Mure 3,2 aastase tüdruku ja isa vahelise suhte pärast ja tüdruku jonni pärast isaga.
Nimelt tütar jonnib isaga tihti hommikusi ja õhtuseid tegevusi tehes ja neiul on igasugu nõudmisi ja soove. Kui neid ei täida,siis kohe jonn. Issi võttis suurema tüdrukuga tegelemise ja hommikul lasetaeda viimis üle, kui perre sündis teine tüdruk kes nüüd on pooleteise aastane. Soovisin olukorda lahendada ja enda elu lihtsamaks teha ja 3 aastase neiu jonni kuidagi vähendada ja aidata teda. Et ta iga päev nii stressis ei oleks. Ärkan temaga ise ülesse teeme hommikused toimetused ning õhtused magama minemised nüüd kuu aega. Asi on paranenud tema enda jaoks ja ta on palju avatum ja rõõmsam. Me läksime lastevanematena elukaaslasega tülli kuna läksin tihti aitama neid selles jonni, et palun rahulikumalt ja kannatlikumalt tehke asju. Mees ütleb,et ta on närviline ise ja ta ei oska ja ei suuda hetkel paremini temaga toime tulla. # aastane tüdryuk kamandab teda ja isale see ei meeldi ja siis kui tüdruk ei kuula teda kõnnib isa tema juurest eemale ja 3 aastane jälle karjub issi tule tagasi jne. Nii see trall käib iga õhtu ja hommik. Omavahel tekivad tihti sellest pinged ja käib see kõik ülepea lõpuks . Ka ise ei jõua tegelikult emana kahte last iga hommik ja õhtu kanseldada(1,5 aastasega on lihtne, 3,2 aastasega pole nii lihtne sest peab vaeva nägema, et ta riidesse ja pestud ja koristatud saaks). Lahendus, et tegelen temaga ise ainult ei ole lahendus. Sest beebi tahab veel minu lähedust kohati ja üksi seda kõike teha on nii väsitav ja issi abi oleks teretulnud. Aga samas seda jonni ja stressi ka enam ei kannata iga õhtu ja hommik. Minuga ta niimoodi ei kamanda. üritab kuid mul piirid ilmselt juba rohkem seatud. Isal aga on praegu asjad üle pea ja ei jaksa rohkem endast anda.
Mida ma saaksin ise veel ära teha, et asja ja olukorda lahendada. Et see pere varsti laiali ei läheks. Sest on selline tunne,et see vajub koost, sest me ei jaksa enam. Käisime ka psühholoogi juures teie keskuses, kus issi läks natuke psühholoogiga konflikti ning tõmbus endasse ning psühholoog tunnetas vaid seda, et miski on valesti ja lahendus vbla natuke oli see,et me võtame tüdrukut liiga suurena, et laske rohkem olla tal 2,5 aastane. Siis ta oli 2,5 aastane veel.
Võib olla, et issi nõuab tütrelt liiga palju, kuid samas ta ütleb,et peavad ju piirid olema.
Nii võibki siin lõputult filosofeerima jääda vist .
Tänan juba abi ja vastuse eest ette.
Teil on mure oma 3-aastase tütrega, kes on oma jonnimise ja nõudmistega teid ära kurnanud. Isa ei suuda temaga toime tulla, teil kulub palju jaksu beebile. See kõik on kasvanud niivõrd üle pea, et kardate, et see mõjub halvasti teie peresuhetele laiemalt.
Mitmetes väikeste lastega peredes on sarnased probleemid - kaks suhteliselt väikese ajavahega sündinud last nõuavad vanematelt väga palju aega, jõudu ja ressurssi ning see paneb ka kõige tugevamad peresuhted proovile. Kõigepealt tasub arvestada, et väikese õe-venna sünd on esimese lapse jaoks alati pingeallikas. Isegi kui ta seda välja ei näita, tajub ta, et vanemad, eriti ema, kes enne oli ainuüksi tema päralt, tegeleb nüüd veel kellegi teisega. See tekitab lapses hüljatus- ja hirmutundeid. Teie lapse puhul süvendas neid tundeid ilmselt see, et ema asemel hakkas temaga peamiselt tegelema isa ja ta jäigi suurest osast ema tähelepanust järsku ilma. On oluline kindlustada, et beebi kõrvalt leiaks ema piisavalt aega ja tähelepanu ka vanema lapse jaoks. Teise tütre sünniga muutus teie esimene laps vanemaks õeks ja võrreldes beebiga ta ongi suurem, samas, ta on ikkagi väike laps, kes vajab palju ema lähedust ja hellust. Kindlasti ei ole õige, et ainult teie tegeleksite suurema tütrega, niisamuti nagu ei ole mõistlik, et te peamiselt väiksema päralt oleksite. Jagage mehega ära, et lapsed saaksid teie mõlemaga piisavalt koos olla. Kindlustage, et kumbki vanem veedaks piisavalt üks-ühele aega kummagi lapsega. Laps annab oma oleku ja käitumisega märku, kui see tasakaal on paigast ära.
Kui olete suutnud vanemale tütrele selged piirid seada, õpetage seda ka isale. Piiride seadmisel peab vanem last arvestama ja austama, kuid kindlalt enda eest seisma. Näiteks „Ma tahaksin sinuga praegu mängida, aga kui sa oma asju laiali loobid, siis ma muutun kurvaks, pean asju koristama hakkama ja me ei saa rõõmsalt koos olla.“ Oluline on ka, et arendaksite oma mehes empaatiat lapse tunnete ja vajaduste suhtes. Lapse jonnid on erinevad ja emad enamasti tajuvad seda. Mõnikord on lapsel vaja jonnida, et enda sisse kogunenud negatiivsetest emotsioonidest ja pingetest vabaneda, siis laske tal lihtsalt toriseda ja ärge püüdke vägisi iga hinna eest „vaikust ja rahu“ taastada. Sageli on aga lapse jonni taga katmata vajadused, laps annab märku, et ta on hädas. Jälgige last, mõelge, arutlege, mis osas ta võib abi vajada.
Ülimalt oluline on, et täiskasvanu säilitaks lapse jonnide puhul rahu. Lapsevanema/ täiskasvanu vastutus on jääda rahulikuks ja tasakaalukaks, ainult nii saab ta last aidata. Laps vajab kindlustunnet, et ta on keskkonnas, kus tema pinged saavad turvaliselt välja pääseda, et tema tunded on OK, et ema-isa jaksavad tema tunded vastu võtta, et teda aktsepteeritakse, mõistetakse ja toetatakse. Mõnikord piisab lapsele sellest, kui ta on suurema „auru“ välja lasknud ning saanud tunde, et on kaitstud ja endast tugevamate kindla hoole all.
Usun, et tahtsite ainult head, kui läksite lapse jonni ajal tema ja isa vahele, kuid see ole siiski hea mõte. Laps ja isa peavad omavahelised probleemid ise ära klaarima. Toetage ja aidake oma meest, kui tema jaoks on rahu säilitamine raske. Töötage ühtse tiimina, omavahelised konfliktid ja pinged mõjuvad lapsele halvasti ning põhjustavad veelgi sagedasemaid jonnihoogusid ja trotsi. Seega, tähtsuse järjekord on järgmine: püüdke emana ja isana kumbki oma ressursid optimaalsel tasemel hoida, oma „tass“ täis hoida, siis saate üksteist toetada ja omavahelised suhted head hoida, ning siis jaksate mõista ja toetada ka oma lapsi.
. Ka ise ei jõua tegelikult emana kahte last iga hommik ja õhtu kanseldada(1,5 aastasega on lihtne, 3,2 aastasega pole nii lihtne sest peab vaeva nägema, et ta riidesse ja pestud ja koristatud saaks). Lahendus, et tegelen temaga ise ainult ei ole lahendus. Sest beebi tahab veel minu lähedust kohati ja üksi seda kõike teha on nii väsitav ja issi abi oleks teretulnud. Aga samas seda jonni ja stressi ka enam ei kannata iga õhtu ja hommik. Minuga ta niimoodi ei kamanda. üritab kuid mul piirid ilmselt juba rohkem seatud. Isal aga on praegu asjad üle pea ja ei jaksa rohkem endast anda. 