Olen lugenud väga mitmeid raamatuid laste kasvatamise kohta. Osad on seisuhohal, et vanemad peaksid alati olema ühel nõul. Muidu laps ei tea kuidas käituda, hakkab manipuleerima, et kui ühe käest ei saa taskuraha, siis jookseb teise juurde jne. Osad raamatud aga ütlevad, et see n-ö ühisrinde asi on täiesti jama.
Mina ise kaldun pigem arvama ka seda, et vanemad peaksid ikkagi ühte moodi asjadest aru saama. Samas olen nii tihti hädas, kuna oleme mehega erineval arvamusel, kuidas peaks mingit olukorda lahendadama...
Mulle tundub, et ühisrinne on negatiivne siis, kui vanemad arvavad, et erimeelsusi ei tohiks üldse olla. Kui eeldataakse, et alati ja igas olukorras peavad ema-isa asjast sarnaselt aru saama. Tegelikkuses ei ole see ju võimalik. Kui väga nõuda endalt ühisrinnet, siis tekib vanemates pinge ja kaob loovus probleemilahenduste leidmisel. Hea ja isegi vajalik on see, kui vanemad on ühel arvamusel reeglite osas, mis kodus kehtestatud saavad. Näiteks kaua võib laps olla arvutis, millal peab õhtul koju tulema, millal sõpru kutsuda, millal ja kui palju raha saab jne. Vanemad võiksid siin omavahel eelnevalt läbi rääkida, et mida nad õigeks peavad ja siis ühisotsuse tegema. Muidu hakkab laps tõepoolest vanemate vahet jooksma ja isegi manipuleerima. Kõige halvemini tunneb ennast selles olukorras lõpuks ikkagi laps, sest tema on harjunud saama seda, mida soovib.
Selleks, et vanemad ilusti ühele meelele jõuaks, tasub neil endil omavahel kasutada aktiivset kuulamist ja mina-sõnumeid
Enamasti juhtub nii, et arusaamatused tulevad lapse nähes. Ei maksa karta, et see vanemate autoriteeti kuidagi kõigutab. Kui vanemad sel hetkel suudavad omavahel asjad rahulikult ära arutada ja siis koos midagio otsustada, on lapsel hea võimalus õppida rahumeelset probleemide lahendamist. Peamine on, et vanemad omavaahel suhtleksid ja reeglid ning erimeelsused ei jääks läbi arutamata.
