olen 3-kuuse beebi ning 2a3k väikelapse õnnelik ema. 3 nädalat olen nendega kolmekesi, 1 nädal on laste issi ka kodus. Minu probleemiks on tähelepanu jagamine neile mõlemale. Tahaks, et mõlemad saaks sellist tähelepanu ja hoolitsust nagu esimene laps 2 aastat sai, aga kahjuks pole see võimalik. Lapsed tunduvad olevat õnnelikud, 2-aastase käitumises ma mingeid erilisi muutusi pole täheldanud (need kahese jonnituurid on tekkinud, aga see on ilmselt ikka selle arenguetapi tõttu), beebisse suhtub ta ka hästi, armukadedust pole mina ega mu mees täheldanud, paitab-kallistab ja räägib beebiga juttu aeg-ajalt. Beebi on väga rõõmus, naeratab teistele, enda peegelpildile, mänguasjadele. Mulle endale tundub, et enamuse ajast beebi magab vankris (kõik päevauned teeb vankris, vanker peab liikuma) või siis pikutab mängumatil (kuna mul on vaja teha süüa, koristada, suurema lapsega tegeleda jne). Kui ta nutab (suht harva), võtan ta küll sülle, aga kui mul on näiteks söögitegemine pooleli, siis ta lihtsalt on mul süles, räägin temaga, aga silmsidet pole. Kui ma teda toidan (rinnalaps), siis tavaliselt loen suuremaga raamatut või panen puzzlet kokku. Kui ma temaga mängumatil olen, siis püüan vaheldumisi beebile naeratada ja suuremaga jutustada. Suurema lapsega olin tema beebieas peaaegu kogu tema ärkveloleku aja tema kõrval, näitasin mänguasju, jutustasin, tegin nägusid jne. Magama panen neid ka koos, beebi jääb tissi otsas magama, suuremale panen lihtsalt käe ümber (magame kõik ühes voodis). Olen korduvalt näinud unes, et jätan beebi issiga koju, et korraks ära minna ja siis näiteks 5 tunni pärast tuleb meelde, et beebi on ju söömata, ta ilmselt juba röögib näljast, miks mees mulle ei helistanud, milline ema ma olen, unustasin oma lapse ära jne. Ärkan selle peale üles ja jube kehv tunne on. Suuremaga on lihtsam, teda ma saan söögitegemise ja muudesse kodustesse toimetustesse kaasata, olen seda koguaeg teinud, samuti saan temaga jutustada, kui õues vankrit liigutan ja tema liivakastis mängib.
Kuipalju ja kuidas mõjutab beebi arengut see, et ma saan suhteliselt vähe teda nö ninnunännutada? Kui beebi näib olevat rõõmus, kas siis on kõik korras? Ega see, et ma ei saa talle piisavalt silmsidet ja jagamatut tähelepanu pakkuda, ei muuda teda tulevikus näiteks ebakindlaks?
Olete kahe väikelapse ema ja soovite oma laste eest hoolitseda nii, et neil oleks olemas kõik arenguks vajalik.
Kirjelduse järgi tundub, et olete oma keerulise ülesandega hästi toime tulnud. Kui lapsed on rõõmsad, energilised ja koostöövalmid, siis võib arvata, et neil on olemas kõik arenguks ja kasvamiseks vajalik. Jonnihood, nagu te isegi kirjutate, on ealine eripära ja sellesse tuleb tõesti suhtuda rahu, mõistvuse ja kannatlikkusega.
Esimene laps saab reeglina rohkem vanemate tähelepanu, kuid kindlasti on võimalusi tähelepanu ja hoolivuse jagamiseks-tasakaalustamiseks ka siis, kui peres on rohkem lapsi. Enamasti on nii, et kui perre sünnib uus beebi, siis issi võtab vanema lapse n-ö üle. Teie laste isa on nädalaid eemal ja siis jälle kodus. Loodetavasti saate sel ajal, kui teie elukaaslane kodus on, teha neid asju, millest jääb puudu lastega üksinda toimetades - saate ehk ka veidi päris oma aega ja saate anda lastele kummalegi ka privaatset tähelepanu. Mõlemat on vaja: teil on vaja kasvõi veidikeseks see suur vastutusekoorem maha panna, oma akusid laadida, et suuta olla see kannatlik ja rahulik ema, keda lapsed hädasti vajavad ning lastel on vaja ka ema täit tähelepanu. Vast on issiga koos olles võimalik need lüngad täita. Ma ei tea, kas teil on see võimalus, et sel ajal, kui isa ära on, saate veel kellegi abi kasutada, et ise veidi hõlpu saada: vanaemad, sõbrannad, hoidjatädi. Kui on olemas mingigi tugivõrgustik sel ajal, kui mees ära, siis ka see aitaks natuke korraldada seda, et saaksite kummagi lapsega tegelda ka ükshaaval: olla heas täiskontaktis beebiga, kui see tissi otsas on, ning keskenduda lugemisele-mängimisele suurema lapsega ilma beebiga tegelemata. See "keegi veel" aitaks ehk ka seda võimaldada, et saaksite mehega kahekesi olla, et teineteisele pühenduda.
Tähtis on, et teie ise oleksite võimalikult rõõmus ja rahulik, lapsed ju mõnes mõttes kasvavadki sära toel ema silmades. Nii et püüdke ka edaspidi hoolitseda selle eest, et see sära teie silmades olemas oleks.
Tänan vastuse eest.
Sellel ajal, kui laste issi on kodus, võtab ta tõepoolest suurema lapsega tegelemise enda peale ja nemad teevad koos igasuguseid meeste asju (ehitavad, tegelevad aiatöödega, nokitsevad garaazis jms). Minu hooleks on siis tita ja kodused naistetööd (koristamine, söögitegemine jms). Seega beebiga ma saan üks-ühele tegeleda sellel ajal. Aga suurema lapsega paraku mitte, kuna laste issi pigem ei taha (ilmselt pika eemaloleku tõttu veidi "kardab" beebit) titaga tegeleda. Tihti nõuab suurem laps, et just mina mingeid asju teeks, näiteks aitaks potile, aitaks käsi pesta, aitaks riidesse panna jne. Kui siis teeb, siis ei sobi, mina pean tegema. Kas see on ka mingi arenguetapp või on see lihtsalt suurema lapse viis minu tähelepanu endale saada? Kui ma enne kirjutasin, et suurema lapsega tundub kõik hästi olevat, siis nüüd olen ka tema pärast veidi mures. Mõned päevad tagasi (kui issi jälle tööle sõitis), tulime koju ja laps hakkas mingi täiesti tühise asja pärast nutma. Lasin tal siis nutta, hoides teda süles ja kallistades ning ta nuttis 1 tund ja 10 minutit. Ju tal siiski on stress. Peale seda oli kõik korras. Ja üks asi vaevab mind veel suurema lapse käitumises - enne tita sündi jäi ta magama minu kaisus. Pärast tita sündi tahtis ta ka kaisus olla, tegin siis nii, et külili titat toites oli tema minu selja taga ja ma panin käe talle ka ümber või siis oli tita meie kahe vahel ja minu üks käsi oli ümber tema. Aga viimasel ajal jääme küll magama nii, et tita on meie kahe vahel, aga kui ma käe suuremale lapsele ümber panen, ütleb ta, et ma selle ära võtaks. Samuti ei poe ta enam mulle külje alla, nagu vanasti. Kas see võib olla mingi solvumise märk? Päeval küsib küll aeg-ajal sülle (enamasti võtan ta sülle), musitan ja kallistan teda päeva jooksul korduvalt, ütlen, et ta on mulle kallis ja ma armastan teda.
Kahjuks vanemaid appi ei saa, minu omad on surnud, mehe omad elavad välismaal. Minu õde käib aeg ajalt külas ja suuremale poisile hirmsasti meeldib temaga aega veeta. Olen ka hoidja palkamisele mõelnud, aga siis tekib mõte, et kuidas ma ikka kellegi võõra usaldan oma laste eest hoolitsema. Lisaks on mul veel mingi valehäbi, et kuidas mina, kodune ema, oma laste kasvatamisega nüüd hakkama ei saa ja hoidjat vajan.
Tere taas.
Isade kõige tähtsam ülesanne sel ajal, kui emme süles on beebi, ongi emme toetamine, nii et kindlasti saate rõõmustada selle üle, kui issi suuremaga tegeleb, aga kindlasti on vaja teil olla hästi selgesõnaline kõige selle osas, mida vajate teie - ei tohiks ootama jääda, et mees ise teie vajadusi märkab ("silmist loeb"), neid ootusi peaksite kindlasti välja ütlema. Nii et mina julgustaksin küll teid beebit rohkem mehe sülle andma ja meest vajadusel ka rohkem majapidamistöödesse kaasama. Mõlema tegevuse juures vajavad mehed tihti julgustust ja positiivset kinnitust. Sest kui te näiteks beebit mehe sülle ei anna, siis on see justnagu kinnitus selle kohta, et teiegi pelgate, et ta hakkama ei saa. Kui te aga käitute vastupidiselt: kuule, ole hea, vaheta sa mähku ära, ma aitan seni poisil riidesse panna... - siis selline loomulik usaldamine tekitab ka mehes tunde, et ta saab hakkama ja ta tunnetab, et ka teie usute, et ta saab hakkama (ja pole lugu, et mähkukrõpsud ehk päris õige koha peale ei saanud).
Sama asi on ka suurema lapsega: kui suurem tahab just, et teie temaga tegeleksite, mitte issi, siis on see muidugi märk selle kohta, et lapsel on teist puudu, kuid samal ajal lapse sellele eelistusele kogu aeg järele andes võib tekkida issil tunne, justnagu tema ei saaks suuremaga toime, ja lapsel ka. Siin oleks vaja hoida loomulikku tasakaalu, et poisiga saab mängida, unerituaale teha, süüa ja kõike muud teha nii emme kui ka issi. Lapse soovi peaks sõnaliselt ja ka sisuliselt aktsepteerima: ma saan aru, et sa tahad, et just mina..., ja siis ütlema, miks seda sel hetkel teeb teine vanem. Kui vanemad on kindlad ja rahulikud oma otsustustes, on ka lapsel lihtsam oma tunnetega toime tulla.
Samal ajal oleks ka tõesti suuremal lapsel vaja just emmega koos asju teha, et lapsel oleks piisavalt seda tunnet, et ta on tähtis ja armastatud. Siin peaks aitama nii beebi ja issi julgem suhe kui ka nt hoidjatädi sel ajal, kui mees on ära. Te olete palju lastega üksi ja vajate kindlasti endale kedagi appi. Maailm võib arvata, mida soovib, kuid teie seisate lihtsalt enda eest ja enda eest seistes seisate ka oma laste vajaduste eest. Beebi on veel väike, teda ei saagi kauaks teise hooleks jätta, ent kas poleks tore, kui saaksite korra või paar nädalas päeval kahe tissitamise vahel koos suurema lapsega kasvõi tunnikeseks pargis või poes käia. See annaks palju nii teile ja ka teie ja poisi suhtele.
Magamisega seonduv on tegelikult ju sama asja väljendus: suurem laps tunneb end vähetähtsama beebi kõrval, kindlasti ei ole tegu solvumisega, lapse alateadlik tunne võib olla: ma ei ole nii väärtuslik, et minust võiks hoolida ja ta astub n-ö vabatahtlikult kõrvale. See on see olukord, mille kohta saab öelda: laps ei lõpeta kunagi oma vanemate armastamist, küll aga võib ta lõpetada iseenda armastamise, kui ei tunne end piisavalt tähtsana. Koos asju tehes ja kahekesi olemiseks aega võttes lapse sisetunne peaks muutuma. See, mida kirjeldate, et lasete lapsel rahulikult end välja nutta, ja et kallistate igal võimalusel, on samuti väga hea ja toetav.
Valehäbi, nagu see sõnagi ütleb, on häbi valel põhjusel, nii et kindlasti kaaluge võimalusi saada rohkem tuge ja hõlpu.
