Nii ta ise ütlebki:,,Ma vihkan seda rõvedat titte!''. Ja käitumisega püüab seda ka igati välja näidata- tõukab järsult eemale, kui keegi beebiga talle läheneb või lubab titat kahvliga lüüa.
Eelmised õed sündisid siis kui ta oli 1 ja 4 aastane. Neile ta oli hea suur õde. 4 aastasena pani oma väikest õde magama ja muudkui kussutas teda. Viha hakkas kasvama umbes koolimineku aegu.
Olen küll lõputult rääkinud, et tal ei ole kohustust kedagi armastada, aga liiga teha ei tohi. Praegu sellest tulu pole, tal on ülisuur vajadus oma viha välja näidata, suuremaid lööb ja küünistab (13 aastane!). Kui oleme kahekesi, saame üsna rahulikult hakkama.
Nõutuks teeb ja väsitab. Kas kellelgi on veel niimoodi?
Tunded on sageli nagu jäämägi, millest paistab vaid veepealne osa, antud juhul on selleks viha tita suhtes. Jäämäe veealusesse ossa jäävad tunded ei torka silma, need on need, mis on lapses sügavamal ja valusamad. Ilmselt ei vihka Teie teismeline titat, vaid püüab sel moel teile öelda:"Märka mind, mina olen ka sinu laps!" Viha varjust ei paista välja lapse hüljatusetunne, hingevalu, üksildus ja kurbus. Selline käitumine on alateadlik ja mingil juhul ei aita siin rääkimine a´la "Millest sul puudu on, ma olen ju sinu eest küll hoolitsenud, sa saad ju aru, et tita vajab.... ja ma ei jõua...., seepärast tuleb sul...." Kirjutate, et juba väiksena hoolitses vanem laps nooremate eest. Ju on tal enesel praeguseks karjuv vajadus läheduse,hoolitsuse ja mõistmise järele. Seda ei saa pakkuda lapsele käigupealt, kõigi muude kohustuste vahelt, liiatigi, kui omavahelised suhted juba teravaks läinud. See vajab aega, kahekesi olemist, et väljendada lapsele oma mõistmist. "Viimasel ajal olen sageli märganud, et oled tita suhtes kuri ja lausa vaenulik. Mõtlesin selle üle järele. Ma olen tõesti pidevalt väiksematega kinni, sinu käest küsin, kas on õpitud ja palun end milleski aidata. Ma ei ole ammu huvi tundnud, mida sina minult vajaksid. Mõistan, et võid end tõesti tunda kõrvalejäetuna ja vähetähtsana justkui ma ei hooliks sinust." Siinkohal on mõistlik pausi pidada,et laps saaks soovi korral midagi öelda. Teil tuleb teda edasi aktiivselt kuulata ja väljendatud tundeid sõnastada. Võib ka olla, et laps ei räägi esialgu midagi, on lihtsalt vait. Siis võite lihtsalt veidi koos vaikida, misjärel laps vajaks Teilt selget mina - sõnumit, et Te tahate edaspidi ka teda rohkem tähele panna.
Ülalkirjeldatud jutuajamine võib olla ka kujul "Ma märkan, et sa oled viimasel ajal sageli pahur ja justkui tige tita peale. Olen sinuga kurjustanud, kuid selle üle mõeldes saan aru, et miski häirib sind. Kuid ma ei tea, mis see on. Ma tahan aru saada, mis on juhtunud, mis sind vaevab. Kui sa mulle räägiksid, milles asi, püüaksin sinust aru saada."
Kolmteist on just selline vanus, et laps on veel laps, ka siis, kui ta seda ise ei tunnista ja vajab vanema aega ja tähelepanu samapalju kui teisedki lapsed. Samas on kolmeteistkümnene juba teel täisikka ja seetõttu vajab ka rohkem iseseisvust, otsustamisvõimalusi. Just selles eas on eriti oluline, et vanemad oleksid valmis last kuulama ja oskaksid seda teha. Lapselt kuuldud mõtteid, tundeid ja vajadusi sõnastades olete talle justkui peegliks, kust ta ennast näeb. Enesest arusaamisel on selline peegeldus väga vajalik. Lapsed, kes on saanud sel moel kuulduks, õpivad end julgelt ja selgelt väljendama. Lisaks sellele, et see on eluliselt tähtis, tuleb see kindlasti kasuks ka näiteks kirjandi kirjutamisel. Ja muidugi loob see soojad ja usalduslikud suhted lapse ja vanema vahel.
Sageli on teismeliste pahameele põhjuseks just see, et neid ei kuulata ära, liigsed keelud või diferentseerimata piirid (pool üheksa tuleb tuppa tulla nii 9- kui 13- aastasel ja viieteistkümneselgi).
Nii et püüdke aru saada, mida teie laps Teilt vajab ja seda talle anda.
NB! Sellise käitumise taga võib peituda ka noore depressioon. Kui last ära kuulates jääb vähegi mulje, et tegemist võib olla depressiooniga, tuleks konsulteerida perearsti või noortepsühhiaatriga. Väljaravimata depressioon noorukieas võib kasvada koos temaga ja kahjustada kujunevat isiksust, muutudes osaks tema isikupärast.
Kui mingil põhjusel lapsega jutupeale ei saa, pöörduge perenõustamisele. Lapsele öelge sel juhul, et teie olete hädas, tahate minna nõu pidama ja vajate seejuures tema abi. See on ju tõsi.
