Olen 2 aasta ja 7 kuuse poisi ema. Laps alustas hiljuti uues lasteaias käimist. Esimene päev oli küll paras šokk, kuid järgmised päevad möödusid väga ilusti. Eks see oli ka tänu sellele, et ta alustas eralastehoius käimist juba 1 aasta ja 3 kuusena. Nii füüsilisele kui ka vaimsele arengule on see hästi mõjunud.
Varasemalt ei ole meil olnud mingeid erilisi probleeme. Eks magama minekuga on ikka vaeva nähtud. Olen vihastanud ja ka karjunud, kui ei ole teda õnnestunud õigel ajal magama panna. Olen küll endale siis lubanud, et ei tee seda enam, kuid läheb mõni aeg edasi, ja oleme samas olukorras jälle. Samuti olen püüdnud selle kohta lugeda artikleid, et saada abi ja nõu sellise olukorraga toimetulekuks. Pean ise rohkem endale kindlaks jääma ja proovima erinevaid viise.
Pisut enne, kui laps sai 2-aastaseks, hakkas ta mõnikord protestima riidesse paneku vastu. Pidime talle vastu tahtmist riided selga tõmbama. See algas lihtsalt päeva pealt. Ja jonn on läinud aina suuremaks. Eks olen ise lugenud erinevaid artikleid, et mõista lapse käitumist sellistes olukordades paremini. Püüan ka ennast kõrvalt vaadata, et mida mina valesti teinud olen.
Laps oli ka alates sügisest kuni juunikuuni iga kuu haige. See tekitas pingeid nii tööl kui ka eraelus. Ka suhted elukaaslasega liiguvad täiesti üles alla.
Päris tihti valitseb minus segadus, et kas ma teen ikka õigesti või mida üldse peaksin tegema. Sugulasi mul lähedal ei ela, kes saaksid mind toetada ja lapsega vahel olla. Ka lapse isal on vähe aega ja viitsimist rohkem lapsega koos olla. Lapsest ta siiski hoolib.
Põhjus, miks ma kirjutan, on see, et viimasel ajal ärritun ja vihastun kergesti. Tean, et see on seotud nii magamise, toitumise kui üldiselt elustiiliga. Ka suhted elukaaslaega on mind muutnud närvilisemaks. Ja see omakorda mõjub lapsele halvasti, kui näeb mind närvilise ja ärritatuna. See paneb mind valesti käituma mõningates olukordades, kus karjun lapse peale. Saan aru, et teen valesti ja püüan end muuta, aga mingi aja tagant on asjalood samad.
Sooviksin nõu saada, et kuidas end teatud olukordades paremini kontrollida (kui laps jonnib, ei taha magama jääda, ei taha riideid selga panna)? Olen üldiselt rahulik ja mõistlik inimene. Vahel on küll perioodi, kus paljud asjad ärritavad ja häirivad. Eks ma ise samuti arenen koos lapsega ja püüan olla kannatlikum, aga vahel on lihtsalt nii stressirohkeid perioode, kus ka magama on raske jääda. See aga muudab närviliseks.
Meie suhted lapsega on muidu head ja lähedased. Eks ta ole ka kogu aeg minuga koos. Samas soovin ma, et ma oma närvilisusega lapse psüühikat ära ei rikuks. Viimasel ajal on ta ka kuidagi minus nii kinni olnud. Arvan ise, et see on tingitud uues lasteaias käimisest. Aga kuna me oleme kogu aeg koos, siis tunnen, et mul pole enda jaoks üldse aega. Ma olen end kuidagi nii ära kaotanud, et ei tea isegi, mida tahan ja mida mitte. Täielik segadus.
Tean, et lapse psüühika ja närvikava on väga õrn. Kuidas käituda jonni- või nutuhoogude puhul nii, et jääda rahulikuks ning aidata lapsel jonnist ilusti üle saada? Küsimusi on tegelikult palju rohkem. Ilmselt pean endas selgusele enne jõudma, muutma oma elus midagi, aga kardan, et sellistel närvilistel perioodidel võin lapsele oma karjumisega halvasti mõjuda. Soovin ikka, et temast kasvaks rahulik, oma emotsioonidega toimetulev inimene.
Olete püüdnud toime tulla lapse nutmise ja jonniga, katsute rahulikuks jääda, kuid iga kord see ei õnnestu. Tore, et märkate enda arenemist lapse kõrval, tore, et tunnete end lapsega lähedasena ning hindate suhteid heaks. Mis see lapse kasvatamine muud ongi, kui suhte loomine temaga. Ent kui täiskasvanute omavahelisi suhteid loovad kaks täiskasvanut, kes juba teavad, mis elu ja suhted on, siis lapsega suhte loomisel on määravaks tema vanemad.
See, kuidas teie suhtlete elukaaslasega ja kuidas lapsega – see loob aluse lapse arusaamale suhetest. Kui olete lugenud erinevaid artikleid ja raamatuid, siis olete kindlasti tähele pannud, kui oluliseks peetakse lapse tunnete aktsepteerimist. Kõik need olukorrad, mida kirjeldate, on kantud tunnetest.
Laps ei taha magama jääda – mis teda võib segada? Ärevus, hirm, kurbus? (Ega täiskasvanulgi nende tunnete mõju all und tule…) Laps õpib magama jäämise selgeks umbes neljandaks eluaastaks. Kui laps saab riielda selle eest, et ta veel ei oska magama jääda ja soovib seetõttu rahustavat täiskasvanut enda kõrvale, siis ilmselt läheb uinuma õppimine veelgi vaevalisemalt. Ligi kolmene laps ei oska veel oma tunnetega toime tulla, kuid te saate kindlasti teda aidata, andes lapsele teada, et saate tema tunnetest aru. Laps rahuneb ainult rahuliku täiskasvanu kõrval, kes annab endale aru, et tundeid ei saa eemaldada käsu korras, kuid saab leevendada mõistmise kaudu.
Kui laps ei taha riidesse panna, siis sellega on samuti tunded seotud, seal võib olla pahameelt, pinget, kärsitust… Laps õpib iga päev uusi asju, aga need ei tule ju alguses hästi välja, peab aina uuesti proovima. Kui vanemad seal kõrval taga utsitavad, kiirustavad, rahulolematust näitavad, siis olukorra pinge kasvab ja olukord ei lahene. Kui aga vanem lapsele märku annab, et ta lapse tunnetest aru saab, aitab see olukorda rahustada.
Õppida rahulikuks jäämist, tunnete peegeldamist ja lasta lapsel oma tundeid tunda, teda toetades ja mõistes – see on üks osa teie kirjas sisalduvast probleemist. Ent kõige olulisem teie olukorras tundub mulle see, et saaksite tagasi iseenda, suudaksite iseend paremini mõista. Kõigepealt peab rahunema täiskasvanu – alles siis saavad rahuneda lapsed. Teil peab lapsega tegelemise kõrval kindlasti olema ka omaenda aeg ilma lapseta ja teil peab olema aeg kahekesi olemiseks elukaaslasega. Ema roll on küll väga tähtis ja tore, kuid inimese juurde kuuluvad ka teised olulised rollid: naine, kolleeg, sõbranna, tütar, õde, harrastaja jne. Te ise teate, mis teile veel elus oluline on – nende asjadega peaksite ka saama tegeleda.
Kindlasti on vaja kaasata elukaaslane, et saaksite veidi lapsest hõlpu. Kirjutate, et mees lapsest hoolib, kuigi ei soovi temaga eriti tegelda. Kui mees tõesti hoolib lapsest, siis on ta ka kindlasti nõus lapse eest hoolitsema, temaga koos aega veetma (kirjutate: ta ei viitsi – kas seda saab tõlkida hoolimiseks?); kui mees hoolib teist, siis peaks tal ka olema valmidus koos teiega olla, teid toetada ja mõista.
Usun küll, et osa teie rahulolematusest, segadusest ja närvilisusest on seotud rahulolematusega oma suhtega või laiemalt eluga üldse. Ehk peaks kõigepealt selle üle järele mõtlema, ja suhteteemad elukaaslasega selgemaks rääkima. Kui mehe-naise suhe on korras, siis sellest tulenev rahu ja rõõm maandub ikka ka lapse peal. Loomulikult on hea uurida lapsekasvatusalast kirjandust (soovitan Jesper Juuli raamatuid ja kindlasti lugege Isabelle Folliozat „Minu mõistus on otsas“), õppida oma tundeid reguleerima, harjutada end lapse käitumise kaudu antavaid sõnumeid tõlkima jne, ent kui paarisuhe või elu üldisemalt rahuldust ei paku, siis on rahu ja mõistvuse säilitamine teiste suhtes (isegi oma armsa lapse suhtes) keeruline. Ehk ikkagi on teil võimalik mõelda sellele, millised teie enda vajadused on katmata ja kuidas seda puuduvat oma ellu tuua.
