Tere.
Mul on mure, mis iga päevaga aina suureneb ja suureneb, nagu kerkiv pärmitaigen.
Tohutu mure on oma 7a lapse üle. Kes enne oli rõõmus ja tubli laps, kuid nüüd on agressiivne, ärrituv ja kiiresti endast välja minev laps.
Ta otseses mõttes segab tervet klassi, ja tundi läbi viimast. Rändab klassisi ringi, ei kuula üldse õpetaja sõna, ega allu mitte üldse mis talle öeldakse. Koolist koju tulles kui küsin kuidas koolis läks siis vastab et hästi. Ning absoluutselt eitab kõike mis koolis toimunud on. Läheb närvi, pistab karjuma ega suuda maha rahuneda. Ta ei tee tunnis kaasa. Iga kord lubab et enam ta nii ei tee ja käitub korralikult. Kuid iga päev on koolis korralik kaos ja triangel tal.
Ta nagu unustab ära kõik. Kohati on tunne et jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Samas soovib ise ka muutuda ja olla hea laps, kuid uus päev ja taas uued jamad ja soovid ning lubadused on unustatud.
Olen enda teada kõike nippe proovinud, jääda nii rahulikuks kui võimalik. Last kuulata ja olla tal igati olla olemas. Küsinud miks nii teeb. Sellele vastust pole.
Viimasel ajal on ähvardanud ka mind lüüa kui ta ei saa oma ihaldatud asja (arvuti).
Ta jutt on nii ja naa. Üks hetk et ta vihkab oma õde, teine hetk et armastab. Teine hetk tahab minna vanaema juurde, mõne aja pärast mitte. Temas oleks nagu kaks isikut. Üks on see hea laps, kes saab kõigest aru, kuulab ja on tubli, ning teine see kuripaha laps ja allumatu. Ja need isikud vahetuvad kuidas tal parajasti tuju on.
Mu mõistus on otsas. Kuidas aidata last nii kodus ja ka et koolis oleks teistel ja ka temal kergem.
Olete mures oma lapse käitumise tõttu.
Ükski laps ei tee midagi lihtsalt niisama, ikka on see seotud mingite vajadustega, olgu need siis materiaalsed või emotsionaalsed, ja viimased on kindlasti tähtsamad ja ka põhjusena domineerivamad. Ka 7-aastane laps (kes on üldiselt verbaalset juba osav) ei oska alati otse öelda-küsida, mida ta täpselt soovib ega pruugi ka aru saada halbadest tunnetest enda sees, mis teda võivad vaevata ja emotsionaalse purske ning ettearvamatuid käitumisi tekitada. Nii et nutmine (röökimine, karjumine, löömine jms) on võib olla märguanne mingist puudujäägist mõne vajaduse osas või last vallanud tundest, mille käivitaja ei pruugi olla samas momendis, "saba" võib siin päris pikk olla. Üldiselt on nii, et mida hullemini laps käitub, seda hullemas olukorras ta on ja sellele lapsele tuleb appi minna. Ükski karistus ja ka loeng ei võta ära vajadust, seega on efektiivsem püüda välja uurida, millise katmata vajadusega on tegu. Kui valdate aktiivset kuulamist, siis on teil suurepärane oskus olemas, et jõuda lapse probleemi tuumani.
Kui laps on endast väljas, on abi kuulamisest ja mõistmise näitamisest ja alles pärast seda, kui laps on rahunenud, on kohane anda selgitusi ja teha nähtavaks oma piirid. Piiride teema tundub siin tähtis olevat, ehk on just vaja kindlamalt piiritleda (selle kõrval, et mõista). Kui laps on piirid kaotanud, saab need panna täiskasvanu - laps ise ei oska.
Oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt privaatset tähelepanu – et ta saaks tähelepanu mitte ainult siis, kui ta seda küsib, vaid ka siis, kui ta seda otseselt ei nõua. Täiskasvanu kättesaadavus ja ettearvatavus mõjub lapsele rahustavalt. Kontakt hooliva vanemaga (ka hooliva õpetajaga) on lapsele väga oluline. Pean silmas tõelist kontakti, tõelist kohalolekut lapse jaoks.
Nutvale lapsele on vaja märku anda, et püüate tema muret ja vajadust mõista. Ei ole mõtet lapsest üle karjuda. Abi võib olla ümbert kinni võtmisest, ja isegi kinni hoidmisest, kui nutt on hüsteerialähedane. Või olge lihtsalt rahulikult kohal, kuni saate alustada tähelepaneliku ja empaatilise kuulamisega, mille käigus saate peegeldada lapsele neid tundeid, mida näete tas esil olevat, see on tihti rahunemise võti.
Mõistagi on vaja lapsele ka kannatlikult ja mõjukalt selgitada, millised lapse käitumisviisid on teile sobivad ja millised mitte, aga seda saate teha siis, kui laps on rahunenud ja te ise ka rahulik. Viitena: ehk on teie enda sees väljaütlemata sõnu-tundeid, mida te pole julgenud välja öelda (välja karjuda, välja käituda)? - võib ka olla, et laps tajub neid ja teeb seda teie eest. (Sellest, kuidas vanemate tunded laste kaudu väljapääsu otsivad, saate lugeda nt Jesper Juuli raamatust „Sinu tark laps“)
Uurida tasub ka keskkonna mõju: millised on suhted lapse ümber koolis (õpetaja, klassikaaslased), ja kodus (õed-vennad, isa, vanavanemad jt).
Soovi korral saate konsulteerida ka lapsepsühhiaatri või pereterapeudiga, et need olukorrad täpsemini lahti rääkida.
