Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: lapse vähene enesekindlus ja tõrjutus

Gea
Külaline
Postitatud 24.09.2015 kell 09:31
Tere!

Minu 6-aastane tütar on väga elav, sotsiaalne, julge ja agar suhtleja ja uute suhete looja, kuid samas hästi tundlik. Talle on väga tähtis, mida teised temast arvavad, võtab südamesse iga kriitilist nooti eakaaslaste poolt, hakkab kergesti nutma ja loobub.

Lasteaias on tal üks südamesõbranna ja kui see laps puudub, kurdab ta, et keegi ei mängi temaga. Viimasel ajal on hakanud kurtma, et poisid narrivad, ütlevad halvasti ja tema ei oska siis muud kui nutta. Lasteaeda läheb muidu hea meelega.

Olen lasteaias õpetajatega rääkinud ja nende vastus on, et laps ise ei lähe teistega mängima või lahkub mängust ning istub omaette. Minu laps jälle ütleb, et teised ajavad ta mängust ära. Õpetajad on lubanud olukorda rohkem jälgida. Lasteaed on ühinenud ka kiusamisvaba lasteaia programmiga, aga eriti aktiivselt seda vähemalt meie rühmas ei viljelda.


Ma jälgin protsessi väga suure murega, sest näib, et kordumas on muster minu enda lapsepõlvest (lasteaiast ma küll ei mäleta tõrjutust-kiusamist, küll aga põhikoolist ja väga valusalt. samamoodi oli kiusajate peamise lõbu see, kui ma nutma hakkasin ja ma ei suutnud seda kunagi tagasi hoida).

Proovin lapse enesekindlusega koduselt tegelda. Kiidame ja kallistame palju, arutame maailma asju, teeme kogu perega asju koos, laps käib trennis ja kunstiringis, kus tal läheb hästi. Nooremale õele on suur eeskuju ja iidol. Aga sisemine ebakindlus ning kergesti nutma hakkamine teeb temast kiusajatele kerge märklaua.

Kuidas ma saan oma last toetada, tema enesekindlust tõsta? Sügisel on kooli minek ja kollektiivi vahetus, tahaks väga, et seal ei satuks ta samasugusesse seisu.

Ehk oskate soovitada ka psühholoogi/terapeuti, kes saaks aidata? Endal jääb küll oskustest puudu.

Ette tänulik
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 26.09.2015 kell 16:21
Teie 6- aastane tütar kurdab, et kui tema sõbranna ei ole lasteaias, siis teised ei mängi temaga. Lisaks hakkab tüdruk kergesti nutma ja teile tundub, et on oht, et laps satub kiusamise ohvriks. On tõepoolest meeldiv lugeda, et veedate perega koos palju aega ning seejuures pöörate eriliselt tähelepanu laste arengule.

Eelkõige soovitan olukorra hindamisel lähtuda lapse vanusest tulenevatest iseärasustest. 6- aastane laps on kül juba päris toimekas ja terane, kuid eelkõige on selle arenguperioodi eripäraks kujutluse ja tegelikkuse põimumine. Muinasjutuline maailm on ühest küljest hirmutav, kuid siiski natuke ka nagu põnev. Sel ajal on üsna tavaline, et vanemad kuulevad sündmustest ja olukordadest, mis reaalsuses ei olegi alati aset leidnud või inimestest, keda ei eksisteeri. Sellised fantaasiad ei ole kindlasti mitte valetamine, sest lape aju võimaldab olukorda realistlikult hinnata ja verbaliseerida alles 7-8 eluaastal. Lisaks tajub laps instinktiivselt, mille vastu vanemad huvi tunnevad ning hakkab seda teemat justkui intensiivsemalt käsitlema. Kui emme on paar korda küsinud, kas teised teda ka ilusti mängu võtsid või on last mureliku ilmega kuulanud, kui ta on teistest lastest rääkinud, siis võib kindel olla, et laps mõistab, et see on midagi, mis emmet huvitab ja n.ö. mängu võtmise ümber tekib terve hulk igasugu tähelepanekuid ja igasugu lugusid. Laps tunneb, et selle teemaga saab ta alati vanema tähelepanu sajaprotsendiliselt endale suunatud. Seega on väga oluline, et te ei keskenduks murettegevale situatsioonile otseselt. Kui laps teatab teile, et ta hakkas nutma, sest teised ei mänginud temaga, siis peegeldage talle seda korraks, andes teada, et olete teda mõistnud ja mainige näiteks: "Saan aru, et see tegi sind kurvaks!....... Kui mina olin lasteaias ja mind mingi asi kurvastas, siis mulle ka kippusid pisarad silma...... Aga mõnikord kasutasin ma väikeseid kavalusi, et pisaraid ära petta.......Noh näiteks mõtlesin sidruni maitse peale."

Kui laps tunneb end teiste mängust kõrvaletõrjutuna, siis pisarad ongi normaalsed, sest need aitavad kehal rahuneda. Olen nõus, et mõningatel juhtudel võivad agressiivsemalt meelestatud lapsed teise pisaraid tajuda nõrkuse märgina. Võib olla võiksite arutada koos lasteaiaõpetajaga, kuidas pisaraid lastele selgitada ja kuidas neid n.ö. rehabiliteerida ja ka sildistamist vältida.
Kuna lapsed õpivad eelkõige mudeli alusel, siis saate kodus luua situatsioone, kus teie arvamust ei võeta kuulda või olete millegipärast pettunud: Näiteks teie tahate vaadata loodussaadet, kuid kõik teised tahavad hoopis vaadata multikaid/ mängite lauamängu ja te kaotate/ soovite koos mängides ehitada legoklotsidest kõrget torni, laps aga hoopis garaazi uuele mudelautole või tuba uuele nukule jne. Sellise mängu juures on oluline, millise käitumismudeli täiskasvanu lapsele oma emotsioonidega toimetulekuks ette annab. Näiteks võiksite öelda: “Olen tõesti pettunud ja kurb. Ma oleksin nii väga tahtnud vaadata loodussaadet/ võita seda mängu/ ehitada torni. Mul peaaegu tulevad pisarad silma. Aga ma olen seekord nõus, et vaatame multikaid/ ehitame garaazi. See võit ei olegi mulle kõige olulisem." Niiviisi õpib laps, et rahuneda saab ka end sõnades väljendades. Lapsele võiks õpetada ka mingeid lisategevusi, mis aitavad rahuneda. Näiteks lonksu vee joomine, korraks sirutamine, enda raputamine, kolm korda sügavalt sisse ja välja hingamine jne.

Nutmine ei ole üldjuhul vähese enesekindluse tunnus. See on keha loomulik reaktsioon ärritusele, abitusele ja pettumusele. Kui õpetada lapsele teistsuguseid oskusi oma emotsioonidega toimetulekuks, siis võib loota, et nutuhood vähenevad oluliselt.

Sina ja Mina nõustajad saavad teid vastu võtta Tallinnas.
http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/

Laiemalt leiate pereterapeutide kontakte Pereterapeutide Liidu koduleheküljelt.
http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/

Soovin rahulikku meelt ja eelkõige usku oma lapsesse!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!