Mind häirib tütre juures paar asja ja ma ei tea, kuidas reageerida.
Üks asi on see, et ta tahab kodus mõningaid asju minuga koos teha. Näiteks kui oleme tema toas ja ütlen, et on hambapesu aeg ja hakan ees vannituppa minema, siis hakkab nutma ja kutsub mind tagasi. Ütleb "Tule mulle järgi!". Ma ei taha minna ja ütlengi, et ei tule, ma ei taha, aga tema nutab selle peale üha enam ja tuleb poolele teele vastu ja sirutab käe pikalt välja ja ütleb "Tule!". Ma võiksin ju vastu minna, ja kohe, aga ma ei taha. Millegipärast tema selline käitumine häirib mind. Mõnikord teeb ta seda tänaval ka - näeb, et olen eemale läinud, hakkab nutma ja tagasi kutsuma. Mida sellises olukorras teha? Miks mind see häirib? Miks ta nii teeb? Kas on ohutu iga kord kohe talle vastu minna?
Teine asi - tahab tihti ees esimesena minna. Ütleb "Mina ees!" ja läheb meie ees trepist üles või alla. Mõnikord tahab ta, et me/ma ootaksin, kuni ta on alla läinud. Kui ütlen, et ei, ma ei taha siin oodata ja hakkan minema, läheb endast välja, hakkab nutma. See olukord on eelmisega väga sarnane, tekitab samu küsimusi. Üks päev jooksis ta teise tüdrukuga ja hüüdis ka "Mina ees! Mina ees!", aga kui mina teda vahel ikka ees lasen, siis see tüdruk ei mõelnudki ootama jääda, kuni mu tütar ees saab joosta. Siit ka minu mure, et ok, mina võin ju teha nii, nagu ta tahab, aga muu maailm ei tee. Kas tal ei oleks lihtsam õppida, et teised teevad oma äranägemise, mitte tema tahte järgi, kodus, kus on turvalisem? Aga, mida talle sellistel puhkudel öelda? Viimasel ajal olen hakanud ennetama ja juba minnes öelnud, et kui tahab ees minna, hakaku minema.
Kolmas asi on lauakombed. Ta kipub täis suuga rääkima, mis selles vanuses on täiesti ok, aga mis vanuses enam ei ole? 7-8-aastased, kes täis suuga räägivad, on minu jaoks ebameeldivad. Olen talle öelnud "Ma ei saanud midagi aru, mis sa ütlesid. Räägi siis kui suu tühi.". Kuidas kolmeaastasele lauakombeid õpetada? Jääda vaid lootma, et me abikaasaga oleme head eeskujud? Praegu sööme iga päev õhtusööki koos ja nädalavahetusel kõik toidukorrad, eeskuju tal on. Kuidas reageerida, kui ta suu täis räägib?
Neljas asi. Mind häirib, kui ta vinguvat ja virisevat häält teeb. See on kohe päris häiriv. Näiteks tahab, et ma ta nina pühiks, aga selle asemel, et seda öelda, ajab nina ette ja teeb hääli. Või ajab kleidile midagi ja tahab, et ma kleidi seljast ära võtaksin, siis teeb ka kriiskavat häält. Mõnikord teeb hääli, kui süüa juurde tahab, aga ma tahaks teda hoopis parema meelega aidata, kui ta ütleks "Palun veel suppi!". Kas neil puhkudel, mil ta teeb hääli, jääda rahulikuks ja aidata teda või pigem anda teada, et ma ei taha sind aidata, kui sa häälitsed. Vahel ütlen, et ma tahan sind palju rohkm aidata, kui sa ütled "Palun aita mind!", aga ma pole kindel, kas see on hea mõte. Püüan moraali mitte lugeda. Ja anda talle isiklikku tagasiside, kui ta ütleb nii nagu öeldakse. Siin on jälle see lugu, et mina ju võin tema hääli aksepteerida, aga väljaspool kodu seda tõenäoliselt ei tehta.
Olete mures, kas võite tütre soovidele aina järele anda, mõeldes, et „muu maailm nii ei tee“. On tõsi, et lapsel on seda, kuidas elu käib, kõige parem õppida kodus – õieti on kodu selleks kõige õigem koht, ja ongi vanemate oluline ülesanne anda lapsele kaasa oskused ja teadmised, kuidas elus toime tulla, mil viisil suhelda, kuidas enda eest seista jne.
Samas ei maksa lapsele EI öelda vaid n-ö pedagoogilises või n-ö elu õpetamise mõttes. Kõige loomulikum on käituda oma sisetundele, kogemustele ja teadmistele tuginedes. Kui märkate, et laps on hädas (tal on mingi probleem, ükskõik kas suur või väike), on vaja reageerida tähelepanu, kuulamise ja aktsepteerimisega. Laadis: ma saan aru, et sa tahad esimesena trepist üles minna; ma näen, et sulle meeldib esimene olla. Ja laps võibki ju esimesena minna, kui see on hetkel teie jaoks OK. Võib aga ju olla, et teil on näiteks käes rasked toidukotid ja on ebamugav seista ning oodata. Sel juhul saate anda samalaadse peegelduse, kuid lisada oma vajaduse. Nii õpib laps ka paindlikkust ja näeb teie pealt, kuidas rahumeelselt enda eest seista. Igas olukorras, kus emotsioonid on mängus, vastutab vanem selle eest, et see olukord laheneks. Laps ei oska ise oma tunnetega toime tulla, ta õpib seda täiskasvanu kõrval. Kui teie olukorras, mil laps pettunult nutab (nt seetõttu, et ta ei saanud olla esimene), lapse tundeid aktsepteerite (ma saan aru, et sa...) ja jääte rahulikuks (rahu sõnum on, et midagi hullu pole lahti, pettumused kuuluvad elu juurde, siis nutetaksegi, saadakse lähedastelt tuge ning minnakse eluga edasi) ning annate ka lühida selgituse oma käitumisele (mul on käes raske kott, tahan selle tuppa viia ja asjad külmkappi panna), siis see ongi hea lahendus. Laps võib veel oma nuttu edasi nutta, sest olukorra pinge on veel üleval, ent ta rahuneb kergemini, kui märkab, et ema on rahulik ja oma otsuses kindel. Sarnastes olukordades satuvad lapsed segadusse just siis, kui vanem ise on segaduses, pole kindel oma käitumise kohasuses, tunneb süüd keelamise pärast, ei tule toime enda tunnetega kohtudes lapse omadega jms.
Igal vanemal on vaja õppida vahet tegema selle vahel, mida laps tahab ja mida ta vajab. Laps tahab sadat asja, laps on impulsiivne, tahab kohe, ei oska oma tahet edasi lükata. Kui olete kindel, et see, mida laps tahab, ei ole see, mida ta vajab, saate rahulikult ei öelda. Samas on vaja alati olla tähelepanelik, sest käitumine on ikka märk vajadusest. Lapse kõige olulisem vajadus on piisav emotsionaalne kontakt oma vanematega. Puudust ses osas võivad lapsed välja näidata väga erinevatel viisidel. Ikka peaks endale esitama küsimuse, kas ma olen lapse jaoks emotsionaalselt piisavalt kättesaadav, kas laps saab minu käitumise kaudu aru, et ta on mulle tähtis, et ta on väärtuslik sellisena nagu ta on, kas me veedame koos aega, teeme asju koos, kas ma kuulan teda piisavalt, kas ma annan talle eakohast valikuvabadust.
Ka arengulisi eripärasid tuleb kindlasti arvestada, teie lapse eas on väga oluline lapse mina kasv, tal on vaja olla tähelepanu keskpunktis, märgatud ja aktsepteeritud.
Eeskujuks olemine on lapsele tõesti tähtis. Teie kirjeldus söögilauakäitumisest tundub mulle igati korras: te annate lapsele selge minasõnumi kaudu teada, mis teile sobib ja mis ei. Last ei tohi tema käitumise pärast halvustada, andke selge sõnum ja käituge ise nii, nagu te tahate, et laps käituks. Ei saa olla liiga nõudlik, õppimine võtab aega ja on vaevaline protsess lapse jaoks, teda on vaja selles toetada, anda positiivseid minasõnumeid, kui miski õnnestub ning delikaatselt toetada, kui ei õnnestu. Sama kehtib ka lapse „vinguva ja viriseva“ häälitsemise kohta. Moraali lugeda pole tõesti mõtet. Öelge selgelt, mis teile meeldib (nt mulle nii meeldis, kui sa ütlesid: palun aita!), kuid mõelge ka sellele, miks laps käitub just nii. Kas selle nn virisemisega saab laps rohkem teie tähelepanu, parema kontakti? Vahel on nähtav, et lapsed nõuavad välja kasvõi nn äraspidise kontakti (riidlemise ajal oleme ju ka lapse jaoks 100% koha, vaatame talle otsa, oleme lähedal), kuid loomulikult on parem anda see lapsele hädavajalik kontaktis olemise tunne toredamate ühiste tegevuste kaudu.
Kui laps kasvab, hakkab ta kindlasti ka käituma suurema lapse moodi. Ehk ei peaks praegu veel nii palju muretsema selle tõttu, kas väljaspool kodu lapse käitumisi aktsepteeritakse. Lapsel on õigus olla laps ja käituda lapse moodi, teie ja lapse isa on tema peamised tugipunktid, eeskujud, toetajad ja õpetajad. Kui sellega on kõik korras, et saa lapsega midagi halba juhtuda.
