olen täiesti nõutu, sest peagi 5aastaseks saab poiss ei taha riideid vahetada...ööriideid päevariiete vastu, toariideid õueriiete vastu jne.
Ei ole, et ta ei tuleks sellega toime - paistab nagu ta lihtsalt ei viitsi seda teha. (kui tal sõbrad õues ootavad, on ta riides nagu tuletõrjuja)
Probleem pole ainult kodus - lasteaias on asi isegi hullem, sest siis lisandub veel teiste ees lollitamise faktor.
Oleme proovinud heaga - ehk siis premeerida teda. Oleme proovinud karistamisega. Ei toimi. Lasteaias toimis lühiajaliselt, kui teda lihtsalt tuppa jäeti.
Kas on mingeid meetodeid, kuidas riietevahetamine muutuks temajaoks normaalseks tegevuseks. Millest selline käitumine tulla võiks? Kas võib olla tegu rahuldamata tähelepanuvajadusega? Kui, siis kuidas toimida?
Olete jännis, kuidas motiveerida oma viieaastast poega kodus ja lasteaias riidesse panema või riideid vahetama kiiremini. Nagu nimetate, ei tööta ei premeerimine, ega karistamine- laps saab kibekähku riidesse vaid siis, kui seda ise soovib.
Kuna riidessesaamise teema ümber käib pidevalt üks suur trall, siis mis iganes põhjus selle taga on, saab vaid praegu oletada. Esimesena soovitaks teil kindlasti lõpetada riidessepaneku ajal teadlikult selle negatiisetele aspektidele tähelepanu pööramast (ei kiirusta takka, ei nääguta, ega pahanda).
Pakkusite ise välja, kas tegu võib olla tähelepanuvajadusega. Kas laps käitub mingites teistes olukordades ka vastuvõetamatult, või ainult riidessepaneku ajal?
Millal teie laps üldiselt saab vanemate tähelepanu ja kas see on pigem positiivne, või negatiivset laadi.
Kui laps saab tähelepanu, mida ta vajab, läbi ebakohase käitumise (sest seda täiskasvanu märkab ja reageerib kindlasti), siis selline käitumine jätkub. Lapse jaoks pole vahet, millist tähelepanu ta vanematelt saab, tähelepanu on eesmärk ja selle nimel ta alateadlikult käitub. Iga lapse vajadus on olla oma vanematele oluline, väärtuslik ja armastatud. Proovige olla hästi tundlik/tähelepanelik oma poja osas, märgake tema vastuvõetavaid, teid rõõmustavaid, meeldivaid käitumisi, tegevusi- ning nende ilmnedes andke alati lapsele neist teada. Positiivset rõhutades, seda esile tõstes on sellisel käitumisel kalduvus suureneda (nagu ka negatiivset rõhutades on tulemuseks ebakohase käitumise suurenemine).
Alati on lapsi koostööle kergem saada läbi mängulisuse. Kui ta on suuteline end riidesse panema -nagu tuletõrjuja-, võitegi pakkuda riidessepanekut kui võistlust (kes enne saab!), või teeme-nii-kiiresti-nagu -tuletõrjujad-väljakutsele-sõites! Olge loov võimaluste leidmisel, kaasake ka laps ideede genereerimisse.
Samuti võib lapsele siiralt tunnistada, et olete ikka täitsa jännis ja vajate lapse abi. Siis kasutage kolmeosalist kehtestavat minasõnumit oma probleemi kirjeldamiseks (vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/), edasi kuulake oma last, kehtestage vajadusel uuesti, taas kuulake last jne., kuni olukord on mõlemale osapoolele selgem ja teineteist on mõistetud (miks teile on oluline, et laps saaks kiiremini riidesse; mida riidessepaneku tempo lapsele tähendab, mis vajadus seal taga on)... tasapisi leiate ehk lahenduse murele. Lahenduseks võib olla see, et laps lähebki lasteaeda pidžaamas , või vajab ta üksiolekut, et ilma kõrvaliste segajateta riidesse saada...jne- sõltuvalt sellest, mis kuulates ilmnes.
Kokkuvõtteks- kuna premeerimised ja karistused tõepoolest ei tööta, proovige rohkem jagada lapsele positiivset tagasisidet. Mängulisus, teineteise tegelike vajaduste mõistmine ja koostöö, keskkonna kohandamine, need on võimalused, mida julgen soovitada alternatiividena.
, või vajab ta üksiolekut, et ilma kõrvaliste segajateta riidesse saada...jne- sõltuvalt sellest, mis kuulates ilmnes.