Kirjutan sportlikust huvist. Sattusin lugema üht kokkuvõtet teemal, kuidas maailma eri paigust pärit lapsevanemad oma lastega nende ülekaalust räägivad. Hiina, Korea jt selle kandi vanemaid pöörduvad oma lapse poole otse "Kuule, paksuke, sa peaksid alla võtma!". USA vanemad pigem väldivad teemat või ütlevad seda kaude, nt üks lapsevanem kinkis oma ülekaalulisele tütrele jõuludeks teetassi, mille sees oli pakike kaalulangetamise teed.
Mis teie arvate, kuidas oleks õige pöörduda ülekaalulise lapse poole ja pakkuda kaalulangetamise ideed? Nii et laps ei saaks haiget. Olen ka lugenud laste arvamusi, et vanemad üldiselt eksivad, kui arvavad, et laps ei tea, et ema-isa on mures tema kaalu pärast.
On öeldud, et mõtle, enne kui ütled ning kaalu ka võimalust üldse mitte öelda. Aga kui öelda, siis mis sõnu peaks kasutama?
Lapsed tajuvad tõepoolest sageli väga täpselt oma vanemate tundeid ka ses osas, millest ei räägita. Vahel võib tõesti tunduda, et parem on keerukaid teemasid mitte puutuda, sest kardetakse suhteid rikkuda. Samas on tabuteemadel kombeks justkui magnetiga ligi tõmmata aina uusi teemakesi, ja nii jääb kõneldavate teemade ring aina vähemaks. Head suhted on aga ikka n-ö läbipaistvad, kui usaldus on suur, ei kardeta nn ohtlikke teemasid, suuri tundepuhanguid ega ka konflikte.
Kõiki teemasid peaks saama rääkida, vaja on sobivat ajastust, soovi teist tema probleemis toetada ja mõista, oma sõnum temani viia, talle samal ajal võimalikult palju ruumi jättes. Oma arvamust peale suruda on ohtlik, siis on vastupanu teke enam kui kindel. Lapsevanem peaks kõigepealt endale selgeks tegema, mis on temale lapse ülekaalulisuse teema juures tähtis: lapse tervis, väljanägemine, teiste suhtumine vms. Vahel on lapse liiane kehakaal seotud mõne orgaanilise haigusega, ravimite mõjuga vms, ka seda peaks taustal arvestama. Samas on füüsilised ja psüühilised sümptomid alati üksteisega seotud, nii et endamisi võiks ka küsida: mille eest see laps ennast kaitsma peab, et ta enda ümber sellise kaitsva polstri on kasvatanud?.
Olukorras, kus ülesvõetav teema on delikaatne, võiks enne järele mõelda, mida ja kuidas ma ütlen. Oluline on olla endakohane (mina arvan, ma olen mõelnud, mulle tundub, minule teeb muret) ja hinnanguvaba: "paks" ja ka "ülekaaluline" on hinnang, aga ikka saab olukorda hinnanguvabalt kirjeldada, nt: "... ma märkasin, et sa kaalud ... kg"; „eelmisel korral, kui sa kaalul käisid, oli näit ..., nüüd on see ... Mulle teeb muret, et vahe on ... kg. Oluline on oskus laps kaasata, küsida tema arvamust ja tema lahendusi. Kuidas laps ise ennast ses olukorras tunneb? Mida tema arvates võiks ette võtta? Kuidas ta näeb minu osa, kuidas mina teda aidata saaks?
Vanemad kardavad tihti, et laps vihastab või solvub, hakkab nutma vms. Teise inimese tunnetega kohtudes on kõige toetavam jääda kohale, endiselt toetada ja mõista, peegeldada: „Sind teeb kurvaks, et ...“; „sa solvusid, et ma selle teema üles võtsin, kuna...“ jne. Kui laps näeb, et vanem temast aru saab, ei süüdista ega suru peale oma arvamust ja on valmis teda edasi kuulama, võib vestlus veidi aja pärast jälle rahulikumas õhkkonnas jätkuda.
Iga tema juures on oluline arvestada lapse vanusega. Väiksema lapse kaaluprobleemiga saab tegelda kaude: ärgitada last rohkem liikuma, muuta toidusedelit, kommide-küpsiste asemel panna lauale porgandikuubikud, välistada magusad joogid, otsida positiivset eeskuju multikatest, lasteraamatutest jms. Kõike seda saab mõistagi rakendada ka suurema lapsega.
Väärtused on peidus meie käitumiste all. Kui tahame, et meie lapsed oleksid normkaalus, aktiivsed ja terved, siis eelkõige peaksime sellised olema ise.
