Mul laps 14.a poiss.See äratundmisrõõm või kurbus, nagu ise oleks kirjutanud.Lähen kohe otsima raamatut tark lapsevanem aga oleks huvitav teada kuidas teil läinud on.Kas on midagi ka muutunud või see jääbki nii.Samas kui lugesin ka teisi artikkleid kus on abi otsitud psüholoogidelt ja psühaatritelt pole ma veel näinud ,et keegi oleks abi saanud jah konstateeritakse küll fakte aga abi ega nõu ei anna keegi, hulludki oma sõja tallermaal.Kannatajaks ei ole ju ainult lapsevanemad vaid ka vanemad ja nooremad lapsed.Nüüd on lisaks veel mokatubakas ,mille kohta ei leia netist ühtegi nii halba sõna ,et see noort hirmutaks- mõjutaks.Meie oleme ju vanamoodsad ega tea midagi see on tunduvalt ohutum kui tubakas,loe ise netist kui ei usu...no njah.Kas lüüa käega või sõdida edasi kuni 18.a täis või millal see vastutamine peaks lõppema.Mida ma pean tegema sõdimaks suitsetamise vastu ,mis on ju popp noorte seas jah korjan ära kui leian loen moraali ei anna taskuraha [kardan ,et selle tulemusena ootab varsti poest varastamise probleem] aga mind petta ei anna mul on nii hea haistmismeel ja alternatiiv ongi mokatubakas,mille avastamine on palju raskem.Kui kaua nuhkida- kontrollida .18-st aastaseni st.neli aastatusaldamatust ja pettumust iga päev, kas asi on seda väärt.Kuidas moned oskavad kasvatada lapsi ja teised mitte, tean kasuperesid kus pannakse lapsed õppima ja vastutama, kuidas nemad suudavad ,aga meie terve tore eesti pere ei suuda ,kas tõesti üle tegelemine, ei tea ,ei oska ja jõud hakkab ka raugema....
Saan aru, et tunnete end hetkel jõuetu ja nõutuna. Nagu ütlete, et olete terve ja tore pere, olete lapsega tegelenud ja andnud endast siiralt parima ja nüüd siis selline olukord, et nuta või naera, kuid lootust, et miski aitaks, ei kusagil…
Kindlasti oleks siin hea kuulda teiste vanemate kogemusi, kes on sarnases olukorras olnud aastaid tagasi ja kuulda, kas see olukord üldse kunagi lõpeb ja kuidas ise selles ellu jääda. Loodan, et leidub vanemaid, kes vastavad. Kuid kahjuks või õnneks on vist nii, et kui probleemid on möödas, siis need vanemad ei pruugi enam tulla nõustamiskeskusesse
Psühholoogide ja psühhiaatrite võimuses ja pädevuses ei ole tõesti võimet probleeme „ära võtta“. See, milles meie abi seisneb, on aidata nendest olukordadest võimalikult väikeste kahjude ja võimalikult suure kasuga läbi tulla. Me ei saa võtta ära lapse arengulist vajadust iseseisvuda, kuid võime aidata vanematel, kes seda soovib, olukorraga veidi paremini hakkama saada.
Mõned mõtted 14 aastasest. 14 aastane laps on jõudnud oma elus etappi, kus ta jätab lapseks olemise tasapisi selja taha ja hakkab otsima ja leidma oma isiklikku identiteeti. See periood tekitab lapses suurt ebakindlust ja segadust. Samuti vanemates, sest vanemad on harjunud kontrollima ja suunama laste elu ja teadma, mis on lapsele parim. Nüüd äkki tahavad lapsed ise otsustada, mis neile parim on ja see ei pruugi minna mitte üks teps kokku vanemate arusaamaga. Vanematel on võimalus suruda erinevate taktikatega kogu lapse initsiatiiv maha. Või loobuda samm sammult kontrollist ja püüda mõista lapse vajadusi, unistusi ja probleeme. Esimene võimalus nõuab vanemalt suurt energiat ega lase lapsel tegelikult teada saada, kes ta tegelikult on. Teine võimalus nõuab vanemalt enda seesmist muutust ja lahtilaskmist, mis toob kaasa ka teatud määral valu ja kurbust, kuid lapsel on võimalus leida üles oma elujõud ja rõõm. Vanemal tasub enda käest küsida: „Kas minu laps peaks olema selline nagu mina tahan või peaks mu laps suutma luua ja elada oma elu?“
Selleks, et noor inimene õpiks ennast ja elu tundma, peab ta tegema valikuid ja otsuseid ning kogema ka nende tagajärgi. Ja kui need tagajärjed ei ole meeldivad, siis oleks ideaalne, kui tema kõrval oleksid vanemad, kes suudavad jääda tema kõrvale ilma kritiseerimata, kes suudavad kuulata ja mõista.
Vanem ei pea kõike lubama ega taluma. Vanem võib keskenduda oma tunnetele, mida lapse käitumine temas tekitab. Märgata, millised isiklikud vajadused jäävad rahuldamata või millist ebameeldivat mõju lapse käitumine temas tekitab ja väljendada kõike seda. Kui samal ajal aktsepteerida lapse käitumist ja mõista, et see on tema jaoks kuidagi oluline, siis laps õpib tasapisi ka vanema vajadusi aktsepteerima.
Kõigi probleemide kõrval oleks hea muidugi ka märgata seda, kuidas teie laps on teie silmis väärtuslik. Nagu pereterapeut, Jesper Juul, küsib, et kuidas need 14 aastat koos elamist oma lapsega on teie elu rikastanud? Selle vastuse kuulmine võib olla teie lapsele suurim kingitus.
Saan aru, et läksite juba otsima raamatut „Tark lapsevanem“. Lisaks soovitan lugeda ka Jesper Juuli raamatuid „Sinu tark laps“ ja „Ei ütlemise kunst“. Jesper Juul on kogenud pereterapeut ja isa, kelle mõtted on inspireerivad ja annavad ka häid nippe.
