|
margus
Külaline
|
|
Postitatud 17.10.2004 kell 09:51
|
Johani lugu
Jalutasime aastase Mariaga ja viieaastase Johaniga. Johan oli jalgrattaga ja tegi sellega kõikvõimalikke trikke. Loomulikult sõitis ta õest mööda hirmuäratavalt lähedalt. Isa üritas seda tegevust lõpetada mitu korda hõigates midagi taolist “Ära sõida talle nii lähedale, näed ju et see on ohtlik. Sa võid talle kogemata otsa sõita” .(Sina-teade). Tulemusteta. Johan jätkas oma trikke. Nüüd otsustas isa proovida konfronteeruvat mina-teadet.
Järgmine kord kui Johan möödus Mariast liiga lähedalt peatas isa Johani ratta
I: Ma tahan sinuga rääkida. Vaata mulle otsa. (kükitab lapse kõrvale ja võtab tal käest kinni, et saada kontakti)
I: Kui sa sõidad õekesest nii lähedalt mööda, siis jääb mul hing hirmu pärast rinnus kinni, sest ma kardan nii väga, et sa sõidad talle otsa ja Maria saab haiget.
Kuna eelnevad sina-teated ei aidanud, siis kordas isa igaks juhuks veel kord konfronteeruvat mina-teadet
I: Kui sa sõidad õekesest nii lähedalt mööda, siis jääb mul hing hirmu pärast rinnus kinni, sest ma kardan nii väga, et sa sõidad talle otsa ja Maria saab haiget.
Mida Johan vastas ja kas üldse vastas, seda kahjuks keegi ei mäletanud. Aga järgmisel päeval toimus täpselt samasugune jalutamine. Maria kõndis eespool ja metsa varjust kihutas välja suure hooga nagu alati Johan ja karjus ise samal ajal kõva häälega:
“Issi, ma mäletan seda sinu eilset juttu!”
Uskumatu, et mõjus.
|
|
