Tere,
sooviksin nõu konkreetse situatsiooni kohta. Peres on kohe 4-aastaseks saav tüdruk ning samuti kohe-kohe sünnib lisaks poeg. Minul oli eile sünnipäev. Elame eramajas ja käime naabritega üsna tihedalt läbi, lapsed mängivad koos. Seega naabrinaine tuli koos oma kahe lapsega mulle samuti õnne soovima. Minu tütar aga tahtis võtta kingitust ja lilli enda kätte (et need antaks talle, mitte mulle). Ütlesin, et "oi, sinu sünnipäev ju alles tuleb,tänased kingitused on minule" ning võtsin kingituse ja lille enda kätte. Kuna laps hakkas selle peale kõva häälega nutma ja protesteerima, kükitasin maha, võtsin tal ümbert kinni ja ütlesin, et "kas tahad minu lille hoida". Ta võttis lille vastu ning viskas selle maha. Nutt ja kisa jätkus. Ütlesin seepeale, et "sinu käitumine on väga inetu", võtsin lille üles ning kuna naabrilapsel oli väike palavik ning nad soovisid koju minna kohe, siis saatsimegi selle kisa ja nutu saatel nad ära. Paar tundi hiljem, kui lapsoli juba rahunenud, küsisin, et "ütle palun emmele, miks sa niiviisi käituma ja nutma hakkasid". Siis ta vastas, et "ma tahtsin neid kingitusi ise sulle anda".
Ma sooviksin teada, kas seda situatsiooni oleks teoreetiliselt võimalik olnud vältida või lahendada, ilma et ma oleks pidanud lapse nõudmisele järgi andma.
Olen hakanud mõtlema, et kuigi meie peres füüsilist karistamist ei kasutata, ka "paha lapse" tool pole meil kasutusel, siis ehk oleme ka selle rääkimise poolega pealiskaudsed. Vahest lihtsalt nö "pahandame ära", sageli teisest toa otsast ja üldjuhul kuulab ta seda umbes 5ndal korral või siis, kui on juba kukkunud ja vajab lohutamist.
Paljudes suhteolukordades aitab sobivat ja suhteid hoidvat käitumist valida vastus küsimusele: kellel on probleem?
Kui otsustate, et probleem on lapsel – tema vajadused on katmata, tema tunneb ennast pahasti -, on abistav last kuulata ning anda talle juhtunu peegelduste kaudu tagasi. Sel juhul tunneb laps, et teda püütakse mõista ja toetada, ja see toob kaasa emotsionaalse rahunemise. Kuulamise olukorras on vanem abistaja, toetaja, kõlakoja rollis.
Kui otsustate, et probleem on teil – teie vajadused on katteta, teie tunnete end halvasti -, on kohane valida käitumine, kus annate lapsele teada, mil viisil lapse käitumine mõjutas teid ja samas peaksite olema valmis kuulama ka lapse põhjendusi.
Tihti on nähtav, et lapsel on probleem – ja emal on lapse probleemist lähtuv, kuid lapse probleemist erinev probleem. Nii tundub olevat ka teie kirjeldatud olukorras: laps oli pettunud ja segaduses, tundub, et ta oleks nii ise kinki tahtnud kui ka ise teile kinki anda tahtnud. Teie püüdsite last mõista – andsite talle lille – ent laps oli selleks hetkeks juba emotsionaalselt üle kuumenenud ning viskas lille maha. Nüüd tekkis probleem teil: teil oli sünnipäev, see oli teie sünnipäevalill, teie omakorda pettusite lapse käitumises.
Neis olukordades on oluline mõelda, kelle probleem on esmane ja valida käitumisviis selle järgi.
Väikelapse nutt ja protestikisa on üldiselt väga selge sõnum vanemale, et lapsel on probleem. 3-4-aastane laps on impulsiivne, selles vanuses laps lihtsalt käitub oma tunde ajel, ta ei suuda oma tunnetega iseseisvalt toime tulla, ammugi mitte ei suuda ta ette mõelda ega adu põhjuse ja tagajärje seost. Seega on kohane reageerida aktsepteerimise, tähelepanu ja kuulamisega. Siltide kleepimine (sa käitusid inetult) ei aita lapsel mõista toimunu tegelikku sisu, küll aga võib tekitada veel suurema protestinutu, sest ta ei saa aru, miks emme on pahane.
Ongi hea viis rääkida need asjad üle, kui laps on rahunenud – nagu te ju tegitegi. Kui te oleksite tolles emotsionaalselt kuumas olukorras püüdnud end kehtestada, siis suure tõenäosusega poleks laps teid kuulnudki – ta oli endast väljas ja nuttis. Ent kui olukord on rahunenud, siis vanem saab lapsele öelda, mis teda pahandas: see oli minu sünnipäevalill ja mind väga kurvastas, kui sa selle maha viskasid. Sellise jutuajamise lõpus võib vanem ka öelda, millist käitumist ta lapselt edaspidi ootab. Lapse mälu on veel lühike ja nood ootused ei püsi lapsel kuigi kaua meeles, ja seetõttu on normaalne, et osasid asju me peamegi lastele aina üle kordama.
„Teisest toa otsast“ pahandamisel ei ole tõesti mõtet. Kui soovite, et teie sõnum lapseni jõuaks, peate kontrollima, kas laps üldse on teie kuulamisele ümber lülitunud. See nõuab, et lähete ligidale, kükitate, vaatate lapsele otsa. Vanemlik korraldus tuleks edasi anda lühidalt, kooskõlaliselt ja lapsega kontaktis olles. Liiga pikk korralekutsuv jutt muutub lapse kõrvus ojavulinaks, ta ei oska sealt olulist välja noppida.
Suhtlemisoskuste põhialuste kohta saate vaadata ka perekeskuse kodulehelt aadressil http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/, samuti lugeda nt Jesper Juuli vaateid lapsekasvatusele, või uurida väga poppi ja ka tarka raamatut, mille pealkiri on "Minu mõistus on otsas".
