laps ei taju veel kuigi hästi seoseid. Ta saab aru korraldusest või keelust, kuid ei pruugi mõista, et see peab juhtima tema käitumist.
Lapsel peab säilima tunne, et tal on õigus olla MINA. Kui laps saab käskude asemel infot (kindad on esikus), me laseme tal otsustada (kas sa tahab panna punased sõrmikud või hallitriibulised?), suuname ta mõtlema (lumega käiakse talvesaabastega, vihmaga kummikutega. Vaata aknast, mis ilm täna on), siis aitate lapse minal kasvada ja vastuseisu on palju vähem.
Kui laps keelu peale naerab või just nagu meelega keelatut teeb, siis see on ühelt poolt lapse püüd aru saada, kas keeld on tõsiselt mõeldud. Osati on lapse n-ö vastandkäitumine seotud püüuga omandada või kinnistada seda, mida ei tohi. Näiteks soovib ta puutuda just seda, mida võtta ei tohtinud, sest vajab lisaks mõttetööle (emme ütles: ei tohi) ka puudutamist (see on see asi mida ei tohi puutuda). Lapse ägeda reaktsiooniga kohtudes tuleks meeles pidada, et väike laps ei tule oma tunnetega toime, ta ootab tuge täiskasvanult. Nii et kui lapsele rahulikult lausute: sulle üldse ei meeldinud, et...; sa oleksid hoopis tahtnud...; sa oled kuri, kuna... jne, vastavalt olukorrale, siis laps saab aru, et need ägedad tunded tema sees, mis sundisid teda pikali viskama või solvunult reageerima on normaalsed tunded, mis kuuluvad inimese juurde, need elatakse välja (ollaksegi pahased, pettunud, nutused, kõike seda võib olla) ja elu läheb edasi.
Lapsel puudub ka võime oma tahtmisi edasi lükata, lapsed tahavad ikka kõike kohe ja nüüd. See aga ei tähenda, et teie sellepärast kohe jooksma peaksite. Siingi aitab last see, kui ta saab teilt signaali, et olete temast aru saanud, kuid teilgi on omad soovid. Nt: ma saan aru, et sa soovid, et ma kohe tuleksin. Ma lõpetan laua katmise ja seejärel tulengi sinu juurde.
Tihti vanemad kardavad lastele järele anda, peljates laste ülemvõimu. Kuid igas olukorras on lahendus alati vanemate valida. Laps ei tea lahendusi, ta ei saa vastutada selle eest, laps lihtsalt tunneb ennast halvasti ja käitub oma tundele vastavalt (nt näpistab), ta ei oska oma tegevust planeerida. Laps on impulsiivne ega oska näha seost põhjuse ja tagajärje vahel, nagu ta ei oska ka ette arvata, milline mõju võib olla tema käitumisel. Kõike õpib ta oma vanemate toel ja eeskujul.
Lapse käitumine lisaks arengulistele eripäradele on kindlasti seotud ka beebi sünniga perre. Vanem laps tunneb end mõnes mõttes ju ikka kõrvalejäetuna, isegi kui vanemad püüavad igati ka vanemat last fookuses hoida. Kindlasti on vaja siin püüda olla mõistev ja kannatlik lapse reageerinute osas ning anda talle piisavalt läheduse ja tähtisolemise tunnet.
