Teismeliste psühholoogia

Et mõista oma teismelist/murdeealist last paremini, soovitaks lugejal teha kohe üks väike meenutusharjutus: meenuta hetkeks – milline teismeline olid Sina? Mida Sulle meeldis teha, kellega koos olla? Mida Sa kindlasti teha ei tahtnud ja kuidas sellises olukorras käitusid? Kuidas Su vanemad Sind sellises olukorras kohtlesid?
 

Võimalikud meenutused võivad erineda loomulikult kardinaalselt, kes leiab, et murdeiga möödus täiesti probleemivabalt, ei olnud tarvidust mässata täiskasvanute vastu ei kodus ega koolis, ka suhted omaealistega olid head…, teine võib tõdeda, et kogu elu 12-16 eluaasta vahel oli kui üks konfliktide ja pingete pundar ning tänab õnne, et see kõik möödas on. Niipalju kui on artikli lugejaid, on kindlasti erinevad ja unikaalsed ka nende mälestused ja kogemused oma teismeeast.

Mõte selles, et kui oleme kontaktis iseendaga sel ajal, on meil kergem mõista ja mitte hukka mõista oma last, tema ajuti ebakohaseid ja ülekeevaid emotsioone ja reaktsioone, arusaamatut käitumist. Arengulised väljakutsed on noorele keerulised toime tulla, mõne aastaga peab toimuma üleminek turvalisest ja vanematest sõltuvast lapsepõlvest iseseisvaks täiskasvanuks.


                                                                                                                             Allikas: Internet

Teadlased tõdevad, et murdeiga algab tänapäeval aina varem, paarikümne aasta eest algas see keskmiselt kaks aastat hiljem – tänased 9-12-aastased lapsed käituvad juba (ja ongi) kui teismelised (ametlikult eelteismelised), seda tunnistavad nii õpetajad kui vanemad, et selles vanuses lastel esinevad  teismeeale  omased füüsilised ja psühholoogilised muutused. Arvatakse, et mida turvalisem on ühiskond, seda varem algab eraldumine vanematest ja murdeiga. Protsessi enda käivitavad aga hormoonid (testosteroon ja östrogeen), mille toodangut mõjutavad nii keskkond kui rass.

Pärispuberteet, 12-13- ja 15-16-aastastel noortel on kõigi jaoks raskeim aeg. Kuna rõhk on sel etapil füüsilisel ja seksuaalsel arengul, käituvad nad, nagu oleksid arengus tagasi läinud. Kuna teismelise aju areneb (otsmiku- ja kiirusagarad, millised vastutavad analüüsi - ja empaatiavõime ning enesekontrolli eest), siis nooruk neid aju osi sel perioodil ei saa kasutada ja olukordades, mis eeldavad analüüsi ja järelemõtlemist, reageerib ta impulsiivselt ja hetke-emotsioonide ajel (ebaadekvaatselt ja ehk ennastkahjustavaltki). Muutusi toimub nii palju ja intensiivselt, et noor ei halda seda ning väljenduda võib see üleminekuea psühhootilistes reaktsioonides – tekivad hirmud, foobiad, sundkäitumised, depressiivsus. Normaalne on kurbus- ja  üksildustunne, meeleolu kõikumine.

Lapsevanem peaks mõistma, et tema teismelise lapse mina-pilt alles kujuneb välja ning seetõttu käituvad nad vastandlikult, ehk liiguvad mingi omaduse teljel ühest äärmusest teise, näiteks:  vajab sõprade gruppi, kuhu kuuluda, et saada kinnitust teistelt oma identiteedile; teisalt võib tõmbuda üksindusse, et mõtiskleda ja unistada; võib olla liigutatud kodututest loomadest, ehk on tundlik ja sensitiivne; teisalt  käituda hoolimatult (öelda halvasti õpetajatele, vanematele); avatud suhtlema eakaaslastega, ka teiste täiskasvanutega väljastpoolt kodu; teisalt oma vanematega suhe võib olla vägagi introvertne ja piiratud jne.

Mida vajab teismeline oma vanematelt?

• Teismelised on äärmiselt tundlikud täiskasvanute hinnangute osas iseendale. Loomulikult ei pruugi lapsel kõik õnnestuda nii hästi, kui ta ehk isegi lootis, samuti võibki ta teha vahest valesid valikuid või käituda ebakohaselt - me keegi pole ju täiuslikud!...- siis kindlasti tuleks lapsevanemal vältida näägutamist, moraali lugemist, pidevaid etteheiteid ja karistusi. Need annavad edasi vaid arusaama, et ta pole piisavalt hea, vastuvõetav sellisena nagu ta on ning alandavad tema eneseusaldust (mis niigi on habras ja sõltub välisest tagasisidest). Teismeline vajab Sinu sõnumit, et usud temasse, ta saab hakkama! Tunnustust ja positiivset tagasisidet jaga aga alati, kui saad- seda ei saa olla kunagi liiga palju!
• Säilita rahu – parim, mida saad oma teismelisele lapsele pakkuda, on rahulik ja oma emotsioonidega toimetulev täiskasvanu tema kõrval. Jah, see võib tunduda keeruline, eriti kui noor on millegiga hakkama saanud…, kuid olukorras, kus lapsel on mure/probleem, vajab ta tuge ja mõistmist ning vanemat, kes suudab aidata, mitte ei lagune tema kõrval ära.
• Otsige koos lahendusi – kui teil on oma lapsega soe ja avatud suhe, usaldab laps teile oma muresid. Aidata saate teda eelkõige südamega kuulates, ehk aktiivselt kuulates. See on suhtlemisoskus, mis tähendab, et kuulate noort ning annate talle tagasisidet kuuldust, ilma omalt poolt midagi lisamata, oletamata, lahendusi pakkumata. Sellisel moel kuulates/aidates mõistab ka teismeline ise paremini toimunut ning tasapisi jõuab ka lähemale võimalike lahenduste leidmisele. Kindlasti julgustage noort ennast pakkuma lahendusvariante välja, võite küsida, kas ka teie tohite kaasa mõelda- alles siis, kui teismeline soovib teie nõuandeid, võite seda luba delikaatselt kasutada.
• Teismelised soovivad, et neid koheldakse võrdsetena, mitte enam kui väikeseid lapsi. Tasapisi, lapse vanuse kasvades muutuvad ju ka kokkulepped ning seatud piirid. Kui algklassides olid vajalikud selged piirid näiteks magamamineku kellaaja, arvutikasutuse, sõpradega veedetud aja osas, siis kuna teismeea lõppedes peaks meil kodus olema noor, iseseisev ja vastutustundlik täiskasvanu – siis kuidas seda saada, kui reeglid ei muutu? Seega vanuse kasvades piirid nõrgenevad, kokkulepped muutuvad. Vanem võiks teha seda avatult ja siiralt oma ootusi, ka muret selgitades/põhjendades, et noor ka vanema seisukohti ja vajadusi mõistaks. Kokkuleppeid on lihsam teha ja neist ka kinni pidada, kui oleme teineteist mõistnud, mitte ei kohandu teise nõudmistega vägisi.
• Ole mõjus, mitte võimukas – on teada tõsiasi, et vägisi lapsevanem oma häid väärtusi ja arusaamu teismelisele edastada ei saa. Eriti keeruline, kui mitte võimatu, on see olukorras, kus vanema ja noore vahel pole head suhet, kontakti (kui vanem on autoritaarne – keelab, käsib, karistab; kui vanem on kõikelubav, alistuv- ei sekku, ei tunne huvi). Palju parema meelega järgivad teismelised (kui mitte just kohe, siis mõne aasta pärast) vanemate häid väärtusi/mudelit, kui omavaheline läbisaamine on soe ja sõbralik.

Hilisteismelise 16 kuni 19-20-aastase noore areng stabiliseerub, kiirete meeleolumuutuste aeg on läbi. Pingestatud läbisaamine vanematega peaks olema möödas – suhted paranevad. Noor on võimeline planeerima (mingil määral) oma tulevikku, ise võtma vastu otsuseid ja tegema valikuid. Kuna sel etapil on rõhk noore vaimsel arengul, kujuneb intensiivselt teadlikkus moraalist, eetikast, väärustest ja käitumisnormidest .

Lapsevanem võib sellel ajal juba rahunenult hinge tõmmata ning tunda uhkust oma teismelise üle – vanema töö on nüüdseks tehtud.

Õnne Aas-Udam, psühholoogiline nõustaja, Gordoni perekooli koolitaja, Perekeskus Sina ja Mina