Olen oma mehega koos olnud 15 aastat. Meil on kaks toredat ja armast last. Ise olen pigem inimene, kes ei vaja väga palju lähedust kuid mees on väga suur läheduse vajaja. Pikka aega käisin tööl, mis võttis kogu mu energia ning läheduse vajadus vähenes veelgi - lihtsalt ei olnud enam jõudu. Seejuures tema soovid ju jäid. Nüüd ta tunnistas mulle, et tal on ligi aasta olnud teine isik, kelle juures käib ja kellega saab kaisutada jne. Samas ütles, et mina ju seda ei paku ja olen ta eemale tõuganud. Kuna mu mees on temasse väga armunud, siis soovib ta, et ma aktsepteeriksin seda ja lubaksin tal selle naisega kohtuda (paaril korral nädalas). Samas väitis ta, et ka minust ei soovi ta loobuda.
Ma olen kas peas segi või armastan teda liialt, aga justkui lubasin seda talle. Nüüd aga olles mõned päevad seda asja seedinud tean, et ega sellisest olukorrast midagi head ei tule.
Aga kuidas edasi? Kas on üleüldse võimalik sellisest nn kolmnurgast saada minu ja mehe vahel toimivat püsisuhet? Kas ma peaksin loobuma ja andma talle vabaduse?
Nõustusite mehe sooviga käia kohtumas teise naisega, kuid nüüd on suured kõhklused ja ärevus, mis teie suhtest edasi saab. Häiriv segadust teis endas, et aktsepteerisite mehe teist suhet, teeb asja teie jaoks veelgi keerulisemaks. Võimalik, et nõustusite süütundest tulenevalt, sest te pole suutnud pakkuda mehele seda, mida ta vajab. Näib nagu olekiste lõksus ja valida oli vaid kaks halba varianti, nõustuda olema kolmnurgas või lasta mehel minna. Teie tunded aga räägivad aga sellele vastu.
Kui nüüd vaadata asjaolude paremaid pooli, siis õnneks ei pea tee tegelema närvesöövate valede ja varjamistega, vaid olete saanud avameelselt rääkida ning mees oma armumise avalikuks teinud. Kui nüüd küsite, kuidas kolmnurk püsisuhteid mõjutab, siis ilmselt teate ka vastust, sest kahe naisega olla lähedane ja pakkuda kindlustunnet, olla pühendunud - seda ei saa eeldada.
Ma arvan ka seda, et keegi ei saa teile anda konkreetseid juhtnööre, mida peaksite tegema ja kas peaksite loobuma. Kahtlemata on teil hinges praegu lisaks suurele segaduses ja teadmatusele ka valus. See on väga isiklik teema ja seepärast ei pruugi olla keegi teile hea nõuandja. Mõnda aega oleks ehk mõistlik midagi lõplikku veel mitte otsustada. Kuid kuskil ilmselt jääb teadmine, et päris nii ka asjad ei saa jääda, sest kolmekesi püsisuhtest ei tuleks ka midagi head. Kui teil on tahtmist ja usku, et teie suhe mehega võiks siiski muutuda ja selles suunas, et pakuks mõlemale rahulolu, siis see oleks otsustamisel määrav.
Ma arvan, et praegu ei peaks niivõrd keskenduma sellele, kas mehele vabaduse andmine oli hea ja õige või mitte, kuivõrd sellele, millest räägib teie vähene lähedusevajadus. Isegi kui mees loobuks teisest naisest ei pruugi ju teie suhe ikkagi toimida, kui teie ja mehe vahel midagi ei muutu – teil jääb süütunne, et mees ei saa seda, mida vajab ja teil raskused lähedust jagada. Mis on olnud teile endale taksituseks, kas on olnud midagi, mis paneb teid lähedust tõrjuma ja mis veelgi olulisem, mis viiks selleni, et ta saaksite lähedust nautida. Otsida viise, jagada avatult oma soove, tunda end mõistetuna ja emotsionaalselt turvaliselt – see on tee tõelise läheduseni.
Kui te mõlemad olete valmis hoidma oma suhet ning tahate panustada sellele, et teil kahekesi oleksite koos õnnelikud ega vaja selleks kedagi kolmandat, siis võib abi olla ka paariteraapiast või paarisuhete koolitusest. Lisaks võib olla hea alus suhete teemaga tegelemiseks raamatud: H.Hendrix „Teekond soovitud armastuseni“; S.Johnson „Armastuse tähendus“.
