Ütleme nii et see on kestnud umbes 3 aastat. Isa peaaegu igapäev loeb mulle moraali. Ja enamus neist kordub . Põhimõtteliselt olen hakanud teda kartma sest, Kui midagi teen siis tuleb jälle tund aega norutada ja isa ees piinapingis istuda. Ja tihti tülitseme. Ja kui püüan millegis vastu vaielda ja oma arvamust öelda siis ikka on temal õigus ja alati peab jääma viimane sõna talle. Ja nüüd olen hakanud oma probleeme mitte neile (ka emale) probleeme mitte rääkidma. Vaid teiste abile lootma. Ja nüüd nad ei usalda ka mind. Igakord kui midagi teen siis järgneb sellele pikk moraal ja koduarest. Vahest on ta täitsa segi läinud. nt: esimesel kooli päeval ei viitsinud tunniplaani maha kirjutada. nagunii seda vaja veel ei läinud ju. ja tema hakkas kohe häält tõstma ja klassijuhatale helistama. Aga point oli selles et seda polnud ültse siis vaja. :S ..
Aga ma püüan sellest kõigest üle olla ja sõpradega koos olla. Ma tean et ta on hea ja hoolitsev isa . Aga võiks aru saada et ma tean mida ma teen. Ja ei ole enam 7 aastane (olen 14)
Selge see, et 14-aastaselt oled suuteline ise oma õppimise eest vastutust võtma ja järjest rohkem. Enamasti muretsevad vanemad ikka ja see väljendub moraalijutluses ja sageli ka piirangute seadmises. Nüüd siis olete sattunud kinnisesse ringi - et vältida näägutamist, siis ei tahagi rääkida, eriti probleemidest ning seetõttu on vanematel rohkem põhjust umbusaldada ja karta ning jätkavad Sulle juba tüütuks muutunud sekkumisega. Kuidas sellest ringist välja tulla?
Proovida võiks nii, et üritad isa ja emaga rääkida sellest, et mõistad, et nad soovivad head ja muretsevad ning soovid nendega koos arutada, mis aitaks kaasa sellele, et nad usuksid, et suudad oma kooliasjadega ise toime tulla. Mida nad õigupoolest kardavad, mida üritavad ära hoida? Valmis tuleb olla selleks, et tehakse etteheiteid ja tuuakse vanu asju meelde vms. Kuula nad ära ja proovi selgitada, et oled järjest rohkem suuteline vastutust võtma, räägi, mida tunned, kui isa häält tõstab või klassijuhatajale helistab. Püüdke jõuda mingitele kokkulepetele, millised on need näitajad, sinu käitumised jne. mida nad ootavad. Ära lepi ebamäärase väljendusega, et pead olema korralikum, õppima rohkem vms. Loomulikult ei pea ega saagi sa anda garantiisid, et probleeme üldse ei tule või et saad kindlaid hindeid vms. Olulisem on veenda vanemaid selles, et suhtud tõsiselt ja kui sul on probleem või ebaõnnestumine, siis võtad midagi ette (nt parandad hinde ära, küsid sõbralt õppimist, kui endal pole märgitud, pöördud ise abi otsimiseks kellegi poole vms.).
Kui arvamuste vahetus kipub olema kes-keda võitlus, kus keegi peab alla jääma, siis oleks hea kui sellistesse vaidlustesse laskumist õnnestuks vältida. Mõtteid võib ju vahetada nii, et vastastikku jään võimalus valida teise väidetega nõustumiseks või mittenõustumiseks. Ainult faktid on kas õiged või valed, mitte mõtted ega arvamused. Üks võimalus on paluda enne pinge tekkimist, mis veenaks teda, et see või teine asi võiks ka teisiti olla.
Vastastikku meeldivaid ja mõistvaid jutuajamisi.
