Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Ei tea enam mis on õige ja mis mitte.Kas otsus oli vale või õige?

Naine
Külaline
Postitatud 20.09.2016 kell 11:34
Meie suhe algas tormiselt 2 ,5aastat tagasi ning kuu oli möödas kui saime teada et meist saavad lapsevanemad.Algne segadus,hirm ja mitte lapse saamine tõi hoopis selle et jätsime pisikese alles ja viimase sõna selle koha pealt ütles just mees.Muidugi olin mina veel segaduses,noor ja polnud varasemaid suhteid seljataga ,kõrghariduski omandamata ning lihtsalt olnud ning võtnud elult seda mida see noorele inimesele pakub.Sellest hoolimata uskusin 30 aastase mehe juttu et tahab perekonda ja last.Ega pikalt ei läinud kui sai otsust hakkata kahetsema.Teda ei huvitanud rasedus,minu enesetunne ega lapse asjadki.Kõige selle uuega olin ma üksi ja pidin hakkama saama.Pigem olin paha kui õhtuks ei jõudnud süüa valmis teha kuna olin magama jäänud.

Beebi sündides asjad ei muutunud mitte raas paremaks.Mina olin magamata,tema seda ei mõistnud.Tülid ,karjumised ja solvangud tema poolt olid igapäevased.Beebiga ta mind ei aidanud ja nii vajusin sügavale musta auku.Minu trots ja masendus andis talle aga hoogu juurde.Iga sõimu juurest ei puudunud laused: lits, libu, hurood,mõttetu eit vms.Lõpuks läksid asjad nii käest et tuli ka füüsiliselt kallale.Sai talle andeks antud ja uusi võimalusi.Mees ei hoolinud millestki.Mind kui naist jättis ta samuti unarusse.Ei mingit pingutamist minu pärast.Ei tehtud mulle armsaid üllatusi ega midagi.Võeti iseenesest mõistetavana ning samuti seks oli tema poolt kohusetundest ja kunagi ei algatanud seda ise.See tekitas minus seesmist ebakindlust ja muidugi ka meeletut armukadedust.

Selle aasta märtsis järjekordse tüli ajal kui uuesti tuli kallale aitas sellest mulle ning helistasin emale kes viivitamatult käskis lapsega koju ära tulla.Seda ma muidugi tegingi.Siis olime mõned kuud lahus ja suhtlesime ainult lapse pärast.Elatist maksis ka korralikult.Mais hakkas siis ikka pihta see et tema vajab meid ning on oma vigadest aru saanud.Lubasingi meile korteri üürida kuna uskusin teda ja tahtsin et laps kasvaks perekonnas.Ise ta töötab Soomes ja lähiaastatel tagasi ei tule nii et meil on kaugsuhe.Aga nüüd ma näen et ta pole siiski enda vigadest aru saanud.Mulle kui naisele ta siiski tähelepanu ei pööra ega pinguta meie suhte nimel.Nüüd see nv oli ta meiega ja läksime tüllli ning hakkas mind jälle sõimama mõttetuks eideks,miks teda sellise vastiku naisega karistatud on ning olen persse kukkunud inimene.Iga kord muidugi ähvardab et jätab mu maha ,meil ei tule mitte midagi välja.See ikka teeb väga haiget.Need sõnad nagu lõikaksid minust läbi.Ta teab et saab minuga halb olla kuna ise ma tööl ei käi kuna laps 1,8 aastane ning otsustasime koos et ta veel lasteaiaks liiga väike.Samas nüüd jälle kahetsen et ei pannud teda lasteaeda.Oleksin saanud olla iseseisvam just rahalises mõttes.´Kui ta vihahoog maha jahtub tuleb mind nunnutama ja ütleb et olen kõige parem naine ning armastab mind nii väga.Tal on vaid sõnad ja tegusi pole.Üritan talle seletada saan sõimata et näägutan ning vingun ta kallal koguaeg.Inimene isegi ei saa aru mida tähendab harmooniline suhe ja toimiv perekond.Kui ta meist eemal igatsen teda väga aga meiega olles tahan et läheks juba ära.Ta nagu väsitab mind.Suhtes puudub kirg,romantika ja just tema poolt.Lihtsalt nii raske on see kõik.

Tahaks ka et mees kannaks mind kätel ,oleks minuga hea ja ei võtaks mind iseenesest mõistetavana.Tahaks ka ennast tunda õnnelikuna aga lapse isaga olen pigem õnnetu.Samas ma nagu ootaks ikka veel seda muutust...Ootan ja ootan millal ta soojemaks muutub aga mulle tundub et jäängi seda ootama.
Kas selline inimene üldse võib muutuda? Kas on üldse võimelik seda suhet päästa või pigem lõpetada see nõiaring ?
Hedy Laidre
Perenõustaja
Postitatud 22.09.2016 kell 09:18
Tänan teid selle põhjaliku ja avameelse kirja eest. Teil on suhe endast vanema mehega, kellega on teil tänaseks ühine laps. Teie omavaheline suhe mehega on algusest peale olnud konarlik - täis solvavaid sõnavõtte, füüsilist ründamist ning mõistmatust. Te sooviksite teada, kas selline inimene võib muututda, kas teie omavahelist suhet on võimalik päästa või oleks targem see nõiaring lõpetada.

Te olete noor ema, kes vajab enda kõrvale toetavat inimest, kellega oleks koos turvaline ja hea olla. Antud hetkel te ei koge seda ning olete pidanud mitmeid kordi pettuma, kui mees on lubanud oma käitumist muuta. Teie kirjast loen ma välja, et te kannatate lähisuhtevägivalle all. Lähisuhtevägivald on igasugune lähisuhetes esinev väärkohtlemine ja vägivald, kus kasutatakse võimu ja kontrolli teise isiku või isikute üle, tekitades neile füüsilist ja/või emotsionaalset kahju. Lisaks hõlmab lähisuhtevägivalla mõiste ka lapsi nii ohvrite kui ka pealtnägijatena. Tahan, et te teaksite, et ükskõik, kui halvasti teie ise olete käitunud või öelnud, siis mitte kunagi ei ole õigustatud füüsiline kallaetung ning halvasti kohtlemine/halvasti ütlemine. Kirjutan seda sellepärast, et suhtes, kus kasutatakse sõimu ja füüsilist kallaetungi, võib hakata naisele tundumagi, et ma justkui olen selle ära teeninud, kuid see pole kindlasti tõsi.

Suhtes olles ei pea kannatama, kuid inimlikult on mõistetav, et me kõik loodame, et meie kallis inimene muutub paremaks. Inimesed on võimelised muutuma, kuid alles siis, kui nad näevad selleks vajadust. Esiteks tuleb endale probleemi tunnistada, kuid teie kirja põhjal ei saa öelda, et mees tunnistaks oma vigu. Ebaturvalise lähisuhte puhul tuleb tihti ette see, millest te kirjeldasite, vihapurse ning seejärel nunnutamine. Võib juhtuda, et vägivaldses suhtes olles enam ei aduta, et midagi oleks valesti, sest vahepeal on ju justkui kõik korras (pean silmas seda nunnutamist, ilusaid sõnu jne) ning teine pool näitab kahetsuse märke. Selle kõigega soovin ma öelda, et teie mees peab tahtma ise abi saada, et teie suhe saaks muutuda. Kui te olete oma mehega saanud rääkida, mis teie meelest on suhtes valesti ning vajaks muutumist ning mees ise mõistab ja on nõus muutusi ellu viima, siis abi saamiseks võib tulla kogu perega pereteraapiasse. Sobiva terapeudi leiate siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Kui selline jutuajamine peaks kuidagimoodi ohustama teie turvalisust, siis palun seda mitte teha.

Oluline on ennast ja oma last kaitsta, nii füüsilise kallaletungi kui ka emotsionaalse sõnavalangu eest. Leian, et teie ema on olnud teile suureks abiks ning ehk võiksite mõelda, et äkki saab ta seda ka antud hetkel olla. Kuigi te olete kaugsuhtes praegu oma mehega, siis nii teie enda kui ka lapse turvalisuse nimel, soovitan teil leida endale ohutum koht, kus elada. Täiendavat infot, kuidas võite edasi toimida, leiate siit https://www.politsei.ee/et/nouanded/lahisuhtevagivald/
Abi saamiseks võib pöörduda alati nii politsei, ohvriabi kui ka sotsiaaltöötaja poole.

Perevägivald on kuritegu, millega tegeleb politsei. Teie peres on mitmeid kordi esinenud füüsilist kallaetungi ning te ei saa kindel olla, et see ei korduks. Abi/nõu saamiseks võite helistada ka lühinumbrile 1492, mis on üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele.

Soovin teile ja teie lapsele turvalist elu!

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!