Minu kolmeaastane poeg on nagu takjas tita küljes. Ta tahab temaga mängida (laob mänguasju talle peale, topib neid kätte, laulab, pahandab, tantsib, tulistab, karjub kõrva jne.-varjatult agressiivne). Kogu aeg kepsleb tita ümber. Ma elan pidevas hirmus tita pärast. 3 aastane on meil tormakas ning ta teeb lihtsalt väga haiget.
Ma olen rääkinud, et beebi on õrn, ta saab haiget jne. Aga ta vastab, et ei tee haiget ja et ta tahab temaga mängida. Lahendusi ta ei paku. Tegelikult temaga rääkimine on üldse väga raske, sest ta lihtsalt ei ole hetkegi paigal ning ta ei taha kuulata. Ma ei oska ka enam suurema lapsega mängida, sest varem panime puzlet kokku või midagi nokitsesime, aga nüüd pole tal üldse püsivust. Selline karglemine, vehklemine ja karjumine ei sobi mulle üldse. Ma võin laadida terve päev nö. patareisid ja pojaga kohtudes need tühjenevad 15 minutiga. Ma ei oska lahendust leida. Ma saan aru, et ta on väga häiritud tita sünnist ning ta tahab aega ja tähelepanu, kuid kuidas toimida? Kuidas mitte ärrituda?
Loomulikult paneb olukord, kus 3-aastane võib tahtmatult titale liiga teha,vanemaid muretsema. Kõlama jäi kaks küsimust:kuidas selles olukorras toimida ning kuidas mitte vihastuda?
Liigume vastuste poole sammhaaval, alustades viimasest küsimustest, sest see on tõesti esmatähtis.
See, kuidas me mingile situatsioonile reageerime,oleneb meie hoiakutest ja suhtumisviisidest. Ka "tühjakstõmbamine"ei toimu lapse poolt, vaid olukord,mis hirmutab, millega ei oska toime tulla, mis kordub päevast päeva,tekitab ilmselt abitust ja selle tõttu näib nagu voolaks energia välja. Vihastamine tekib kergemini, kui mõtlete, et Teie 3-aastane on paha ja mõistmatu laps ning teeb sellega Teie elu (mis tita sünni tõttu on niigi keerulisemaks muutunud) veelgi raskemaks.
Proovige vaadata oma elule selle pilguga, et senini on Teil olnud üks armas laps, nüüd on sellele lisandunud teine armas laps ja nad mõlemad vajavad Teie armastust ja tähelepanu. Olles otsustanud saada kaks last, leidub Teil ka ressursse nende mõlema jaoks,kui neid arukalt kasutada.
Olete mõistnud, et poeg on häiritud teise lapse sünnist. Igasuguse vanemliku käitumise aluseks ongi kõigepealt mõistmine. Püüdke vaadata maailma poja pilgu läbi.Kükitage maha ja tajuge "tema nahas", milline oli maailm enne tita sündi ja milline nüüd. Mille järele tunnete poja rollis olles igatsust? Enne oli tõenäoliselt tema elu keskpunktiks, nüüd on kõik teisiti. Kolmeaastane ei saa mõelda nagu täiskasvanu, tema mõtlemine ja arusaamine on tema vanusele vastavad. Meil, täiskasvanutel tuleb minna tema maailma, et teda mõista ja sellest mõistmisest lähtudes tegutseda.
Mõned konkreetsed soovitused:
Iga laps vajab vanemate tähelepanu ja jagamatut aega (ehk kummagi vanemaga ainult omaette olemist). Tähelepanu saab jagada mitmel erineval moel ka läbi päevaste tegemiste.
Nii hommikul ärgates kui päeva jooksul õnnestub ehk võtta hetki, mil last kallistada ja pai teha, öelda"kallis laps" või "sa oled mulle armas", vaadata teda pilguga, et ta on täiesti iseseisev kasvav ja arenev isiksus, kelle kujunemisest Teil on võimalik osa saada. Ning õhtul magama minnes päeva lõpetades lisaks kallistustele anda ka positiivseid mina sõnumeid selle kohta, et ta on teile kallis ning selle kohta, millega päeva jooksul rahul olite.
Päeval titaga tegeldes saab venda kaasata, paludes tal end aidata, näiteks ulatada midagi vajaminevat või midagi kuhugi panna, viia. Sellepeale saab anda talle positiivset tagasisidet: "Mul on nii hea meel, et Sa mind aitad." Nii saab ka tema olla asjaosaline, tunneb end vajaliku ja olulisena. See aitab kaasa hea enesehinnangu kujunemisele ning samal ajal lähendab nii Teid omavahel kui teda titaga.
Kui tema tahab titaga mängida, sõnastage tema head kavatsused: "Sa oled hea vend, tahad titale rõõmu teha." On ju tegevusi, mida ta võib teha. Kirjutisest ei selgu beebi vanus, kuid näiteks laulmine ei tee midagi halba, kui ta just lapsele kõrva ei karju. Isegi kui tegu oleks vastsündinuga võiks vend vaikselt laulda, nii et saab öelda: "Tita on veel nii väike, et ta ei oska veel kõike välja näidata, aga ma olen kindel, et ta kuulab sind."
Hea oleks pojale öelda ja näidata, mida ta võib titaga teha.
Kui ta tahab näiteks titaga tantsida, aga tita isegi veel ei istu, võib öelda, et titaga tantsida saab siis, kui tita juba oma jalgadel kindlalt kõnnib. Praegu võib tema titale tantsida. Ja teie võite tita sülle võtta, nii saate mõlemad vaadata.
Mõnes olukorras võib pojale pakkuda ka asendustegevusi, näiteks ei saa tita temaga konstruktorit kokku panna, aga tema võib titale raamatust pilte näidata.
Lapsed üldiselt püüavad vanematele rõõmu teha. Paistab, et Teie poegki püüab oma tegevusega näidata oma hoolivust ja armastust tita suhtes ning ühtlasi seda, et tema on hea laps. Ta teeb ju omamoodi sedasama, mida Teie - askeldab ümber tita. Siin on palju võimalusi tema püüdluste ja tunnete sõnastamiseks: Sa tahad titaga mängida, Sa tahad ka tita eest hoolitseda, Sa tahad mind aidata...
Ja kui Te märkate, mida poeg hästi teeb, millega rahul olete, millal Teid kuulab, siis positiivne mina-sõnum aitab soovitavat käitumist kinnitada ning teeb seejuures Teie mõlema tuju rõõmsaks.
Nt.Mul on hea meel, et sa panid käärid käest ära, kui palusin.
Või:Olen rõõmus, et tulid kohe, kui Sind kutsusin.
Kui ta mingil hetkel pahurdab või näib armukade, et nii palju titaga tegelete, sõnastage tema tundeid: Sa oled kurb, et mul Sinu jaoks vähe aega jääb.
Ja leidke kordki päevas võimalus olla pojaga kahekesi, näiteks tita magamise ajal. Tean, et titeemal on käed-jalad tööd täis ja vabu hetki ei ole, kuid need tuleb võtta, vastasel juhul probleemid ei kao. Lapsed, kes saavad oma tähelepanu läbi pahanduste, on sunnitud neid üha rohkem tegema, et neid ometi märgataks.
Kui näete, et poeg on parajasti tegemas midagi, mis võib titale ohtlik olla, ei aita röögatused a`la "Mis sa jälle teed!" tal mõista, mida ja miks ta teha ei tohi. Neil kordadel tuleb kasutada kolmeosalist mina sõnumit ehk konkreetselt ja selgelt oma sõnadega näidata, mis tema teole võib järgneda.
Nt. Kui sa titat sakutad, saab tita haiget. Ning kui vaja, ka tema käsi või ta ise eemale suunata.
Või:Ma ei luba titat sülle võtta, sest kardan, et sa võid ta maha pillata. Ta on üsna raske.
Või: kui sa jätad pähklid diivanile, võib tita need suhu panna ja need lähevad talle kurku. Siis ei saa tita hingata.
Ja ikka püüdke vaadata ka käitumise taha, mille pärast laps midagi teeb, mida ta taotleb. Enamasti on neil head kavatsused, kuid ebasobival viisil.
Ja veel üks tähtis asi:
Emad kipuvad sageli ülitublid olema ja kõike ise ära tegema. Ma ei tea, kas Teil on mees või vanavanemad, kellelt toetust ja abi küsida. Või olete üksikema, kelle toetusringkonnas vaid sõbrannad. Igal juhul on tähtis, et emad leiaks võimaluse ka ise korraks hinge tõmmata, kasvõi aeg- ajalt magada mõni tund nii, et keegi lapse järele vaataks või rahulikult juuksuris käia vms., teha midagi enesele ja oma hingele. Ning selleks tuleb julgelt selle sooviga lähedaste poole pöörduda. Õigus abi küsida ja saada on üks inimese põhiõigusi.
Perekoolis kutsume me oma vajaduste rahuldamist oma tassi täitmiseks. Ei saa anda lastele energiat, kui see endal täiesti otsas on. Ja oma energia taastamise eest vastutab igaüks ise.
