Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Perekooli oskused praktikas :: Piiride kehtestamine

Kaidi
Külaline
Postitatud 07.11.2006 kell 12:26
Käisin perekoolis aasta tagasi. Põhiline, mis sealt meelde jäi: räägi lapsega. Ei mäleta, et oleks juttu olnud väga olulisest asjast: piiride kehtestamisest. Oli küll enesekehtestamisest, aga see hoopis teine asi.
Lugesin Tommy Hellsteni "Saad kõik, millest loobud" :ei ole meeldiv lapsele piire kehtestada. Seepärast ollaksegi pigem semud, kes sallivad peaaegu kõike. ... Kes püüab lapsele semu olla, kaotab tema lugupidamise. Laps ju teab, et vanema ülesanne on olla nimelt vanem ja kehtestada lapsele turvalised piirangud. Kui vanemad üritavad kõikesallivate semudega lastele meele järele olla, langeb neile osaks laste halvakspanu".

Mina olen püüdnud olla armastav ja lõputult rääkiv ja seletav ema, tulemuseks see, et 7.a. laps õpetab mind - ja põhjendab ka. Vahest olen isegi tundnud, et laps on minu suhtes asunud vanema rolli.
Alustasin (eile) piiride kehtestamisega: enne telekat lahti teha ei luba, kui laps oma toa korda teeb. (Tuba on ikka väga segamini olnud juba paar nädalat). Loomulikult oli alguses protest, aga see oli üllatavalt tagasihoidlik. Imestan väga, et ta võttis minu piiri nii hästi vastu, ta nagu ootaski seda. Täna hommikul ütles, et ta hakkab telekat vaatama (kuigi tuba ei olnud veel korras), ütlesin ei, tuletasin meelde eilset reeglit, ei järgnenudki mingit võitlust nagu varem on juhtunud. Laps koristab.
Loodan, et jään järjekindlaks.

Ootan väga arvamusi, kuidas perekoolis käinutel turvalisust loovate piiride seadmine on õnnestunud. Ja koolitajatelt arvamust, kas piiride osa ongi Gordoni õpetuse puudus või olin mina selles vallas nii nõrk, et ei haakinud endale seda osa?

Tänud ette.
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 12.11.2006 kell 02:06
Tere Kaidi!

Perekoolis õpetatakse tõesti enesekehtestamist läbi mina-sõnumite ja see ongi võimalus, kuidas lapsele piire seada sellisel moel, et me ei lõhuks omavahelisi suhteid. Gordoni Perekoolis on piiride kehtestamise teema ikkagi sees. Samas on seal ju nii palju uusi oskusi ja teadmisi, mida omandada ja esimese hooga ei pruugigi kõik meelde jääda. Seda enam, et koolitusest on möödas aasta ja kehtestamise teema üks keerulisemaid?

Autoritaarse kasvatusega (ehk siis oma vanemaks olemise võimu kasutades) võib rikkuda lapse enesehinnangut ja vähendada soovi mulle, kui vanemale abiks olla. Osa lapsi tõepoolest allub kiirelt käsule „Korista tuba…“ või „Tee kohe seda“, aga iseküsimus on, kuidas laps ennast tunneb. Pealtnäha võib ta rahulik olla, kuid mis ta tunneb ja mis saab pikema aja jooksul teie omavahelisest suhtest? Ühel hetkel enam käsud ei pruugi toimida, sest laps on neist tüdinenud või tunneb, et tal on rohkem võimu.

Parim viis piire kehtestada on teha seda koos lapsega. Kui vanem mõteleb ise välja kodused reeglid ja esitab lapsele, siis need mõjuvad ainult karistuse hirmus või tasusaamise soovis. Vahel teevad lapsed asju ka sellepärst, et mitte vanemat rohkem pahandada, kuid seejuures võivad tasapisi maad võtta süütunded ja tüdimus käskude suhtes. Koostöö jääb ära ja mida vanemaks saab laps, seda vähem teda huvitab, mida vanem tahab. Kaob austus suhetest.

Ehk siis, piiride kehtestamist võiks alustada vestlusest lapsega. Tehke seda rahulikul momendi olles lapsega eelnevalt vestluse aja kokku leppinud. Öelge, et on mitmeid asju, mis Teid kodus häirivad ja Te tahate lapse käest nõu küsida, kuidas olukorda muuta. Sõnastage mina-sõnumiga selgelt oma mure(d) ja ärge unustage lisamast, kuidas lapse käitumised just Teile mõjuvad. Põhjendused on tähtsad. Gordoni Perekoolist saadud töövihikust või siis Gordoni raamatutest tasub enne üle vaadata, millised sõnumid ei toimi. Näiteks hinnangud (alati, laisk, iga kord jne). Samuti ei ole mina-sõnum see, kui ma räägin teise inimese kohta ja mitte midagi iseendast („Sa pead oma toa ära koristama, see on nagu seapesa. Muidu telekat vaatama ei saa“).

Edasi uurige, mida laps neist olukordadest arvab ja kas tal endal on mõni ettepanek, kuidas asja muuta. Julgustage teda ennast ideid pakkuma, sest nii võtab ta ise vastutuse ja Teie ei pea niipalju vaeva nägema. Reeglid on soovitav paberile kirja panna ja siis nähtavale kohale üles riputada. Laps võiks neid ise kirjutada ja kindlasti positiivses sõnastuses („Ma viin musta pesu vannituppa“ mitte „Ma ei jäta musta pesu põrandale vedelema“).

Näiteks nädala või siis paari päeva möödudes võiksite uurida, kuidas laps ennast tunneb ja mis ta ise arvab, kas reeglid toimivad. Väljendage ka oma arvamust. Kui toimivad, siis tunnustage last (positiivse- minasõnumiga), kui ei toimi, siis väljendage oma muret ja tehke ettepanek reeglid uuesti üle vaadata ja arutada, miks nii läinud on.

Palju jõudu soovides!
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (10)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!