Tere, meil peres kasvamas kaks tütart 3,5 aastane ja 5,5 aastane. Muretsema panevad nende omavahelised suhted, mängud ja tülid. Vanem laps on väga kamandav, kohutavalt kade ja kiuslik (aga seda ainult kodus oma väikse õega, lasteaias pigem tagasihoidlik ja häbelik). Kõiges peab olema esimene, peab saama esimesena valida ja otsustada.. Noorem kasvab ja ei taha alati alluda, siis tekib vanemal lapsel kohe probleem, mida ta valdavalt üritab lahendada moel "kui sa nii ei tee, siis ma ei anna sulle enam kunagi seda nukku ...vms". Mille peale noorem vihastab ja hakkab lööma, vanem vastu jne..See on esiteks iseendale väsitav ja teiseks paneb ka muretsema noorema lapse omaalgatuse ja loovuse arengu pärast. Niikaua kui noorem mängib või tegutseb vanema reeglite ja juhtnööride järgi, on kõik hästi. Vahest tundub nagu väiksem ei viitsigi enam oma õigust nõuda ja teebki asju, mida väga ei tahaks...Seda on kurb vaadata. Samas ei taha vanema lapse mänge ka kuidagi hakata muutma, see nagu ka õige ei tundu. Eriti seetõttu, et ta omaalgatus ja julgus teiste laste seltskonnas on väga vähene. olen vahel teadlikult palunud nooremal esimesena valida, mis lõppeb vanema lapse hirmsa kisaga...Teeb üsna nõutuks. Ei teagi kuidas olukordi nii lahendada, et keegi ei tunneks ennast allasurutuna ega ka ebaõiglaselt kohelduna ei vanema ega õe poolt.
Teile teevad muret, tütarde omavahelised suhted. Lastest vanem tavatseb näidata oma igatist üleolekut noorema üle. Samas on vanem tütar samavõrd ennastkehtestav vaid kodus.
Sellises situatsioonis võib tegu olla olukorraga, kus vanem laps ongi natuke segaduses. Ühest küljest tahaks ta olla nagu väike õde, keda õpetatakse, kes teeb asju naljakalt ja ebatäiuslikult, kes saab justkui natuke rohkem tähelepanu. Teisalt oleks see justkui tagasilangus ja märk, et ta ei olegi tubli(m). Vanem tütar üritab hoida nooremaga distantsi, ta ei taha jagada nooremaga asju jne, ja seda just selleks, et erinevus nende kahe vahel oleks selgelt tajutav. Ta üritab säilitada oma identiteeti. Võib olla piisaks, kui te mõnikord võtaksite aega ja toetaksite oma vanema tütre mina arengut seeläbi, et teeksite kahekesi koos n.ö. “suurte tüdrukute” asju. Võib olla panete end eriliselt riidesse ja lähete jalutama või meisterdate midagi koos vms. Ühtlasi saate siis oma vanemat tütart segamatult kuulata, tema mõtteid hinnanguvabalt ja aktsepteerides tagasi peegeldada. Saate ka oma arvamust väljendada, kuid tehes seda mitte pealesuruvalt. Näiteks, kui teile tundub, et teie arvamus mingis situatsioonis tuleks kasuks, siis lihtsalt küsige: “Kas võiks olla ka mingeid teisi seletusi” või avaldage oma isiklikku arvamust: “Hm, mulle tundub hoopis, et….” On üsna tõenäoline, et mõne aja pärast võtab teie vanem tütar sarnase suhtlusstiili üle ja te ei pea enam muret tundma tema koduse jõulise enesekehtestamise üle. Niivis tekib lapses enesekindlus ja ta muutub kindlasti julgemaks oma eakaaslastega suheldes.
