Olen otsinud internetist vastuseid, kuid soovitusi on nii ja naa. Tahaksin teada, kuidas oleks lastele parem: kas kasvada koos samas toas või peaks olema neil eraldi toad.
Mul on kaks poissi, praegu veel väiksed 2 a ja 4 a. Vanusevahe on 1 a 8 kuud. Planeerin remonti ja ei suuda otsustada, mis oleks õigem. Kas üks suur tuba päikese poolse õppimisnurgaga või mõlemale omaette väiksemad toad. On võimalus ehitada vahesein, mõlemasse tuppa jääks aken, kuid üks tuba jääks hämaram. Kas samas toas kasvades tugevneks vendade vaheline side või tooks see pigem kaklemist ja riidu? Praktilise lahendusena oleks suur tuba ilusam, aga kuidas see mõjuks lastele, kui nad suuremad juba on?
Praegu nad saavad peamiselt hästi läbi. Mängivad koos, käivad lasteaias samas rühmas.
Ise kasvasin õega samas toas. Saime koos nii mängida kui ka kakelda, meil olid ühised sõbrad ja käisime igal pool koos (vanusevahe peaaegu sama, kui minu lastel). Samas mäletan, et soovisin vahel ikka oma tuba ka.
Teil on endal kogemus oma õega – oli tore koos mängida, saite hästi läbi, kuid vahel soovinuks endal oma tuba. Nii ju ongi. Et õed-vennad vajavad nii ühist aega ja ruumi, kuid vahel ka omaette eraldumise võimalust. Sageli oleneb oma toa olemasolu pere võimalustest, kuid teil on nüüd valikuvõimalus. Olete lugenud erinevaid soovitusi, millest võibki välja lugeda, et otseselt polegi võimalik öelda, kas see on hea või halb, kui kasvatakse ühises toas – ongi omad plussid-miinused. Ma ei tugine ühelegi teaduslikule uuringule, kuid arvan, et vanuse kasvades muutub soov eralduda olulisemaks. Võimalus oma privaatsusvajadust realiseerida on oluline. Kas ja kui palju seda tegelikult kasutatakse oleneb ju tõesti suhetest, laste kujunenud harjumuses, nagu juba öeldud vanusest, kui kindlasti ka lapse eripärast. Mõned eelistavad omaette toimetamist rohkem kui teised ja seda on märgata ka näiteks lasteaias. Rohkem on laste võimalusi olla rühmas mitmekesi koos ühes ruumis, kus privaatsust pole, kui seda, et on liiga palju üksi olemist. Aga nagu paljude asjade, pole äärmused parimad, ikka tasakaal, st piisavalt võimalusi koos teistega olla, kui omaette eraldumise võimalusi.
Arvan, et isiksuslikuks arenguks on samuti hea, kui lapsel on oma ruum, on see siis tinglikult suurema ruumi osa või täiesti eraldatud. Nii on ju hea ka kaksikutel, et neid eristataks, neil oleks kummalgi äratuntavalt midagi isikupärast, oma voodi, riided, erinevad vajadused ja arvamused, et neid ei nähtaks vaid automaatselt kui kahte ühes. See aga ei tähenda sugugi, et ei võiks soosida nende ühtsust, eriti aga head kontakti ja koostegemisi, samuti oskust teineteisega arvestada. Kuid kõike seda saab kujundada nii ühes toas elades kui ka eraldi.
Niisiis, lapsed vajavad mõlemat, nii koos tegutsemise aega ja ruumi, kui ka eraldumisvõimalusi. Kui 2-aastane veel üksi oma toas eriti ei püsiks, ilmselt ka mitte 4.aastane, võib aga olla nii, et juba koolieas tunnevad nad siiski rõõmu, et neil eraldi tuba, mida enda järgi kujundada, saada vajadusel rahu ja vaikust keskendumiseks, aga ka kujundada harjumust selle korrashoiu eest vastutada.
