Tere!
3 nädalat tagasi kurtsid lasteaia kasvatajad, et laps on hakanud lasteaias käituma ühe poisiga inetult, kes on olnud senini tema südamesõber (poeg käsutab, teeb haiget, on tujukas, viskab õues liivaga jne). Õpetajate sõnul on poeg rühmas liider, kuid kasutab seda kurjalt ära-on kamandaja, teiste arvamusest ei hooli.
Reageerisin kiiresti. Tunnistan, ka kurjalt. Teatasin konkreetselt, et selline käitumine peab lõppema. Rääkisin, et igasugune kiusamine on keelatud, ka tagasitegemine. Arutasime, milline on hea kaaslane. Koostasin ka motivatsiooni tabeli (kogume tähekesi jõukohaste tegevuste eest: olen hea kaaslane; hoian oma toa korras; hoolitsen koera eest). Viimased kaks lisasin, et laps näes igas päevas ka , mille eest ta on tubli (kui heaks kaaslaseks olemine ei õnnestu). Siiani oli päevas ~30 min lubatud arvutimängu mängimine, nüüdsest kasutasime seda preemiana. Leppisin rühma õpetajatega kokku, et küsin õhtuti päeva sujuvuse kohta. Oli paremaid ja halvemaid päevi. Poeg oli aus ja rääkis, kuidas päevad möödusid, rõõmustasime koos kordaminekute üle.
Täna, kolm nädalat hiljem läksin lasteaeda järele, nägin eemalt, et mingi probleem on (kaks poissi on õpetaja juures, mõlemal üleriided seljast ära kistud, käib nende klpooimine). Minu laps tuli nuttes minu juurde, talle järgnes õpetaja ja teine poiss. Viimane teatas rõõmsalt, et N. kallas talle krae vahele liiva. Selle peale nuuksus minu laps mulle, et A. tegi mulle tagasi. Seejärel sai sõnajärje õpetaja, kes kinnitas sõnu. Ütles, et minu laps sõnu ei mõista ja nüüd on aeg tegudega näidata, st tagasi teha, et ta hakkaks aru saama, mis tunne teisel lapsel on.
Olen lahendanud probleeme sõnadega ja tauninud liiga tegemist(ka tagasitegemist).
Ma ei õigusta oma lapse käitumist, see oli vale, aga veelgi enam ärritab mind lähenemine probleemile.
Kui siiani reageerisin konkreetselt ja kurjalt, siis täna püüdsin säilitada rahu. Olen rõõmus, et mu laps tunnistas oma viga ja minuga rääkis (õpetaja ristküsitlusest ta keeldus).
Olen seest katki. Olen ´´roheline´´ eripedagoog ning töötan päevast-päeva keeruliste lastega. Nüüd, kui mu oma laps vajab tuge, käitun samuti nagu õpetaja..analüüsin iga oma sammu ja sõna, aga tunnen, et ei tea enam midagi, mida teen õigesti/mida valesti.
Mul ei ole Teile konkreetset küsimust. Olen mures, millest selline käitumise muutus (konsulteerides peale õpetaja esimest märguannet meie südamesõbra emaga, ütles ta, et tema laps on kodus kurtnud ~paar kuud N. käitumist (!!!) )? Minuni jõudis mure pea poolteist kuud hiljem. Varasemalt ei ole lapsega probleeme olnud.
Millist lähenemist soovitate?
Olete häiritud, sest teie 5 aastane poeg on käitunud teie jaoks arusaamatult ja tujukalt ja rühma õpetaja lähenemine probleemile ei meeldi teile kohe üldse.
5- aastaselt lapselt võiks juba üldjuhul eeldada teatud empaatiavõimet ja oskust lasteaia sotsiaalsetes situatsioonides toime tulla. Siiski on normaalne, et tagasilangusi tuleb ette iga lapsega. Mõnikord on need põhjustatud mingitest konkreetsetest situatsioonidest, mõnikord on aga hoopis tegu tilk tilga haaval koguneva stressiga, mis ühel hetkel lapse jaoks üle kriitilise piiri läheb. On väga sümpaatne, et te kirjutate, et teie laps vajab tuge. Olen teiega selles osas üsna ühel nõul. Lisaksin veel ka seda,et selleks, et oma last toetada, peaksite te eelkõige ise rahunema ja mitte seadma liiga kõrgeid ootusi iseendale ja oma lapsele. See mis toimub on kindlasti normaalne ja selleks, et olukorda muuta on vaja mitte niivõrd teie professionaalsust vaid oma last tundva ema intuitsiooni.
Arvan, et olenemata sellest, kas saate või ei saa jälile sellele, miks muutus lapse käitumises toimus, on vajalik lapse empaatiavõimet arendada pikemas plaanis. Ikka ja jälle võiksite arutada, mida keegi võiks teatud situatsioonides mõelda või tunda. Vaadake koos raamatuid või multikaid, joonistage või mängige mänguloomadega. Olge vajadusel ise alustaja. Mängu ajal või ka lihtsalt igapäevategevusi tehes kuulake last aktiivselt, tema mõtteid peegeldades, mõnikord ka justkui ette aimates ja katsetades, kas olete tabanud lapse mõtet. Oluline, et teie annate oskuse niiviisi mängida ja mõtiskleda, kuid laps jääb siiski justkui teejuhiks. Ärge mõistke last hukka negatiivsete tunnete pärast. Inimesel on õigus tunda ka negatiivseid tundeid. Küsimus on vaid nende emotsiooniga toimetuleku oskuses. Kui viha/ kurbuse/ hirmu või mõne muu halva tunde saab sõnadega tasakaalukalt välja öelda, siis kaob vajadus kedagi vihahoos liivaga üle kallata või lüüa. Võiksite vaadata ka erinevate emotsioonidega näopilte ja arutada, milline on lahke ja milline kurb ja üllatunud ja lõbus jne. Kui niiviisi lapsega koos aja maha võtate ja arutlete, siis lisaväärtusena võite saada ka uut informatsiooni, mis puudutab seda, miks ja millele laps ebasoovitud käitumisega reageeris.
Laps võib peidetud ja ootamatul kujul jäljendada vanemate käitumist. Näiteks, kui teie mainite, et kriitilises situatsioonis (saite informatsiooni, et teie laps on käitunud südamesõbraga agressiivselt) olite te konkreetne ja kuri, siis võib juhtuda, et laps, olles samuti enda jaoks kriitilises situatsioonis, reageeris samuti konkreetselt ja kurjalt (viskas liivaga). 5- aastase lapse jaoks võivad situatsioonide tähendused ja tõlgendused oluliselt erineda täiskasvanute omast. Tihtipeale on nii, et kui küsida lapselt, kas ta mõistab, et käitus valest, siis vastus on JAH. Samas see JAH võib tähendada pigem seda, et laps aimab, kuidas ta peab vastama ja mis emmele/ issile meeldiks, mitte aga seda, et ta tõesti mõistab, miks see tegu vale oli.
Et last veelgi rohkem toetada võiksite mõnikord suuremas ringis (isa, vajadusel vanaisa, vanaema jne.)jagada omi muljeid ja mõtteid möödunud päevast. Iga pereliige jutustab, mis päeva jooksul läks hästi ja mis halvasti ja kuidas ta sellega toime tuli ja mida ette võttis, et asjad korda saada. Kui te ise end niiviisi väljendate, siis saab laps jällegi endale ühe tööriista lisaks, mis ei pane kõigepealt kohe reageerima ja oma emotsioone jõuliselt välja elama või ka endasse peitma. Lisaks oleks tore, kui saaksite anda lapsele n.ö. konkreetsid võimalikke valikuid, mida teha siis, kui keegi teine midagi halvasti teeb, aga n.ö tagasitegemine ei ole lubatud.
Erinevate tabelite tegemine aktsepteeritud käitumise kirjeldamiseks ja hindamiseks on kindlasti üks ajutine vahend, kui tundub, et mitte kuidagi teistmoodi enam ei saa. Hea oleks, kui tegevusi, mille järgi last hinnatakse, ei oleks lapse jaoks segadusttekitavalt palju.
Ise pooldan meetodit, kus läbi peegeldamise ja kuulamise tekib lapsel teadmine, et teda toetatakse ja kuulatakse ja mõistetakse ning, et piirid oleksid piisavalt paindlikud, kuid siiski kindlalt paigas nii, et laps oskab juba ise veidi aimata, mida vanematelt oodata on.
