Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: Teismeline loobub vanematest ja koolist

Kata
Külaline
Postitatud 13.10.2008 kell 19:31
Mure on noore 16a. tüdruku pärast, kes mängib oma tulevikuga. Nimelt on ta mitmeid kordi kodust ära jooksnud. Vanemate jutt õigest elust ja väärtushinnangutest ei aita. Sõpradeks on valdavalt poisid. Tihti ollakse öösel poiste juures. Alles hiljaaegu võttis ka dokumendid keskkoolist välja, kuna peod ja lõbutsemine on esmatähtis. Suitsetamine ja alkohol on ka üsna igapäevased asjad. Hirmuga mõtlen, et ta on pruukinud hullemat kraami.

Kas sellist last on võimalik kuidagi tuua tagasi reaalsesse maailma? Või peabki leppima sellega, et 16 aastane otsustas valida tee, mis kurnab nii vanemaid kui ka teda ennast hilisemas elus?

Iga kommentaar oleks abiks, et last aidata.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 15.10.2008 kell 10:39

Probleem on kahtlemata komplitseeritud ja lihtsaid lahendusi pole. Käsud-keelud ja karistused, samuti moraali lugemine ei toimiks. Leppida või loobuda püüdmast pole ka lahendus.
Mida üldse teha annaks? Ehk on tütarlapsel keegi lähedane täiskasvanu, keda ta aktsepteerib ja kuulda võtab, kellega tal on olnud hea kontakt? Sellisest inimesest võiks olla kasu, et jõuda tütarlapses toimuvale lähemale. Tähtis on saada ta rääkima ja end avama, mis paneb teda kodunt eemalduma ja loobuma ka koolist. Teismelistele on ju omane protestida vanemate vastu, püüda vastanduda, pidada kooli mõttetuks ja otsida põnevust ja oma identiteeti. Pole ju erand, et püütakse samastuda kellegagi, otsitakse ideaale, mõttekaaslasi ja ka põgenetakse nende probleemide eest, mis on tekkinud nn reaalelus.
Peamine nüüd, mil eemaldumine kodunt on juba toimunud, oleks anda neiule teada, et temast hoolitakse ja oodatakse koju. Oluline on hoida kontakti ja pakkuda võimalusi ka teisteks valikuteks. Kuigi see on keeruline, on siiski vajalik vältida näägutamist, kamandamist, süüdistamist, mistahes moel halvustamist ja kindlasti karistamist – vaid siis on võimalik temaga luua kontakt avatud vestlusteks. Ta peab uskuma, et temast hoolitakse ja soovitakse head. Vanemad ja teised lähedased ei pea aktsepteerima tema eluviisi ja käitumisi, küll aga teda ennast sellisena nagu ta on.
Sellise mure puhul on üsna raske midagi väga konkreetselt välja pakkuda, proovisin edastada üldist suhtumist sellise olukorra jaoks. Konkreetselt saab sekkuda siis, kui neiule on tekkinud usaldussuhe kellegagi ja ta laseb end aidata.
Kannatlikku meelt ja jätkuvad hoolimist.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (6)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!