Oleme mures, sest meie 2. a poeg ei harju kuidagi lasteaiaga. Käib võikeses erahoius ja tänaseks juba neljas nädal, aga mitte iga päev. Algus oli positiivne, olin temaga koos, siis järgmisel päeval oli natuke juba üksi ja asi tundus sujuvat. Otsustasime ta siis jätta u 3 tunniks üksi ja pärast seda läks asi pahasti. Nutab, ei taha kuidagi sinna jääda. Kavatajaid eriti ligi ei lase (sülle ei ole nõus minema, ei söö). Segadusse ajab see, et osad soovitavad jätkata, et küll ta lepib, teised jälle, et võtke lastehoiust ära, sest ta ei ole ilmselgelt veel valmis seal käima. Mis on siis õige? Ütlen veel, et hoius on korraga vaid u 3 tundi ja magama ei ole teda sinna jäetud.
Teie väike poeg hakkas hiljuti käima lasteaias. Ta on seal olnud vaid mõne tunni kaupa. Alguses kulges kõik kenasti, kuid nüüdseks on olukord murettekitav, kuna laps ei soovi lastehoidu jääda , seal olles hoiab õpetajatest (ja teistest lastest?) eemale, ei söö.
Kõigepealt tuleb silmas pidada, et lapsed kohanevad muutustega väga erinevas tempos. Teie laps on ilmselt uute olukordadega aeglasem harjuja. Seda ei tasu võtta traagiliselt, küll aga tuleb sellega arvestada. Ehk lohutab see, et taolisi tagasilööke esineb lasteaeda minekul suhteliselt paljudel lastel - kui alguses on lapsele lastekollektiivi - uude keskkonda minek põnev, siis mõne aja möödudes saab ta aru, et tal tulebki nüüd iga päev emast eemal olla ja lasteaia rutiini ning reeglistikuga leppida. Siis tekib trots ja vastumeelsus. Sellesse tuleb suhtuda kui loomulikku protsessi, mitte üle dramatiseerida, jääda ise rahulikuks ja toetavaks, anda aega. Väga levinud – ning täesti normaalne- on see, et laps ema lahkumisel nutab, kuid mõne aja pärast jääb rahulikuks ja asub toimetama.
Usun, et võiksite jätkata poja harjutamist lastehoiuga samamoodi kui seni, nii et ta esialgu sinna magama ei jää. Kui lapse ärevus seoses lastehoiuga on vähenenud, alles siis jätta ta sinna ka lõunaunele. Samuti on väga oluline, et aktsepteeriksite tema hirmu, vastumeelsust, kubust, viha jne, aitaksite lapsel neid tundeid sõnastada ja peegeldaksite neid talle tagasi. Looge kodus mõnus rahulik õhkkond, leidke piisavalt aega olla lapse päralt, ärge tekitage lasteaia-teema ümber pingeid. Laps tajub ära, kui vanemad on hirmul ja ärevil lapse lasteaeda mineku suhtes, ning võib selle emotsionaalse seisundi „üle võtta“ – juhtub, et mitte lapsed, vaid just emad on need, kes ei ole lapse lastekollektiivi minekuks valmis – ei ole valmis lapsest „lahti laskma“.
Kokkuvõtteks, soovitan anda pojale aega, jälgida enda tundeid ja käitumist selle temaatikaga seoses, harjutada last järk-järgult ja olla talle toeks. Kui mured püsivad pikemat aega, siis konsulteerige spetsialistiga – psühholoogi, pereterapeudi, perenõustajaga.
