Peres ema-isa, 4-aastane tüdruk ja 2,5-aastased kaksikud (poiss ja tüdruk).
Mure kaksikpoisiga, kes väljendab ennast agresiivselt. Kui talle miksi ei sobi, siis kipub lööma - seda nii kodus kui ka lasteaias. Kuid põhiliselt lasteaias.
Kui ta lööb või hammustab, siis ta saab ka ise kohe aru, et on valu teinud ja ehmatab ära ning seejärel läheb ka kohe vabandama ja kallistama. Usun, et ta mõistab väga hästi, mis on valu, sest on lasteaias ise hammustada saanud.
Ta ei oska muudmoodi ka ennast väljendada, kui ainult "Tahan jonnida!" või "Olen kuri!". Ning lisaks on tal väga tugevad jonnihood. Kui ikka ei saa seda, mida tema tahab, siis on jonn kiirelt tulema ning see kestab väga pikalt.
Olen proovinud:
- kõigepealt rääkisime, et valus on teistel lastele/õel/emmel/issil jne
- proovisime nn. paha lapse kohta, kus istub 2 minutit ja peale seda räägime uuesti, mis juhtus/miks nii teha ei tohi ... seda tehakse ka lasteaias (minu ettepanekul)
- olen ka rääkinud, et emme on kurb, kui ta valu teeb ning et teised lapsed ei taha muidu temaga mängida ja sõbrad olla jne
- jonni puhul olen rääkinud, miks midagi konkreetselt hetkel ei saa ja üritan muule teemale minna, kuid lõpuks olen siiski sunnitud tema jonni ignoreerima, sest see lihtsalt ei lõppe.
Peaaegu iga päev, kui lasteaeda järele lähen, siis üks laps on saanud kriimustada/hammustada jne.
Selline käitumine on poisil olnud alates lasteaeda minekust ehk siis nüüd juba 5 kuud.
Lastega tegemele abikaasaga koos (issi on väga tubli ja on väga aktiivne lastega suhtlemisel). Ka lasteaias on õpetajatega suhtlemine väga aktiivne ja proovime vastastikku ükteist aidata, et poisist aru saada.
Mida oleks võimalik veel teha? Mõistus otsas ja nutt tuleb peale, oska enam muudmoodi lapsele läheneda, et ta lõpetaks löömise.
Olete mures oma kaksikpoisi pärast, kes kipub lööma ja hammustama.
Kirjeldate ka, kuidas olete püüdnud olukorda lahendada.
Tõepoolest, lapsed näitavad agressiivset käitumist, kui neile miski ei sobi. Mida rohkem ei sobi, seda agressiivsem võib käitumine olla. Laias laastus on nii, et kui laps käitub halvasti, siis ta tunneb ennast halvasti, ta lihtsalt ei oska oma halva tundega midagi muud peale hakata ega seda muul moel välja näidata, ta ei tea enamasti ise ka, mis ta tahab või mis puudu on, ammugi ei oska ta seda selgelt öelda.
Ka jonniga on sama lugu. Sest mis toimub selles olukorras, mille kohta vanemad ütlevad: laps jonnib? Selles olukorras laps seisab oma vajaduse eest areneda, iseseisvuda, olla ise, teha ise. Ei maksa lapsele vastu jonnida, lapsega võidelda (ignoreerimine on sisuliselt vastujonnimise viis). Tuleks püüda aru saada lapsega toimuvast ja teda toetada. See on ühtlasi alus lapse tulevasele eneseregulatsioonioskusele: kui vanem suudab keerukates emotsionaalsetes olukordades jääda rahulikuks, kannatlikuks ja hoolivaks, siis selle toel õpib lapski sarnasel moel käituma. Väikelapsel puudub eneseregulatsioonioskus, ta suudab rahuneda vaid täiskasvanu toel.
Lasteaeda minek on suur muutus lapse elus, lapsed on erinevad, mõni harjub kiiresti, teine ei harjugi. Iga muutus toob kaasa pinge ja see pinge on vaja maandada. Nii et lapse käitumist polegi vaja siin pikalt arutada, vaja on mõista, mis on peidus selle käitumise taga. Reeglina on lapse „halba“ käitumisse peidetud sõnum umbes selline: ma tunnen ennast kohutavalt, ma ei oska sellega midagi peale hakata, ma olen hädas, palun tulge mulle appi, palun seletage mulle, mis minuga lahti on!
Vanema tegevus seesuguste käitumiste puhul peaks olema kahesugune. Esiteks – seda olete ka teinud – tuleb lapsele selgesti öelda: ai, mul on valus, kui sa hammustad, ei tohi! See peab olema täiesti kooskõlaline sõnum, st teie keha, hääl, silmad ja sõnad annavad edasi sama infot. Kui vanema sõnum on segane, on lapski segaduses. Teine ja hoopis tähtsam asi, mida sel puhul teha, on lapse tunnete aktsepteerimine ja tema vajaduste uurimine ning nende katmine.
Kui laps käitub „halvasti“, siis ta tunneb ennast halvasti. Tunded kuuluvad iga inimese juurde, neid ei ole võimalik vältida. Seega – kui laps pärast „halba“ käitumist pannakse karistustooli, siis milline on lapse tõlge vanema käitumisele? Näiteks selline: minuga on valesti. Ma ei tohiks tunda seda, mida ma tunnen, ma ei tohiks puudust tunda sellest, millest ma väga puudust tunnen. Ma pean olema üks teine laps. Ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma olen.
Turvaline ja lapse head arengut toetav viis on aidata lapsel tundeid maandada selle kaudu, et te tema tundeid mõista püüate ja neid talle tagasi peegeldate. Sulle ei meeldinud, et... Sa said pahaseks, sest... Sa oled kurb, kuna... Sarnaste peegelduste kaudu saab laps aru, et tunded tema sees on normaalsed, et temaga pole midagi lahti, et ta on tore ja normaalne laps.
Kirjutate, et lapse jonn ei lõpe ega lõpe. See olukord tekib tavaliselt siis, kui laps tunneb, et vastutus olukorra lahenduse eest lasub temal. Näiteks kui laps on pettunud, kuna jäi ilma millestki, mida soovis (uut mänguasja, jäätist vms) või talle ei meeldinud vanema soov (hakata riidesse panema, hambad ära pesta, saapad jalast võtta jne), siis laps impulsiivsena näitab oma pettumust väga selgelt välja, näiteks nuttes, asju loopides vms. Kui vanem ses olukorras lapse tundeid mõistvalt peegeldab, samas aga jääb selgelt ja rahulikult oma ettepaneku juurde, annab see lapsele võimaluse kiiremini rahuneda. Lapse mitterahunemine on tihti seotud sellega, et vanem ei ole rahulik, ta ärritub, korrutab sama asja mitmeid kordi, tunneb end samal ajal halva ja mittetoimetuleva lapsevanemana jne. Tekib olukord, kus laps mõistab, et vanema rahunemine või mitterahunemine on tema otsustada, st vastutus olukorra lahendamise eest on liikunud lapsele. Laps aga ei suuda seda vastutust kanda – see on vanema ülesanne.
Oluline teie olukorras on ka jälgida kõigi pereliikmete vajaduste rahuldatust. Kolme lapsega peres võib kergesti kannatada saada laste vajadus olla heas (ka privaatses) kontaktis oma isa-emaga, samuti võib vanemate väsimus ja isikliku ja/või paariaja puudumine anda tunda vähese kannatlikkuse kaudu. Kui kõigi pereliikmete vajadused on paremini kaetud, on kõigil rahulikum olla. Kui teil on tunne, et mõistus otsas ja nutt tuleb peale, peaksite tingimata mõtlema, kuidas on kaetud teie isiklikud vajadused ja kuidas tekitada olukorda, et need oleks paremini rahuldatud.
9 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
